Esimene pimekohting: mees sõidutas metsa ja võttis pussnoa välja

 (34)

Esimene pimekohting: mees sõidutas metsa ja võttis pussnoa välja
Unsplash,com

Heidi hakkas pärast kurnavat abielulahutust huviga kuulama teiste jutte internetitvumise kohta. Ta sai teada, et mõned tema tuttavad käivad pea iga nädal uue mehega kohtamas, sest eelmised ei ole meeldinud või pole mehed pärast kohtumist huvi üles näidanud. Heidi mõtles, et on ju nüüd vaba naine ja miks temagi ei võiks interneti kaudu mehega tutvuda. Või meestega, nagu mitmed tema tuttavad.

Pärast hingeliselt rasket ja aastaid kestnud abielulahutust, kui mees lõpuks tema tüütamisest ja süüdistamisest väsis, kavatses Heidi oma Tartu korteris üle mitme aastakümne üksindust lausa nautida. Tema noorem tütar sõitis pärast gümnaasiumi lõpetamist aastaks Austraaliasse ja vanem tütar elab koos kaaslasega Tartus.
Heidi ei tahtnud oma ellu uut meest, aga ometi oli tal nüüd aega märgata, et tuttavad ja kolleegid räägivad internetitutvumisest kui põnevast tegevusest.
Heidi hakkas netitutvumise jutte huviga kuulama. Ta sai teada, et mõned tema tuttavad käivad pea iga nädal uue mehega kohtamas, sest eelmised ei ole meeldinud või pole mehed huvi üles näidanud. Nii läbis Heidi otsekui netitutvuse algkursuse.

Magusat erutust tundes seadis Heidi tutvumisportaali kuulutuse üles. Tuttavad tutvujad õpetasid, et naine peab end nimetama vallatuks ja seksikaks ega tohi kirjutada, et soovib leida elukaaslast. Veel hullem olevat kirjutada, et otsin kaaslast kogu eluks. See see lause ehmatavat kõik portaalimehed oimetuks ja võib olla kindel, et ei tule ühtegi kirja.

Loe veel

Seotud lood:

"Ta kirjutas, ta kirjutas!" õhkas Heidi pärast esimest kirja sõbrannale.
"Kes?" küsis sõbranna naiivselt.
"Mees," juubeldas Heidi.
"Mis mees?" imestas sõbranna, sest Heidi oli ju üksi.
"Võõras mees. Saad aru, võõras mees kirjutas mulle," hõiskas Heidi.
Heidil oli tõesti uskumatult hea tunne, süda kloppis ja hing juubeldas. Ta oli nii rõõmus, et keegi on teda märganud. Kui ta meenutama hakkas, siis ta polnud küllap juba mitukümmend aastat midagi niisugust tundnud. Abielu ajal oli ta võimalikud armumised juba eos lämmatanud.
Võõra mehe kirjad olid meeldivad ja soojad ning peagi leppisid nad kokku esimese kohtumise.
Kohtumisega läks nii kiireks, et isegi fotode vahetamine ei tõusnud kummagi jaoks teemaks. Heidi pidi lihtsalt meest tänavanurgal ootama, punane jope seljas. Kohtumisele minnes ta süda kloppis ja meeletu ärevus oli sees, aga hetkegi ei mõelnud ta minemata jätta, sest see uus maailm tundus nii tohutult kutsuv ja põnev.
Mees võttis ta tänavanurgalt auto peale ja pakkus, et nad võiks sõita natuke linnast välja loodusesse.
"Muidugi loodusse!" mõtles Heidi õhinal ja kiikas arglikult mehe poole, kes tundus turvaline. Natuke kiilanev ja natuke kõhukas, aga turvaline.
Autos märkas Heidi kohe, et salongi põrandale on ajalehed laotatud. Mees märkas, et Heidi jäi seda nähtust silmitsema ja põhjendas, et niimoodi ei saa põrand mustaks. Sellist ajalehekasutust polnud Heidi enne näinud, aga muidu oli mees täitsa meeldiv. Kuigi mitte just külgetõmbav.
Mees, kes oli tutvustanud end Romanina, sõitis mõne kilomeetri linnast välja Tallinna suunas ja peatas siis auto. "Kas nüüd hakkab suudlema?" mõtles Heidi. Aga mees kutsus ta jalutama. Nad kõndisid metsatukas ja rääkisid endist. Heidi jõudis mõelda, et Roman on mitte ainult meeldiv kirjasõber, vaid ka meeldiv vestluskaaslane. Siis ütles mees, et ta peab korraks auto juures käima ja astus kiiresti teeserva jäänud auto juurde. Kui Roman tagasi tuli, oli ta selga pannud üleni mustad riided.
Heidi süda hakkas kloppima, et miks mees küll ümber riietus ja miks üleni musta. Õudusfilmide roimarid on ka enamasti mustades riietes. Aga küsida ta ei julgenud. Nad jalutasid edasi mööda metsateed, liiklusmüra kõrvades, ja Heidi proovis ikka muretult vestelda ja mehe kohta rohkem teada saada. Veidikese aja pärast ütles mees, et ta peab veel korra auto juures käima. Heidi ootas sel ajal metsateel ja mõtles uusi küsimusi mehele. Kui Roman tagasi tuli, märkas Heidi ta mustade pükste tagataskus suurt pussnuga.
Heidi pähe tulvas hetkega nii palju mõtteid, et ta ei suutnud millelegi keskenduda. Nagu ikka enne surma.
"Peas tagus mõte, et nüüd ta tapab mu ära," rääkis ta hiljem sõbrannale.
Oma hirmu ja mõtete tulvaga veidi harjunud, mõtles Heidi, et pistaks jooksu. Aga põlved olid nõrgad ja jalad ei kandnud enam isegi seistes. Ütlus, et kaotas kõnevõime, pidas ka paika, sest ta tahtis rääkida, aga sõnad ei tulnud suust. Heidi hakkas instinktiivselt tee poole taganema. Ta mõtles, miks just tema esimese kohtingu ajal ära tapetakse.
"Mu hääl värises kohutavalt, aga kuidagi suutsin küsida, miks tal nuga kaasas on," meenutas Heidi hiljem sõbrannale. "Tema vastas, et kui juba metsa sai tuldud, siis teeb ta ühtlasi mõned saunavihad. Ja viskas noa puutüve sisse. Ma vajusin sinna samblale põlvili ja hakkasin nutma."
Mees astus Heidi juurde ja püüdis kallistada, aga naine ei olnud enam romantikalainel. "Kullake, kõik on ju hästi," lohutas mees, aga Heidi tundis, et ei ole hästi. Ta tahtis koju. Talle tundus nüüd, et oli mehe mõelnud enda jaoks meeldivaks, sest see oli ikkagi tema esimene kohting.
Mees tegi oma saunavihad ja nad rääkisid veel kõiksugu olmelistest asjadest nagu kolleegid või majanaabrid.
Kui mees Heidi Tartus tuttaval tänavanurgal autost välja lasi, lubas ta kirjutada ja helistada, aga ta ei kirjutanud ega helistanud. Ka Heidi ei hakanud kirjutama ega helistama.
Mis sai Heidist edasi? Ta kolis peagi ühte Lõuna-Eesti alevisse, kus 90aastasena surnud vanaemast jäi tühjaks väike maja. Nüüd oli tal ka oma aed.
Heidi sai tööd ametnikuna ja kuna töö viis teda peaaegu iga nädal Tartusse või Tallinnasse, ei tundnud ta eluaegse linlasena alevikus mingit igavust. Ta leidis ka sõbranna, kellega koos sai teatris ja kontsertidel käia.
Aga nagu ikka väikestes kohtades, tekivad kiiresti eriti mujalt tulnute kohta igasugused jutud. Hakati sosistama, et kuna Heidil meest ei ole, siis küllap on ta kergete elukommetega.
Sõbranna ei julgenud siiski Heidile rääkida, mis jutud tema kohta käivad, ja talle paistis, et ka keegi teine polnud rääkinud. Õieti Heidil polnudki ju alevis rohkem sõbrannasid.
Kui Heidil juhtus töös mingi eksimus, siis see puhuti suureks. Teadagi, mida sellisest naisest oodata! Ehkki oleks võinud suhtuda ka nii, et keegi pole eksimatu.
Kõrvalt vaadates tundus, et teiste silmis tegi temast teistsuguse inimese see, et tal ei olnud elukaaslast ja ta julges riides käia teistmoodi, nooruslikult ja originaalselt. Tegelikult ei teadnud keegi tema elust mitte midagi, aga jutte teadsid ja rääkisid peaaegu kõik.
Neid jutte Heidi kergemeelsusest hakkasid rääkima ka koolilapsed ja julgemad jõmmid hakkasid teda tänaval osatama.
Ühel hommikul tööl nägi sõbranna, et Heidi on väga kurb. Kui nad kahekesi jäid, valgusid pisarad Heidi põskedele ja ta küsis, miks tema kohta selliseid jutte räägitakse. Sõbranna pidi tunnistama, et ka tema on neid jutte kuulnud. Siis rääkis Heidi talle oma loo.
Heidi oli noor, just gümnaasiumi lõpetanud, kui armus. See mees väitis, et tema abielu on läbi ja kuna nad väga armastasid teineteist, hakkasid koos elama. Heidi jäi lapseootele. Kõik oli ilus kuni selle hetkeni, kui laps sündima hakkas. Siis kuulutas mees, et ta läheb nüüd oma pere juurde tagasi. Heidi jäi lapsega üksi. Ta kasvatas üksi tütart ja tutvus viie aasta pärast uue mehega. Siis oli ta juba kahtlev ning püüdis kohe algul selgeks saada, kas mees on ikka vaba ja ega teda oota kuskil pere. Mees oli vaba. Suuri kahtlusi ja kõhklusi endas maha surudes hakkas Heidi temaga koos elama. Miks ei võiks endale taas õnne lubada? Nad abiellusid. Aga see kooselu hakkas mõranema juba siis, kui mees teada sai, et Heidi last ootab. Mees ütles, et tema polnud lapsega arvestanud. Veel polnud hilja aborti teha ja Heidi oli selleks valmis, et abielu päästa. Aga väike tütar palus nagu suur inimene, et las see laps ikka sünnib, küll me ta koos üles kasvatame. Sündiski tore tüdruk.
Lapse isa hakkas üha sagedamini kodust ära olema, varsti ka öösiti, siis juba nädal aega järjest. Temale selline elu sobis. Kui ta koju saabus, käitus ta nii, nagu elaks kogu aeg kodus. Kui Heidi ütles, et mees ei saa lihtsalt aeg-ajalt kodus ööbimas käia, kui ta lapse kasvatamisel üldse ei osale, külvas mees ta sõimuga üle. Kui Heidi lahutusest juttu tegi, hakkas mees pommitama solvavate telefonisõnumite ja e-kirjadega. Mees ütles, et temal pole miskit soovi lahutada. Heidi loobuski lahutuse mõttest. Õnneks jäid mehe külaskäigud aastatega harvemaks, aga kui ta saabus, nagu ta ise ütles, oma naist ja last vaatama, siis ta saabus nagu oma koju. Heidi pidi siis iga kord mehe lähenemiskatseid tõrjuma. Ta suutis mehe külaskäikudest võõrutada alles pärast tütre ärasõitu. Nende vaevarikaste aastate tõttu ei tahtnudki ta oma ellu uut meest, kuni jõudis pimekohtinguni, kus mees ta metsa jalutama viis, endal pussnuga taskus.
Heidi sai teada, et noorema tütre isal on veel lapsi, kas viis või kuus, ja ka neid ei aita ta kasvatada. Heidi hinge on sellest suhtest jäänud haavad. Kahtlused ja hirm ei luba tal enam tõsist suhet alustada. Ta käib küll pidudel ja tantsib väga hästi, aga koju läheb ikka üksi.
Heidi sõbranna leidis, et kuulujuttude vastu ei aita muu, kui tuleb alevis rääkida Heidi lugu. Aeglaselt, ja mitte igas kodus, aga kuulujutud Heidi kohta hakkasid vähenema.
Ühel õhtul oma rasketest aastatest ja pettumustest kurbi mõtteid mõeldes vaatas Heidi uuesti postkasti, kuhu tulid ammu pandud tutvumiskuulutuse vastused. Seal olid valdavalt kirjad sisuga „tere, kohtume ja seksime”. Kogenud internetitutvujad ju soovitasid Heidil panna kuulutuse, et seksikas ja vallatu naine otsib partnerit.
Heidi otsustas uue tutvumiskuulutuse panna. Seksika ja vallatu asemele kirjutas ta heasüdamlik ja rõõmsameelne ning tutvumise eesmärgiks pani kirjavahetus.
Nüüd sai ta ainult ühe kirja. See oli niisugune: "Tere, heasüdamlik ja rõõmsameelne! Kirjutad, et vajad kirjasõpra? Arvan, et kirjasõber võib alati olla, sest inimesed peavadki suhtlema, et oma silmaringi avardada ja inimesi tundma saada."
Siis järgnes mehe lühitutvustus. Tema nimi oli Toivo ja ta elas Tallinnas. Kirja lõpus olid sõnad: "Kui tunned, et võid vastata, siis tee seda kindlasti. Kui tunned, et ei või, siis vasta ka, sest äraütlev vastus on ka vastus."
Loomulikult Heidi vastas, sest see kiri oli nii teistsugune ja miks ta oleks pidanud eitavalt vastama. Selgus, et Toivol oli just abielu lõppenud, sest naine leidis teise. Ka tema hing oli haige ning hea oli, kui keegi oli valmis teda kuulama. Nii nad hakkasidki suhtlema.
Toivo leidis iga päev aega, et Heidile ilus kiri kirjutada. Kirjad olid tõesti südamlikud ja mitte pealetükkivad. Ta mainis, et talle endale ei meeldi kiirustades kirjutatud kirjad ja ta ei kirjutanud selliseid ka Heidile.
Nad otsustasid kohtuda. Heidi pakkus, et nad võiks kohtuda Tartus kohvikus, sest koju ei julgenud ta meest kuulujuttude hirmus kutsuda. Toivo kinkis Heidile roosi. Keegi polnud kaua aega talle lilli kinkinud ja nüüd selline imeilus roos! Mõelda vaid – keegi kingib talle roosi! Heidi oli väga liigutatud. Ka selle peale oli Toivo mõelnud, kuhu roos panna. Tal oli kotis vaas, kuigi vaasi oleks küllap ka kohvikust saanud. Nad istusid kohvikus kaua ja pärast jalutasid linna peal, kandes kordamööda roosi, mille ots oli nüüd niiske paberi ja kile sisse mähitud. Heidi tundis end noorena, sest nii lihtne oli mehega suhelda. Lahku minnes Toivo embas Heidit. Ta oli auto jätnud linnaserva ja tulnud ülikooli tagant kesklinna jalgsi, sest nii oli lihtsam kohvikut otsida.
Pärast kohtumist püsis roos ilusana peaaegu nädala. Selle roosi vastupidavus oli Heidile nagu mingi enne ja märk tekkinud sõpruse tugevusest. Nädala pärast kutsus Toivo Heidi endale külla ja nad veetsid taas huvitavalt aega – jalutasid linnas, käisid Lennusadamas ja õhtul teatris. Heidi tundis mehe suhtes suurt poolehoidu ja julges ööseks Toivo juurde jääda, kui mees seda kohmetult palus. Toivo Mustamäe korter oli lihtne, aga puhas. Ka tema Audi oli 15 aastat vana, aga hästi hoitud ja seest puhas. Hommikul nad otsustasid, et hakkavad koos elama ja et Heidi kolib Toivo juurde Tallinna. Heidi leidis endale peagi uue töö, seekord eraettevõttes. Vanaema majja kolis elama tema vanem tütar oma elukaaslasega.
Roosi kuivatas Heidi ära ja see on kapi peal. Pärast paljusid valusaid pettumusi oli naine nüüd õnnelik.

Einar Ellermaa "Eesti armukesed", kirjastus Kentaur

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised