Ene lugu: mis kõrvarõngad mu mehe lauasahtlis on?

 (15)

Ene lugu: mis kõrvarõngad mu mehe lauasahtlis on?
Unsplash.com

"Oma mehega sain tuttavaks sedamoodi, et läksin kodanikuna tema kui riigiametniku jutule. Vastastikusest sümpaatiast sai armastus ja juba poole aasta pärast hakkasime koos elama,“ alustab Ene oma lugu.

Olin tohutult uhke ja õnnelik, sest 25aastasena ma enam lootnudki, et saan nii hea ja ilusa mehe. Mu armastus oli lihtsalt piiritu. Samas tunnistan, et piiritu oli ka mu armukadedus. Ausalt öeldes õiget alust selleks mul polnud, kui välja arvata see, et naised teda varjamatu vaimustusega vahtisid ja ta ise ka kõigi vastu sõbralik oli.

Tema muidugi aina naeris mu torgete peale, kuigi oli näha, et ma oma vihjete ja pärimistega ta närvi ajan. Aga just see mind valvsaks tegigi. Nimelt olid tema vahetud alluvad pea kõik naised. Ta käis tihti ametisõitudel, vahel koos mõne kolleegiga, ja ta tööpäevadki venisid enamasti ikka hilisõhtuteni. Loomulikult helistasin talle rohkem kui korra päevas ja kui ei õnnestunud ühendust saada, oli mul ju õigus talt õhtuti pärida, mida tegid, kus käisid, miks nii kaua tööl olid.

Enamasti rääkis ta mulle kõik ilusti ära ja näiliselt oli kõik korras. Aga siis hakkasin täheldama märke sellest, et ta mulle mitte alati päris tõtt ei räägi. Kui seda ütlesin, siis ta solvus ja keeldus mulle üldse midagi rääkimast. Mispeale leidsin, et tuleb teda tõsiselt kontrollima hakata.
Kõige süütum kavalus, mille käiku lasin, oli ootamatu sissepõikamine tema töö juurde. Näiteks helistasin talle ja küsisin, kus ta parasjagu on ja mida teeb. Kui ta ütles, et istub oma töölaua taga, sadasin veerand tunni pärast sisse. Esimesel korral oli ta isegi nagu rõõmsalt üllatunud, aga kui seda juba korduvalt tegin, tõusis meil tüli.

Loe veel

Seotud lood:

Tähendab mina tõstsin tüli selle peale, kui tema mulle selgitas, et sellised eravisiidid töö ajal mõjuvad pentsikult, sest kolleegide naised ja mehed selliseid sissepõikeid ei harrastavat.
Pärast aastast kooselu tuli meil sel teemal aina rohkem ütlemisi. Sest ma käisin ikka - mis selles imelikku peaks olema, olen ju ta seaduslik naine. Tema palus, et jätku ma ta rahule ja et üldse oleks meil aeg mõelda lapsesaamisele.

Esialgu see mind isegi rõõmustas, aga juba varsti taipasin, et selles on oma konks. Nimelt nõnda kavatseb ta mind nelja seina vahele suruda, et enesele suuremat vabadust saada!
Ma ei hakka rääkima, kui nutikalt ma nuhkisin. Mida vähem sel tulemusi oli, seda kindlamalt uskusin, et ta on lihtsalt paganama osav konspiraator. Tüli tõusis taevani, kui ütlesin, et ma ei taha veel last.

Kui meie vahel mitu päeva sünge vaikimine valitses, püüdsin mõelda, et äkki olen oma armukadedusega liiale läinud. Salaja käisin psühhoterapeudi juures, aga mingit abi ma temalt ei saanud. Rääkisime terve tunni, ja tema nõuandeks olid kaks tõde: et patoloogilisest armukadetsemisest aitab üle saada ainult mu enese terve mõistus ja tahe, teiseks - kui kindlaks teen, et tal on tõesti mõni teine, tähendab see, et ta mind ei armasta, ja siis tuleb mul lihtsalt mõista, andestada ja anda ta vabaks. Mis võttis mu keeletuks.

Vahepeal pilved hajusid ja diplomaatia mõttes suutsin etteheited ja oletused välja ütlemata jätta. Mees oli mu vastu kahekordselt kena, nii et musti mõtteid mulle mõnda aega pähe nii väga ei tikkunudki. Aga varsti sain tõelise matsu, mis näitas, et mul siiski õigus oli.

Ühel päeval leppisime mehega lausa kokku, et tulen tema töö juurest läbi, et lähme koos ühte asja ajama minna. Jõudsin kohale veidi enne kokkulepitud aega. Tema ilus sekretär vabandas, et ta kutsuti välja, ja palus mul oodata. Küsisin, kas võiksin seda mehe kabinetis teha, ja preili leidis, et miks mitte.

Istusin tooli ja mingi aja pärast tõmbasin sahtli irvakile automaatselt. Mõned patakad pabereid, mingid arvutipulgad... Aga ega ma eile sündinud ole - lükkasin käe sahtli kõige tagumisse nurka. Ja ennäe – seal oli ilus võõrapärane karp, milles kiiskavad kõrvarõngad, minu arust ehtsate tillukeste briljantidega.

See oli umbes nädal enne naistepäeva, mida meie peres reeglina ei pühitseta. Minu sünnipäev aga on oma paar nädalat pärast seda. Kingitusega oli meil alati nii, et ütlesin mehele ammu ette, mida tahaksin. Selleks korraks oli välja vaadatud üks šikk kleit. Niisiis... Arvatavalt olid need kõrvarõngad ette nähtud sekretärile, kellest ta alati nii kiitvalt rääkis. Õnneks jätkus mul oidu ja jõudu mitte teist nägugi teha. Vastupidi - olin kohe igati lahkus ja leebus ise.

Aga tasapisi valmis mul juba kindel plaan. Kui mees kohe pärast naistepäeva terveks nädalaks sõitu läks, tegin tema töö juurde asja, et justnagu võtta tema sahtlist üks võõras raamat, mille pean kohe tagastama. Loomulikult särasid preili kõrvus tuttavad briljandid, mida ma kabinetist välja tulles demonstratiivselt jõllitama jäin.

Tema kiitis, et eks ole võrratud, ja sädistas, et tegelikult pole need tema, vaid ühe raamatupidaja omad, kelle mees ajab teemandiäri. Eks ole kohe näha, et ehtsad - tema laenas uhkeldamiseks, sest täna tulevat neile välismaalaste delegatsioon. Ma ei hakanud torkama, et tööl sellistega esineda on selge maitsevääratus! Peas aga tagus - mingi raamatupidaja ka veel...

Ajasin läbi kõik kullapoed. Täpselt samasuguseid kõrvarõngaid ei leidnud, aga ühed nii luksuslikud küll, milliseid tavaolukorras oleksin lubamatuks pillamiseks pidanud.

Mees tuli tagasi, rõõmus ja rahul, mina näiliselt samuti. Käisime koos mulle seda väljavaadatud kleiti ostmas. Oma ostust ei rääkinud ma loomulikult midagi. Siis tuli sünnipäev.

Tavaliselt andis mees oma kingituse koos külalistega üle. Aga kleit oli mul juba seljas ja kõrvarõngad kõrvas, seetõttu imetlesid külalised mõlemaid kui mehe kingitusi. Siis rõhutasin mina, et minu mees mulle nii uhkeid asju ei kingi ja kõrvarõngad kinkisin enesele ise!

Minu üllatuseks mees vaid muheles. Tõusis püsti, kraamis taskust välja juba tuttava karbi ja ulatas mulle. Mul oli tegemist, et oma täielikku mõistmatust varjata...

Natukese aja pärast kutsus ta mu kööki ja küsis, kas minu „enesele tehtud" kingitust silmas pidades võiks nüüd tema huvi tunda, millega mina siin õigupoolest tegelesin, kuni tema ära oli. Mina ainult ahhetasin, et kust ta sellise kingituse välja võlus, ja tema selgitas, et nende raamatupidaja mees tõi need tema palve peale nii oma naisele kui talle otse teemantide kodumaalt!

Õnnest ja häbist olin hüsteeria piiril. Kui kahekesi jäime, rääkisin talle hingelt kõik ära, ja lubasin, et ma teda enam mingite armukadedusluuludega ei piina. Seda sõna olen ma pidanud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised