Helene lugu: magan ühe mehe kõrval, aga mõtlen teisest

 (40)

Helene lugu: magan ühe mehe kõrval, aga mõtlen teisest
Unsplash.com

„Mu mees võis ette hoiatamata alles südaööks koju jõuda ja hakata mulle siis õhinal jutustama, kellega oli kohtunud ja kui põnevalt aega veetnud. Mõistagi suhtles ta ka naistega ja pani siiralt imeks, kui see mu tuju rikkus,“ alustab oma lugu Helene.

Ma olen 29aastane, lahutatud ja nüüd koos teise mehega. Mul on kaheksa-aastane poeg esimeselt mehelt, kellega sain tuttavaks gümnaasiumi viimases klassis.
See minust seitse aastat vanem mees oli meie väikelinnas uustulnuk, aga teate ju küll, et sellistes kohtades tunnevad kõik kõiki ja kõige paremini veel uustulnukaid, eriti kui nad oma välimuse või käitumisega aborigeenidest kuidagi erinevad. Tema erines ja kohe vapustavalt. Sellest peab eraldi rääkima.
Pikad sassis juuksed, vahel habe, seljas sageli mingi hõlst, jalas sandaalid, kui ilm võimaldas. Või siis ülikond ja viksilt seotud soeng või lihtsalt teksad ja pusa... Ta oli nagu näitleja, kes erinevaid rolle mängis, ja mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt.

Meie lõpueksamite ajal pani ta koos kohalike kunstiharrastajatega üles näituse, kus ka tema looming. Veidrikust kunstiinimese kuulsus polnud tema poos. Nagu välja tuli, oli ta kunstiülikooli pooleli jätnud. Alguses püüdsin temasse üleolevalt suhtuda, aga ta võttis mult oma avatuse ja heatahtlikkusega otsekohe relvad käest. Mis minus aga tohutu huvi ja sümpaatia äratas, oli tema silmaring. Ei paistnud olevat ühtegi teemat ega valdkonda, millest ta midagi poleks teadnud. Pealegi oli tal üks haruldane omadus, mida enamikul erudiitidel pole – ta oskas keerulistest asjadest nii lihtsalt rääkida, et suutsin olla talle võrdväärne vestluspartner. Nagu ta hiljem möönas, polnud temagi seni kogenud, et minusugustel plikadel peas ka midagi muud on kui juuksed, peod ja poisid. Olin selle üle kohutavalt uhke.

Loe veel

Seotud lood:

Armunud olin temasse juba esimese nädala lõpuks. Me kohtusime iga päev ja olime koos. Mõnikord öö veel takkapihta. Temaga oli nii huvitav rääkida, et ei märganud, kuidas aeg lendas. Pealegi ootasin põnevusega, millal toimub SEE kohtumine. Kummalisel kombel polnud tal sellega kiiret. Kui ta siis ühel õhtul mu pead paitades sosistas, et armastab mind, klammerdusin tema külge hullus kires, veendunud, et hetk on käes. Selle peale pani ta mu rahulikult diivanile pikali, kattis tekiga ja ütles: „Kullake, sellel pole seksiga midagi ühist...“ Ja läks. See uksekolksatus pani mul pea ringi käima.

Süütuse kaotasin alles mitu kuud hiljem enne pulmi. Ja minu kohta pole see lihtsalt sõnakõlks, et ta tegi minust naise. Ta tõepoolest kasvatas mind, õpetas delikaatselt, kuidas naine olla. Ta oli nii vaimustav, et mina poleks päevade kaupa voodist välja tulnudki, aga kummalisel kombel polnud see talle nii tähtis. Kooselu ajal hakkasin tema juures avastama veel muidki iseärasusi.
Mu mees võis ette hoiatamata alles südaööks koju jõuda ja hakata mulle siis õhinal jutustama, kellega oli kohtunud ja kui põnevalt oli aega veetnud. Mõistagi suhtles ta ka naistega ja pani siiralt imeks, kui see mu tuju rikkus. Ta kinnitas, et talle meeldib naisi avastada, sest nood on võrratult põnevamad kui mehed. Sealjuures oli ta peaaegu täiskarsklane.

Kui rasedaks jäin, katsus ta mind igati värskesse õhku viia ja lõbustada. Ent viis, kuidas ta seda tegi, pani mind piinlikkust tundma. Näiteks tõmbas selga vana kasuka, võttis tavalise lastekelgu ja keelitas mind naabruses asuvale künkale koos põngerjatega sõitu tegema. Ise juhheitas nagu laps ja seltskond kilkas vaimustusest... Või jalutasime meie vaiksel tänaval, viksilt käe alt kinni nagu ristiinimesed, kui ta korraga taskust suupilli välja tõmbas ja mängima hakkas.
See kõik, minu rasedus ja seksi puudumine viis mu lõpuks sügavasse stressi. Skandaali tegin pärast poja sündi, kui teda baaris teise naisega õrnutsemas nägin. Tema ei leidnud selles midagi imelikku. Lahku läksime siis, kui ta mu sõbrannaga intiimsuhte lõi.

Korra ta pööras küll veel mu südame pahupidi, kui istus voodiveerel, voodi üleni roosidega kaetud. Aga ta jutt solvas – ta nimelt selgitas, et on minus pettunud. Lahutus ei võtnud kaua aega, sest peale lapse polnudki meil midagi jagada.

Läksin pojaga vanemate juurde tagasi ja põdesin mitu aastat. Varsti kadus ta meie linnast ega andnud enesest mingit elumärki. Ma ei otsinud ka. Mis sest kasu oleks.
Mind mehed enam ei huvitanud. Siis aga sain juhuslikult tuttavaks ühe lõbusa poissmehega välismaalt, kes oli siin pikemas töölähetuses. Hakkasime kohtuma, aga millegi poolest meenutas ta mulle TEDA ja see segas. Ent oma ärasõidupäeva eelõhtul ütles too mulle lihtsalt, et ei jäta mind siia oma probleemide küüsi – ma jutustasin talle oma kadunud armastusest. Ta kutsus mind naiseks.

Helistas ja kirjutas iga päev, toetas rahaga, kuni otsustasin ema pealekäimisel, et võiks ju katsetada. Nüüd oleme temaga koos juba kaks aastat ja see on olnud piisav teineteise tundmaõppimiseks. Ta ei joo ega suitseta, ajab väikest äri, on väga heades suhetes mu pojaga ja kõneleb nüüd ka normaalset eesti keelt. Pole kahtlust, et ta mind armastab, sest räägib abiellumisest ja teise lapse saamisest. Aga mina katsun nendest teemadest mööda hiilida, sest armastan siiamaani TEDA.

Kui oma praeguse mehega magan, magan tegelikult TEMAga. Kui uinun, näen unes TEDA. Linnas ringi käies kiikan mehi, et oleks nagu TEMA...

Alles hiljuti sain kuulda, et ta abiellus enesest palju vanema kahe lapsega naisega. Mis siis ikka - olgu õnnelik! Ma ei tea siiani, mida ma valesti tegin... Ma ei tea ka seda, kas tal on endiselt ka teiste naistega lähedasi suhteid. Aga ju siis oli lihtsalt mulle nõnda määratud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised