Erika lugu: ema on lootust kaotamas, et ta kunagi lapselapsi hoida saab
Pensionärist ema on lootust kaotamas, et ta kunagi lapselapsi hoida saab, ja mu kolmekümne kuue eluaasta juures on selleks tõesti alust. Mõnikord vangutan omaette pead tema kurtmise peale, et ma kodus istun.
Ma ei söanda talle meelde tuletada, et siiski kord ka abielus olin ja et vast võiks ta mu saatuse sellises käigus natuke ka enese kätt näha. Rohkem siiski mu kadunud isa oma, kuigi ema seisukoht oli ikka see, et mis taat teeb, on alati õige.
Olin oma tublide vanemate ainus laps. Sõnakuulelik ja tubli, õppisin hästi ja teadsin kindlalt, kelleks saada tahan. Isa oli juba 1990ndate keskel ärimees, elu oli lahe ja kõik teadsid, et pärast keskkooli Tartusse õppima lähen. Aga siis tuli too majanduskriis ja aeg muutus ärevaks.
Kui küpsustunnistuse kätte sain, oli vanematel kindel plaan, et mul on targem mehele minna isa varaka kompanjoni pojale.
Tundsin seda kolm aastat vanemat loru. Käis mööda kõrtse ja muudkui vahetas tüdrukuid. Oli solvav, et isa seda plaani tõsiselt võttis. Aga ometi nii see läks ja uue sajandi alguses me abiellusime. Aga sest pole mõtet midagi rääkida. Viis kuud pidasin vastu loru kõrval, kes jätkas endises stiilis. Ega ta ei seadnud mullegi mingeid piire, sest teda ei huvitanud, kes või kus ma olen.
Mitte meie lahutus polnud isale peamiseks löögiks, vaid see, et ta äri vähehaaval kahanes. Kompanjon jättis isale tühjad pihud, mis ta infarktini viis. Järgnes paar kuud põdemist, kuni ta eluküünal kustus. Jäime emaga kahekesi. Algasid tõelised näguripäevad, sest oma rikkalt mehelt polnud mul midagi välja mõista ja ise ta loomulikult midagi ei pakkunud. Nn perekonnasõprusel oli ots peal.
Aasta läks aasta järel. Õppimisele ei saanud ma mõelda, sest elus püsimiseks tuli teha igasuguseid töid. See oli sünge aeg, aga õppisin praktikas kätte mitu ametit ja vähehaaval läks taas lahedamaks. Mingit isiklikku elu peaaegu polnud, kuni saime juhuslikult kokku vana kooliõe Kairitiga, kellega teismelistena tihedalt lävisime. Kord tuli ta kohtumisele koos uhke härrasmehega. Mulle üllatuseks teatas ta, et see on meie sõber Pets lapsepõlvemailt! Nemad olid ikka vahel suhelnud, mina mäletasin teda vaid punnpõskse poisinagana, kes mul sabas käis.
Üle hulga aja ärkasin nagu üles, kui täheldasin, et too Pets minu vastu huvi tundma hakkas. Ta meeldis mulle, aga Kairitile ma muidugi midagi ei maininud ja Petsi soovile omavahel kokku saada ütlesin ära. Siis äkki tuli ta mulle koju ja meeldis väga mu emale. Algas üle hulga aja taas vana meheleminekujutt. Aga siis jäid isiklikud mõtted tagaplaanile, kuna sõbrannal tekkis korduvalt mingeid tervisehäireid, kuni kuni keelitustest hoolimata ükskord kiirabi kutsusin ja ta haiglasse pandi.
Samal õhtul teatasin sellest Petsile ja kutsusin teda kaasa sõbrannat vaatama. Tema ei tahtnud sellest kuuldagi. Avaldas mulle armastust ja rääkis, et olen tal kogu aeg meeles. See oli muusika mu kõrvadele, millest otsustasin kohe sõbrannale pihtida.
Selgus, et sõbranna on rase. See info üllatas ja rõõmustas, aga mõistagi pärisin Kairitilt ka lapse isa kohta. Pisaraisse uppuv sõbranna sosistas, et Pets olla talle öelnud: „Sinu otsus, sinu laps.”
Pets oli hämmastavalt visa, enne kui ma ta endast eemale peletatud sain.
Kairit sai armsa tütre ja tuli temaga väga hästi toime. Pets kadus kuskile välismaale. Minu ja Kairiti seltsielu seisnes edaspidi regulaarsetes koosistumistes vahel ehast koiduni, harvad väljaskäimised, mõned kultuuriüritused. Meil on alati, millest rääkida, meestest vast vaid sedapalju, et las tatsuvad, meie nende ringi ei tüki ega lase neil enese omadessegi tükkida.
Aga kuna miski maailmas pole päris lõplik, olin väga rõõmus, kui Kairitil arenes suhe meeldiva leskmehega, kes üksi poega kasvatas. Nüüd on nad abielus ja seni tundub küll, et on veel siiski õigeid mehi päikese all.
Mina aga hakkasin end tundma kõige paremini üksi. Kolleegidega on lahe lävida ja tõrjuvat hoiakut ei ilmuta ma kellegi suhtes. Kuni silmapiiri tagant uus päikesekiir kumama lõi. Sellest teavitas mind ema: meie lähedal pagariäris tegutseb hispaanlane Pedro, kes olla lahkus ja rõõmsameelsus ise.
Mõni aeg hiljem veendusin selles ka ise, kui sünnipäevaks sealt lauakatet tellima läksin. Rääkis nagu kuulipildujast – eesti, inglise ja vene keele segu. Juba teadis mind - oh seda mu ema! Lubas kauba ise meile koju tuua ja seda ta ka tegi.
Pedro hakkas pidevalt sattuma sinna, kus mina olin. Ema oli temast vaimustatud ja mu meheleminek sai taas kodus peateemaks.
Kuigi suhtusin temasse suure sümpaatiaga, ei suutnud ma teda peigmehena kuidagi käsitada. Pealegi ta otsesõnu niisugustest tulevikunägemustest ei rääkinud. Aga mudel jätkus samamoodi – harva oli päevi, mil ta minuga kokkupuudet ei otsinud. Ega temaga ausalt öeldes igav polnud. Tundis maailma asjade vastu huvi ja rääkis huvitavaid lugusid Hispaania tavadest ja ajaloost. Mõnikord tüütas, aga kui paus tuli suhtlemises, siis tundsin tast puudust. Natuke ehmusin, ent olin meelitatud, kui ta siis ükskord palus, et saagu ma tema naiseks. Ma võtsin mõtlemisaega.
Muidugi rääkisin sellest ka emale, kelle jaoks oli asi otsustatud. Sedasama arvas Kairiti pere, kellele Pedro meeldis nagu üldse kõigile, kes temaga kokku puutusid. Ma tõesti kaalusin seda asja tõsiselt – äkki võikski, mida mul kaotada on? Ontlik mees, nii lugupidav, mis siis, et pole põletavat armastust. Lõpuks otsustasin talle ette panna, et katsume veel aastakese mõlemad selle mõttega harjuda. Seda kuuldes oli ta üliõnnelik. Pärast romantilist õhtusööki kahele lendas ta Hispaaniasse. Saatsin ta südamlikult teele ja jäin teateid ootama. Nende asemel saabus ta ise umbes nädal hiljem. Esmakordselt kuidagi norgus ja sünge. Selle põhjuseks oli fakt, et tema pruut Hispaanias on lapseootel ja ta peab abielluma temaga.
Ei maksa nüüd arvata, et see mulle kabelimatsuna mõjus. Ma ju kahtlesin ka enne seda uudist. Isegi hea, et nii läks, sest jumal teab, mis sest edasi oleks saanud. Aga las need mehed nüüd olla minust kaugemal.
