See minust seitse aastat vanem mees oli meie väikelinnas uustulnuk, aga teate ju küll, et sellistes kohtades tunnevad kõik kõiki ja kõige paremini veel uustulnukaid, eriti kui nad oma välimuse või käitumisega aborigeenidest kuidagi erinevad. Tema erines ja kohe vapustavalt. Sellest peab eraldi rääkima.

Pikad sassis juuksed, vahel habe, seljas sageli mingi hõlst, jalas sandaalid, kui ilm võimaldas. Või siis ülikond ja viksilt seotud soeng või lihtsalt teksad ja pusa... Ta oli nagu näitleja, kes erinevaid rolle mängis, ja mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuselt.

Meie lõpueksamite ajal pani ta koos kohalike kunstiharrastajatega üles näituse, kus ka tema looming. Veidrikust kunstiinimese kuulsus polnud tema poos. Nagu välja tuli, oli ta kunstiülikooli pooleli jätnud. Alguses püüdsin temasse üleolevalt suhtuda, aga ta võttis mult oma avatuse ja heatahtlikkusega otsekohe relvad käest. Mis minus aga tohutu huvi ja sümpaatia äratas, oli tema silmaring. Ei paistnud olevat ühtegi teemat ega valdkonda, millest ta midagi poleks teadnud. Pealegi oli tal üks haruldane omadus, mida enamikul erudiitidel pole – ta oskas keerulistest asjadest nii lihtsalt rääkida, et suutsin olla talle võrdväärne vestluspartner. Nagu ta hiljem möönas, polnud temagi seni kogenud, et minusugustel plikadel peas ka midagi muud on kui juuksed, peod ja poisid. Olin selle üle kohutavalt uhke.