Nii läkski, et registreerisime ja laulatasime end ära ja hakkasime koos elama. Olime mõlemad 29aastased, aga kumbki polnud kellegagi veel koos elanud, ja seegi asjaolu liitis meid. Pealegi oli minul juba ammu salaunistus saada emaks ja leida oma lapsele korralik isa. Seda viimast paistis mu mees igati olevat - ei joo, ei suitseta, ei ropenda, käed õigetpidi otsas. Just sellisena ma õiget pereisa kujutlesingi.

Kuidas selle karskusega päriselt oli, seda sain teada alles paar kuud pärast paariminekut. Tõsi küll - ei midagi hirmsat. Tipsutas ainult suurte pühade ajal või oma ärikaaslastega kalal või saunas käies. Joodiklusega polnud sel küll midagi pistmist. Ta oli heatahtlik ja leplik, kodus aitas mind kõiges ja isegi poes käis lausa omal algatusel. Mu ema leidis, et mehega on mul lihtsalt hullupööra vedanud ja ma olin temaga väga nõus. Olin tema üle uhke.

Kolm kuud pärast pulmi jäin rasedaks. Tööl käisin peaaegu sünnitamiseni ja jumal tänatud, et käisin. Tulevase lapse üle oli isal küll hea meel, aga seda ta justkui ei märganudki, et raha nüüd natuke rohkem kulub. Majanduskulusid maksis ta küll ja andis ka majapidamisraha, aga kogu beebi kaasavara ostsin oma teenistuse eest. Aga see selleks. Kui esimese poja järel kohe teise ootele jäin ja küsisin vahel raha, siis ta torises, et kuidas enne sündi juba hakkab raha kuluma.

Siis sain aru, et see on lihtsalt kitsidus, sest raha ta teenis nii piisavalt, et oleksime võinud enesele hulga rohkem lubada. Eriti kitsi oli ta justkui raha peale, mis kulus laste heaks. Kusjuures kõige kummalisem oli see, et poistega ta müttas heameelega ja nood olid lausa hullud ta järele. Sealjuures oli mees minuga väga sõbralik, mitte kordagi ei tõstnud häält ja tema meelest oli meil kõik ülihästi. Eks enam-vähem oligi. Kui teine poiss kooli läks, tuli mees välja mõttega, et nüüd jäägu mina koju - see pole õige kodu, kui pereema õhtuni tööl istub. Algul jäi mul suugi ammuli, aga siis mõtlesin, et ei hakka tüli otsima, nii et paari kuu pärast jäingi koju. Aga kitsiduse joont hoidis ta endiselt. Kui ükskord õhtulauas mainisin, et ehk võik osta kööki väikese teleka, mida ma saaks toimetades vaadata, imestas tema, mis tühja juttu ma ajan, et vahtigu ma vähem neid lollakaid seriaale.

Nägelema läksime vahel sellepärast, et minu arust ei hoolinud ta poistega tegeldes üldse nende turvalisusest. Laskis neil kahekesi suurte rattaga ilma kiivriteta sõita, lubas nad kahekesi õhkmadratsiga järvele hullama, nagu nagu lapsed õhinal jutustasid ja lubas tossudes porilompides trampida. Minu porisemise peale ta ainult naeris, et meie kasvasime nii ja saime inimesteks. Ka pojad pole ju mingid puped, nad peavadki saama olla nemad ise! Ja poisid olid seda suurima heameelega.

Päris tüli tuli aga majja siis, kui tahtsin, et me sõidaks neljakesi kusagile puhkama. Poisid olid siis 11- ja 12aastased ja ma võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, mitu korda me mehega kahekesi või koos lastega neljakesi kuskil käinud olime. Aga tema meelest poleks ma nagu midagi olulist öelnud. Ta mühatas vaid, et minge ise, tema pole rannas peesitaja ega kirikute vahtija!

Siis ei saanud ma enam pidama - hakkasin peaaegu karjuma, et äkki on sul armuke, sellepärast sa ei tahagi minuga koos käia. Aga tema ütles lihtsalt, et kui poisid tal näiteks kalal kaasas on, pole temal ja ta sõpradel kaasas ühtegi naist.

Kurtsin sõbrannala oma üksindust ja tema mainis ootamatult, et mu mehel on arvatavasti küll mingeid sahker-mahker suhteid. Mina polnud selle pealegi tulnud, kuigi sõnades olin teda süüdistanud.

Kui ükskord üritasin rääkida, et mulle tundub, et ma füüsilislt enam üldse ei huvita teda, ja pinnisin, kas tal on olnud teisi naisi, ütles ta põlglikult, et mõne tibiga peo pidmaine ei tähenda, et tal teine naine oleks. Ja lisas, et meie oleme temaga ju tõelised sõbrad, meil on õnnelik perekond ja mida ma üldse saada tahan.

Kui pinnisn edasi, kus ta on olnud neil öödel, kui takoju pole jõudnud, küsis ta üsna põlglikult vastu, et mida see teadmine mulle annaks, kui ta ütleks neiu nime, kelle juures ta oli. Ja lisas, et ilmselt ei mäletakski ta selle neiu nime.

Pärast seda sõitsin poistega kaheks nädalaks Saaremaale. Oli uskumatult valus vaadata armunud paare ja perekondi ja olla samal ajal üksi oma lastega. Mis perekond see niisugune on.
Rääksin pärast seda puhkust emaga, et olen tundund end mahajäetuna ja mõtlen mehest lahku minna. Ema sai vihaseks - kas ma olen päris hulluks läinud ja kas ma laste peale ikka mõtlen. Ja edasi, et sul on ju kuldne elu, oleks igaühel selline mees...

Olin ma alles omadega puntras. Selline väärt mees ja ometi tundsin end tema kõrval mahajäetuna.
Lapsed ei mõistnud minu probleemidest õnneks midagi. Mäletan, kuidas vaatasin köögiaknast välja. Isa ronis mööda redelit miskipärast kuuri katusele, noorem poiss õlul. Kilkasid ja naersid... Ei tea, mis mäng neil parajasti käis. Ma ei kujutanud tõesti, ette, kuidas peaksin lastele teada andma - lugu on nüüd selline, et me läheme isaga lahku...

Ma ei osanud välja mõelda muud kui mehega veel üks kord tõsiselt rääkida. Et ladugu kõik ausalt välja, mis plaanid tal on, ja kas on võimalik, et ta minu mõtete ja soovidega normaalselt arvestaks. Aga ilmaasjata selle jutu üldse ette võtsin, sest see, mis veel kuulda sain, oli kinnituseks, et seda võitlust müüriga pole tõesti võimalik võita.

Kõige puhtamas lihtsameelsuses ei saanud tema absoluutselt aru, mis mul õigupoolest viga on. Ja kas ma ei leia, kui egoistlik ja tänamatu on mul mingeid lahutusmõtteid välja öelda. Mees kinnitas, et tema pole iialgi kellegi teise juurde igatsenud, et ma olen talle ideaalne naine ja laste ema, kellest ta lugu peab.

Mees lubas pealegi, et ta garanteerib mulle, et ma tema eraasjadest (!) mitte kunagi midagi teada ei saa. Aus mees - seda ju ei lubanud, et tal neid eraasju polegi.

Ma uurisin sõbranna käest ühte ja teist, aga tema ka midagi konkreetset ei teadnud, lihtsalt tuttavad olid mu meets näinud teiste naistega. Aga selles mõttes oli mu mehel õigus, et mida nende nimede teadmine mulle annaks. Ma ei hakanud selle teemaga rohkem tegelema.

Kõige naljakam oli see, et lõpuks tegi mees ettepaneku: vali mõni kui tahes eksootiline reis ja ta teeb selle välja, mine ja puhka, lahuta meelt, tema ei hakka küsima, mis ma seal tegin või kellega aega veetsin!

Kui jälle emaga oma tunnetest rääkisin ja ka mehe ettepanekut mainisin, oli ta väga rahul. Ta palus mind, et olgu ma jumala pärast mõistlik. Ütles, et isa pettis teda ka, aga kas ma olen kindel, et oleksin õnnelikum, kui nad oleksid lahku läinud. Isa suri, kui käisin seitsmendas klassis, ja ma ei kujutle paremat isa, kui ta mulle oli.

Tavaliselt on ämmad väimeestega justkui sõjajalal, aga mulle tundub, nagu oleks mu mu mees mu ema poeg ja mina tema minia. Sest ma ei hakka iialgi mõistma, mida mina valesti teen ja miks mul pole õigust oma mehelt natukenegi teistmoodi suhtumist oodata. Ma olen neljakümnene ja ütleksin, et üle keskmise väljanägemisega. Kuigi mu oma mees mind enam ei puuduta, pole mul aga seni kordagi mõttesse tulnud, et võiksin mõne teise mehega armurõõmu nautida.

Nii ma veeretan oma päevi ja ootan, millal mehe käimised tema vanuse tõttu ükskord iseenesest ära vajuvad. Huvitav, kui palju naisi niimoodi elab? Ja huvitav, mida ma oma praegusest elust siis mõtlen, kui poisid juba täismeesteks saanud ja kodust läinud?