Gea lugu: pidasin pidevalt võitlust mehe emaga, kes poega vabaks ei lasknud

 (47)

Gea lugu: pidasin pidevalt võitlust mehe emaga, kes poega vabaks ei lasknud
Unsplash.com

“Ta ei öelnud mulle seda kunagi välja, kuid kogu ta käitumise mõte oli üks - mu poega sa ei saa,” alustab Gea ühe Pärnu kohviku nurgalauas oma lugu.

“Lõpuks ei jäänudki mul muud üle kui sellega leppida. Ma ei jõudnud mehe pärast võidelda tema enda emaga. Mõned kaotavad mehed armukestele, mina kaotasin mehe tema emale.
Me saime tuttavaks, kui ma Tallinnas ülikoolis käisin. Kermo töötas Pärnus ja elas emaga koos. Polnud mõistlik eraldi korterit üürima hakata. Kui mina olin Pärnus, siis ööbisime ta ema majas.
Kermo vanemad olid lahutatud. Klassikaline lugu, kus mees keskeakriisi ajal leiab endale noorema elukaaslase ning teismeliste lastega naine jääb üksi. Kermo ja ta kaks aastat vanem õde jäid ema kasvatada. Lapsed suhtlesid küll ka isaga, kuid eks nad olid ta peale üsna pahased. Poleks isa lahkunud, oleks ju õnnelik pereelu edasi läinud. Kermo ja ta õde vähemalt arvasid nii.
Mina seda ei uskunud. Nähes, kuidas Kermo ema meiega käitus, saan täitsa aru, miks nende isa lahkus.

Aga meie suhte algul oli kõik ilus ja tore. Kermol polnud tükk aega ühtegi tüdrukut olnud ja ta ema ja õde tundsid mingis mõttes kergendust, et mees lõpuks kellegi leidis. Mõne aja pärast tundsingi üha enam ja enam, et ma olen keegi. Ehk mitte Kermo armastatu, vaid lihtsalt keegi, kes on Kermo kõrval.

Seotud lood:

Õige varsti hakkas Kermo ema meile tegema reegleid, millal ja kuidas võime majas liikuda. Kui tulime liiga hilja, siis segasime tema und. Kui jäime liiga kauaks välja, ei saanud ta meie pärast magada, sest muretses. Kuni isegi selleni välja, et mõnikord tuli ta uksele koputama, kui öösel tema arvates liiga valjuhäälselt voodis hullasime. Ausalt – me ei teinud mingeid seksmänge. Ei midagi erilist. Aga mis tunne on sul armastatuga koos olla, kui tema ema äkitselt ukse taga hüüatab, et oleme liiga valjuhäälsed.

Loe veel

Mõne aja pärast sai mul sellest terroriseerimisest kõrini. Lõpetasin ülikooli ja läksin Pärnusse tagasi. Kermo jäi nõusse, et üürime koos korteri. Esialgne otsus tehtud, olin hirmus õnnelik. Kuni Kermo sellest mõttest oma emale rääkis. See jäi kohe haigeks ja muutus täiesti saamatuks. Tegi Kermole selgeks, kui ilmvõimatu on tal ilma poja abita elada.

Suutsin Kermo siiski ümber veenda, sest mina tema emaga ühes majas enam elada ei suutnud. See aga polnud veel mingi võit. Kermo hakkas pidevalt ema juures käima, sest emal oli kõiges abi vaja. Naise südamehaigus süvenes väidetavalt kogu aeg, nii et Kermo käis õhtuti niisama emaga koos olemas ja jõudis meie ühisesse üürikorterisse hilja.

Ühel päeval võtsin siis julguse kokku ning läksin keset tööpäeva Kermo emaga rääkima. Täiesti rahulikult rääkisin talle, et nüüdsest on olukord muutunud ja Kermo peab leidma rohkem aega koos minuga olla. Kinnitasin, et ma mõistan, et naine ei taha üksi olla, kuid Kermo pidev äraolek mõjub meie suhtele halvasti.

Kermo ema hakkas sõimama, et tahan temalt poja ära võtta. Ja alles siis sain asjast päriselt aru. Ta röökis, kuidas Kermo isa juba jättis ta mingi noore naise pärast maha ja nüüd tahab järgmine noor naine talt poja ära võtta. Naine põhimõtteliselt viskas mu majast välja.
Sel päeval ootasin rahulikult Kermot meie korteris, et talle kogu lugu ära rääkida. Selleks mul võimalust polnud. Tavapärasel ajal lendas uksest sisse ülitige mees ja hakkas omakorda sõimama. “Kas sa tahad mu ema ära tappa? Mis ta sulle teinud on? Sa näed ju ise ka, et tal on keerulised ajad ja me peame teda mõistma!”

Polnud mingit kahtlust, et Kermo ema ja õde olid minust ette jõudnud ja oma töö mehe peal teinud. Rääkisin siis talle, et ma ei tahtnud sugugi ta ema tappa, vaid rääkisin täiesti rahulikult. Kermo näis rahunevat. Selgitasin talle uuesti, kuidas ma ennast tunnen, kui pean meest kogu aeg tema emaga jagama. Ütlesin välja ema tunnistuse, kuidas tema näeb, et tahan temalt poega ära võtta, nagu keegi teine võttis mehe.
“Aga lastel ongi kohustused vanemate ees,” õigustas Kermo oma ema käitumist.
Püüdsin selgitada, et poja kohustused ema ees ja igapäevase elu elamine on kaks erinevat asja ja et mees ei pea oma emale lapsehoidja olema.

Samas stiilis pingpong käis tegelikult mitu aastat. Ma otsisin erinevaid viise, kuidas Kermot ema ja õe mõju alt välja saada, kuid miski ei töötanud. Ikka keerasid nad kõik teistpidi. Mina olin paha ja jäin süüdi. Lõpuks ma ei suutnud enam. Sain aru, et minust ei saa kunagi esimest naist Kermo elus. Jään alati selleks, kes saab aja ja energia jäänused, mida naine number üks pole mehest välja imenud.

Kui ma Kermo juurest lahkusin, siis lugu ei lõppenud. Ei tulnud Kermo mind tagasi paluma. Ta ema ja õde olid need, kes tulid mulle töö juurde ja kinnitasid, et Kermo ei saa ilma minuta elada. Kordamööda selgitasid, kuidas Kermol on mind vaja ja kuidas annan talle elu mõtte. Esimesel korral läksin selle jutu peale lõpuks tagasi. Ma ju armastasin teda.

Mõned nädalad saime rahu, aga siis hakkas kõik korduma. On selline ütlemine, et peta mind kord ja see on sinu süü, peta mind teist korda ja see on minu süü. Sain aru, et olen ise süüdi, et taas selles olukorras olen. Pärast abikaasast lahutamist ei suutnud Kermo ema oma eluga edasi minna ja pani kogu vastutuse lastele. Eriti Kermole kui mehele. Seda, mida peaksid lapsevanemad lapsele andma, ootas Kermo ema poja käest. Ta ei aidanud pojal vanemate lahutusega hakkama saada, vaid jättis lisaks ennast poja kaela.

Õnneks ei saanud me veel lapsi. Rääkisime küll sellest, kuid ju hakkas minus mingi häirekell juba varem lööma, sest lükkasin seda otsust edasi.
Mul oli Kermost kahju, aga sain aru, et mina ei saa Kermot kunagi endale, kui ta ema teda lahti lasta ei suuda. Kermo leppis vaikselt olukorraga ia ilma minuta elamisega.

Mul on nüüd uus mees ja pisike poeg. Äkki oli mul seda õppetundi vaja selleks, et oskaksin oma poega paremini kasvatada ning temast õigel ajal lahti lasta?"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised