Ennu lugu: oli see armastus või omamiskirg?
„Mida kauem koos olime, seda õnnelikumad olime. Suuresti ka tänu sellele, et mul oli kuldne ämm, kes meisse väga uskus ja meid igati toetas ja kellega me ilma tülideta ühe katuse all elasime.
Aasta pärast pulmi sündis tütar ja me kolisime naise ema juurest omaette elama ikka samasse väikelinna.
Loomulikult oli aegu, mil elu oli kaugel meelakkumisest. Oli päris käredaid tülisidki. Me polnud algusest peale teineteisele mingeid surmani-koos vandeid andnud, aga ometi ei tulnud rasketel hetkedel mõtet ilma teineteiseta elada. Ju olime ilmselt nii ühtemoodi - parajalt tasase temperamendiga, realistid ja töökad. Tänini on mõnus meenutada, milliseid raskusi tuli ületada ja kuidas me nendega põhiliselt ikka üksmeeles hakkama saime.
Tütar kasvas, lõpetas kooli ja jätkas oma elu pealinnas. Mulle tundus, et õhkkond meie kodus muutus kuidagi ebaõdusaks. Vast sellepärast, et naisega väga äkki ainult n-ö silm-silma vastu jäime. Üle kahekümne aasta kestnud kooselu järel oli tunnetel juba mõistagi teine kvaliteet, nii et sisuliselt elasime enam mitte nagu kuumad armastajad, vaid pigem kui õde ja vend. Või kui head naabrid, kui halvemini öelda.
Kummalgi tekkis oma tegemisi, kummalgi oli aina vähem lusti midagi koos teha või kuskile minna. Mõned reisid tegime, aga kuidagi selles vaimus, et saaks ometi koju tagasi. Eriti mina ei viitsinud reisida ja nokitseja kalduvustest lähtuvalt oli meie väikeses elamises alati midagi teha. Selle vastu polnud mul midagi, et naine sageli oma sugulastega või sõbrannadega ka Tallinnas koos midagi ette võttis. Me lävisime jätkuvalt vägagi sõbralikult.
Mingi aja pärast tekkis siiski ilmselgeid märke, et mu naisel on keegi teine. Mõtlesin, kuidas temaga sellest juttu teha ja selgitada, et kui see on tõsi, siis ärgu tundku süümepiinu, ma annan ta vabaks, kui ta on veendunud, et nii õnnelikumaks saab. Aga naine võttis ise selle teemaks. Rääkis, et ta tõepoolest armastab ühte meest. Arutasime üsna rahulikult, et õigem oleks lahku minna. Mu eksnaine koliski pealinna uue mehe juurde, tütar läks peagi mehele ja jäi lapseootele. Selleks ajaks jäin ma maailma praktiliselt päris üksi.
Sellest perioodist, kui ma ei osanud enesega nagu midagi peale hakata, sain õnneks valutult üle. Sisendasin endale, et tervis on korras, käed-jalad terved, pea otsas, töö ja sissetulek olemas – oleks patt millegi üle kaevata.
Mu suhtlusring jäi muidugi aina ahtamaks. Olen kogu aeg kodune inimene olnud ja nüüd polnud enam kedagi, kes oleks mind n-ö suunanud või kuhugi kutsunud. Tütar küll katsus mind vahel rahva sekka viia ja kutsus pealinna külla. Nii tema kui tema ema olid arvamusel, et võiksin enesele uue perenaise majja tuua. Kuulasin neid ja mõtlesin, et seda te nüüd küll näha ei saa.
Ükskord, kui tütar minu juurde tuli, oli ta ette hoiatamata kaasa võtnud endast umbes kümme aastat vanema sümpaatse daami. Kui ta meid tutvustas, teadsin kohe, et see on üks leseks jäänud naine, kellest tütar oli enne rääkinud. Ta oli Tallinnas algul tema majas tuba üürinud ja sestpeale olid nad suhtlema jäänudki. Nägin tütre pilgust küll, et tal ka kosjasobitamine meeles mõlkus, aga minul polnud teda küll millegagi rõõmustada. Jäin oma arust igati vaoshoituks.
Kui pärast seda külaskäiku mõni aeg hiljem tütrega vestlesime, siis ta aina kordas, kui kangesti ma tema sõbrannale meeldisin. Ei salga, et see asi hakkas mind huvitama.
Kui nad järgmisel korral jälle kahekesi tulid, olin nagu kõrgendatud meeleolus sellest, kui armsasti külaline minule pühendus. Tütar koos emaga, kes seda naist samuti teadis, oli juba nagu ära otsustanud, et võiksin ju katsetada kooselu. Naine oli ju igati tore. Ja ka väga aktiivne, sest kolmandal korral ta helistas mulle ning tuli ta juba üksinda. Sellega oli ka minu kindlus murtud - andsin kuradile mitte väikese sõrme, vaid käe. Ise natuke ehmunud, et mis siis nüüd edasi saab. Pealegi tuli vahepeal tegelda maisemate muredega.
Juhtus selline lugu, et mu ema sugulane lahkus ootamatult siitilmast ja mina kui suguvõsa ainus elujõus mees sain päranduseks vana talukoha Läti piiri ääres. Tema tütar oli soovitanud testamendis kinnistu mulle pärandada ja ma teadsin seda, aga nii äkki polnud ma valmis selle majapidamisega tegelema hakkama. Kõiksugu asjaõiendused tegid nüüd mõtted argisemaks. Minu potentsiaalne pruut vaatas ka koos minuga majapidamise üle. Ta ütles otse, et see olla saatuse sõrm - kahte kodu ei saa ma ju perenaiseta pidada ja tema on valmis selle rolli enese kanda võtma.
See tundus algul natuke imelik, aga ta asus mu mõlemas kodus nii agaralt toimetama, et ma ei saanud nagu arugi, kuidas hakkasin seda loomulikuks pidama. Minu päriskodus me seni küll päris koos ei elanud, aga järgmised kaks suve maamajas küll puhkuste ajal ja nädalavahetustel.
Tulevikuperspektiiv hakkas mulle lõpuks selgemalt kangastuma, kui ta ütles, et nüüd on mul ometi aeg otsustada, kas läheme seaduslikult paari või mitte. Adusin korraga, et see variant on mulle siiski vastukarva. Ja mida lähemale sügisele, seda enam veendusin, et ei sest abielu asjast asja saa. Lihtsalt tundsin nii, et ei taha abielluda temaga. Mida talle siis kord ka ausalt ütlesin.
Mäletan hästi seda isevärki tulukest ta silmis, kui ta justkui läbi hammaste sisistas: „Minuga nii ei käituta. Seda sa veel kahetsed..." Ja ajas mind siis minu oma kodus kehvakesse aiamajja magama, kuhu ma siiski heameelega läksin. Otsustasin, et hommik on õhtust targem. Et katsun talle sõbralikult selgeks teha, et minu peale ei maksa tal enam aega raisata, sest pole ma teda väärt.
Aga see jäi ütlemata, sest nüüd oli ta leebus ise. Ei tuletanud eilset meelde, ei paistnud seda mäletavatki. Askeldas rõõmsalt majapidamises ringi nagu seni oli teinud. Loomulikult võtsin siis minagi sama käitumisjoone. Vana loll, olin isegi kõrvust tõstetud, kui ta minu autoga viie kilomeetri kaugusele külapoodi läks, teatades kelmikalt, et täna tuleb meil romantiline õhtu.
Istusime köögis, ajasime juttu maast ja ilmast. Siis kraamis ta poest toodud veinipudeli välja. Ta teadis, et ma üldse ei joo, aga hakkas nüüd ajama, et lepitusnapsist ei tohi ma ometi keelduda.
Mekkisin siis natuke. Tema jõi mõnuga ja tuli varsti lagedale jutuga, et kui meist paari ei saa ja kuna ma selle tare kavatsen maha müüa, nagu olin talle tõesti rääkinud, siis parem rentigu või kinkigu see talle - jääb mälestuseks „ilusatest aegadest". Issake... Palusin, et ärme nüüd hakka jälle, aga tasapisi ta lausa noris tüli. Katsusin nalja visata, et pidi ju romantiline õhtu olema, et jäägu praegu need maised asjad, mainides üksiti sedagi, et lõpuks on ses asjas ka mu tütrel sõna sekka öelda.
Olles mulle siis ette lugenud, kui salalik ja omakasupüüdlik ma tegelikult olen, pani ta ette ära leppida ja põhjani juua, põhimõttel, et aeg annab arutust. Vestlesime rahulikult, aga varsti tundsin imelikku iiveldust ja peapööritust ning läksin korraks välja. Ma ei mäleta, kuidas sinna aiamajja vanale diivanile vajusin, aga seal ma sügavas öös ärkasin. Jube raske oli hingata ja üldse olla.
Majja jõudes olin juba veidi kobedam. Ikka veel segase aruga imestasin, et pruut mu kobistamise peale pole ärganud. Magamistoas nägin, et seal ei maga kedagi ja voodi on selline, nagu ta eelmisel õhtul oli. Veiniklaase ja pudelit ka ei olnud. Peaaegu tühja veinipudeli leidsin hiljem enda diivani kõrvalt põrandalt aiamajast. Siis tundsin, et mu lõug ja käed kleepusid veinist. Olin seda tema tahtel unes joonud...
Kuidas ta siit minema sai, mõtlesin. Auto oli alles, aga võtmeid ei olnud kusagil. Ei olnud ka mu kodu võtmeid. Ka telefoni ei olnud, aga rahakott oli alles. Igatahes sain tema karmist sõnumist aru. Kui olin hommikuni närviliselt ringi jalutanud ja näinud, et peale minu pole tõesti maja juures kedagi, kõndisin naabri juurde ja palusin end bussi peale viia, et koju sõita. Siis kõndisin tuttava ehitaja juurde ja palusin ta koos vajalike tööriistadega appi, et ma saaks koju sisse murda. Lohutasin end, et nüüd ongi põhjus uus korralik uks panna. Rääkisin tuttavale, et kaotasin maamaja juures metsas kolades ära nii telefoni kui kodu ja auto võtmed. Sisse pääsenud, nägin kohe, et pruut oli sealt oma asjad kaasa viinud. No muidugi, poleks ju mugav tulla siis, kui mina kodus olen.
Kui tuttav mind järgmisel päeval maale tagasi sõidutas ja ma varuvõtmega ka autosse pääsesin, alles siis helistasin tütrele kodus sahtlis mäestuseks hoitud vana klahvtelefoniga ja rääkisin, mis juhtus. Tema polnud mu pruudiga ammu suhelnud. Me ei tea tänapäevani temast midagi, sest meiega ta enam ühendust ei võtnud. Kui end juba kindlamalt tundsin, proovisin talle ise helistada, aga tema telefon oli aga kogu aeg välja lülitatud ja me ei kõnelnudki kunagi enam. Aga iga kord, kui kuskil laual veini näen ja kedagi seda joomas näen, tahaks hoiatada... Uut telefoni pole ma siiamaani ostnud.
