Eliise lugu: abielulootus lamas sõbranna kaisus

 (11)

Eliise lugu: abielulootus lamas sõbranna kaisus
Unsplash.com

„Kui sain 20, oli mu suurimaks sooviks mehele minna. Kujutlesin ennast pruutkleidis ja mõnikord nägin pulmi uneski. Seirasin salamisi nii meeskolleege kui noori mehi igas seltskonnas,“ alustab Eliise oma lugu.

„Võttis veel paar aastat, enne kui juhus viis mind kokku selle õigega. Pärast umbes pooleaastast suhtlemist hakkas tema minu toredaks üllatuseks tasapisi kõnelema pulmadest ja ühisest tulevikust. Seda oli ütlemata magus kuulata, aga kummalisel kombel polnud mu tuhin siis enam nii suur. Meie mõlema vanemad arvasid ka, et enne peaksime ikka jalad alla saama. Ühesõnaga meie mõtlesime, et ega need pulmad pidamata jää, kui teineteise tunnetes kindlad oleme.
Meie muidugi olime oma tunnetes kindlad ja tegime tasapisi konkreetsemaid tulevikuplaane. Mul oli vanemate ostetud korter ja temal üürituba. Kummaski polnud me veel nagu päris koos elanud. Ikkagi oli see nagu külastussuhe, mis istus meile mõlemale. Meie tutvumise teisel aastapäeval jõudsime otsusele, et nüüd on aeg küps. Aga mu elutarga kolleegi õpetussõnad andsid sündmustele teise suuna.

Mul oli hästi tore kolleeg, kes suhtus minusse kui tütresse, eriti pärast seda, kui ta enese tütar traagiliselt surma sai. Tema oli mu peiuga korduvalt kokku puutunud. Mind kriipis alati see, et talle mu kallim ei meeldinud, kuigi lausa otse ta mulle seda välja ei öelnud.
Kui nüüd vanemale kolleegile rääkisin, et kavatseme pulmad teha, küsis tema, et kas mul on piisavalt selge pilt sellest, milline isa temast võiks saada.

Seotud lood:

Oma tulevastest lastest polnud me kordagi rääkinud. Kolleeg ütles, et räägi siis - anna teada rõõmusõnum, et oled rase. Alguses tundus see naljakas, seejärel aga ebaaus. Kolleegi õhutusel asja omaette seedinud, otsustasin proovida. Peig oli õhinal nõus, kui panin ette korraldada üks romantiline õhtu.

Kõik läks imetoredasti. Leppisime kokku päeva, mil läheme avaldusi viima. Alles siis tulin oma „pommuudisega" lagedale. Tema reaktsioon oli kummaline. Algul uuris mind pikalt ja tõsiselt, siis püüdis naeratada, mis virilalt välja kukkus. Seejärel küsis, et kas ma seda asja natuke edasi lükata ei saaks. Päästsin ta lustlikult naerdes ütlusega, et lasen tal selle mõttega natuke harjuda.
Aitaski natukesest ajast. Kolm päeva polnud tast midagi kuulda. Siis kirjutas, et isaks saama pole ta üldse valmis. Järgmisel kohtumisel ütles, et kui ma aborti teha ei taha, hakkab aitama küll mind ja lapsele maksma, aga koos elama ei hakka. Pärast seda ei otsinud tema enam mind ega mina teda ka.

Eneses urgitsedes tuli möönda, et ega ma ise ka abiellumisest unistades polnud eriti mõelnud selle peale, mis pärast valget kleiti saab. Põdesin muidugi, aga selline pööre aitas mul hoopis selgemini mõista, et pereloomine on ikka üksjagu tõsisem ja vastutusrikkam ettevõtmine kui siuhti läbi rukki minek. Mehed ei puutunud minusse lähemal paaril aastal peaaegu üldse. Suhtlesin sagedamini oma kooliaegse üksikuks jäänud sõbrannaga, kes ässitas mind suuremale aktiivsusele. Temas eneses oli seda aktiivsust ülearugi, aga tulemused olid ikka kesised. Samas, võib-olla oli tal omajagu õigus arvata, et olen liiga valiv. Omast arust ma polnud.

Kui juba mõnest mehest sagedamini mõtlema hakkasin, tuli välja, et sel n-ö vabal mehel Eesti teises otsas naine ja lapsed. Üks unustas pidevalt oma rahatasku teise pintsaku taskusse, kui kuskil maksta tuli. Kõige naljakamad olid aga paar netist leitud meest. Üks, kes oli eelinfo põhjal kõrgelt vaimne ja ka rikas, tuli kutsumata mu koju suure kohvriga. Oli selline kõhetu kiilaspea. Kui küsisin, kuhu reis läheb, ei saanud ta aru. Imestas, kas me siis ei hakka koos elama. Temale polevat kuskil ega kellegi ees mingeid kohustusi, seega pole põhjust aega raisata.

Kuni lõpuks tuli jackpot. Temaga sain tuttavaks meie linnalähedase järve kaldal, kus ta üksi oma telgi kõrval kalastas. Lapsena käisin isaga seal sageli ka ise õngega. Ei mäletagi täpselt, kes esimesena ja millest rääkis, aga mõnetunnise vestluse peale olime juba justkui vanad semud. Tema oli pärit pealinnast ja külas oma maasugulaste juures. Ütles, et on lahutatud ja et poeg elab emaga.

Sellest kujunes ilus romaan, mis ilmselt jääb mitmes mõttes tippsaavutuseks mu isiklikus elus. Ta oli esimene mees, kellega sai kõigest rääkida, kelle kõrval tundsin end täiesti turvaliselt ja iseenesena. Olime lugenud ühtesid ja samu raamatuid, meil olid kattuvad põhimõtted maailmaelus ja poliitikas, ühtemoodi kõhklused ja arusaamine pereelust. Tähendab - jutt ei käinud meie abiellumisest. Arutasime tihti seda, et millise rõõmu ja õnneootustega paari minnakse, aga statistika räägib poolte kuni kahe kolmandiku abielude purunemisest. Ka kõige arukamate, ausamate ja töökamate puhul, kusjuures suurimateks kannatajateks ikka paraku lapsed.

Mu sõbrannale oli see mees algusest peale justkui vastukarva. Mul oli tükk tegemist, kuni nad omavahel natukegi mõtteid vahetama sain. Muidugi ketras sõbranna mulle, et küll olen mina ikka tobe. Peamiselt selle tõttu, et ei püüa oma välimust veidigi kaasaegsemaks teha, sest tollel mehel on Tallinnas klantskaunitare kindlasti jalaga segada. Mina selle peale ei mõelnud, sest me polnud teineteise suhtes ju millekski kohustatud. Temaga koos veedetud ajad olid mu senistest analoogidest võrratult sisukamad. Pealegi oli meil sõbrannaga klantsist erinev arusaamine, sest mina poleks tema sõjamaalinguis söandanud üle tee poodigi minna.

Meie suhe oli ligi kaks ja pool aastat kestnud, kui pidasime minu 30. sünnipäeva. Siis tuli kuidagi nagu väga asjalikult jutuks, et võiksime siiski seaduslikult paari minna. Et küllap juba oskame karisid vältida - tunneme teineteist selleks ju piisavalt. Rõõmustasin, aga ta hakkas seda aina meelde tuletama ja minu sisse tuli juba tuttav kõhedus. Muudkui usutlesime teineteist, kas me ikka mõlemad sellesse üritusse piisavalt usume. Tema uskus raudselt ja mina lubasin peagi kindla vastuse anda.

Just siis kavatses minust 10 aastat vanem tädi oma 13 aastat kestnud toreda abielu lahutada. Palusin kallimalt veel aega. Selle peale, olnud minu juures vaevalt paar tundi, ütles ta külmalt: „No kuidas soovid. Kui välja mõtled, anna teada."
Vaatasin, kuidas ta aiaväravast välja vuras ja poetasin paar pisarat. Jube pettunud, sest loomulikult ootasin talt, et ta oleks hakanud kinnitama, kui tore ja kindel paar meist saab, kuidas olen talle see kõige-kõigem.

Järgmisel päeval tundsin end tööl üsna sandisti. Helistasin sõbrannale, et saaks pärast tööd kokku, aga ta ei vastanud. Jumal teab, mida ja millest oleksin temaga rääkinud. Ma lihtsalt ei tahtnud üksi oma nelja seina vahele minna alateadlikult ootama mingeid signaale pealinnast ja võitlema kiusatusega ise ühendust võtta.

Sõbranna töö juurest ütles tuttav, et ta olla vaba päeva võtnud, kuna tuli ette ootamatu asi. Ei osanud kujutledagi, mis see võiks olla. Küsisin ennastki töölt ära ja läksin kohe sõbranna juurde - äkki on midagi sellist, milles teda aidata saan. Kuigi olime temaga erinevad tüübid, olime alati kindlad, et kui on midagi lahti, siis aitame teineteist.

Kui uksekella helistasin, valitses teisel pool ust vaikus, nii et pidin juba ära minema. Siis kuulsin samme ja lävele ilmus sassis ja unine sõbranna, hommikumantlit koomale sõlmides. Minu ahhetamise peale, et kas arsti pole vaja, pomises tema, et oleksin võinud vähemalt helistada. Ma ütlesin, et proovisin ju helistada. Siis kuulsin ta elutoast mingit naginat ja astusin vaistlikult üle ukseläve, kuigi ta veel ees seisis.

Diivaniserval kohmitses end kiiresti riidesse panna sõbranna ootamatu asjaajamine, kellele pidin vastuse andma, kui otsusele jõuan. Just sel hetkel jõudsingi otsusele, aga ei suutnud seda verbaalselt väljendada, sest sõna otseses mõttes kaotasin kõnevõime!
Paar päeva hiljem saatis mees sõnumi, teatades: „Soovin, et meie vahel jääks kõik endiseks.“
Imelik, et sama meelt oli ka sõbranna, et mis siis nüüd ikka juhtus. Ja et ta ju hoiatas mind selle mehe eest. Nii kadusid mu elust kaks lähedast inimest.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised