Holgeri lugu: tean sõbra kallima piinlikku saladust, aga mida pean tegema?
Mu sõber on pärit jõukast perest ja teenib ka ise hästi, kuid tema armulood on seni õnnetult lõppenud. Minu arvamuse, et tal on kandidaatide suhtes ehk liiga suured nõudmised, naerab ta tavaliselt välja. Ta rõhutab, et tema tulevane peab vastama ainult kolmele t-le, olema tubli, tuline ja truu. Seni on tal vahel üks t ja vahel ka kaks pihta läinud, aga kolme mitte kunagi.
Pinnapealseid suhteid on tal pidevalt olnud, aga eelmisel suvel raputas üks uus tutvus teda üle hulga aja tõsisemalt. Ta käis Pärnu kandis ühel kokkutulekul, kuhu mina ei saanud pereasjade pärast minna. Üsna varsti pärast seda sain juba tuttavate märkide põhjal aru, et nüüd on mees ilmselt Amori noolega pihta saanud. Eks ma siis küsisingi otse ja ta tunnistas, et oli seal tutvunud ühe sellise naisega, kes tal enam kuidagi mõtteist minna ei taha. Ütles, et küll ma varsti näen - see on haruldane leid.
Noh, leid siis leid, väga tore ju. Seda enam, et sõbral paistis sedapuhku tõesti tõsi taga olevat - igal kohtumisel pidin ma selle daami kohta selliseid ülistuslaule kuulma, et kõrvad juba huugasid. Igatahes oli sõber kolme t asjus lootusrikkam kui iial enne. Kuni leppisime kokku, et teeme meie suvilas neljakesi ehk siis mina oma naisega ja nemad ühe sauna- ja grilliõhtu.
Olime päris põnevil, kui sõbra auto lõpuks teeotsast sisse keeras. Läksime neile trepile vastu. Samal hetkel, kui naine mulle sosistas, et „ilus on ta küll“, tabas mind nagu elektrilöök. Teretades ja tutvustades suutsin vaevu midagi pudrutada, sest... ma ei näinud seda daami esimest korda. Olin kindel, et tema minu samuti ära tundis. Aga imekombel käitus ta nii, nagu poleks me teineteist varem mitte kunagi näinud.
Ootasin põnevusega, mis edasi saab. Aga ei midagi - kõigil oli lõbus, varahommikul läksid külalised aiamajja magama ja asutasid pärast ärkamist ja kohvijoomist tagasiteele.
Ja nüüd on paras aeg korraks minevikku põigata.
Tegelikult olin juba keskkooli lõpuklassides mõelnud, et ükskord lähen bordelli. Aga mu toona veel eriti ujedavõitu sõber ei tahtnud millestki sellisest kuuldagi ja ma ei leidnud sobivat kambajõmmi. Nii jäi see plaan soiku.
Üikooli ajal hakkasin elavalt suhtlema ühe eluvennast kursusekaaslasega. Kord tegi tema mulle ettepaneku, et viib mind ühte põnevasse kohta õhtut jätkama, kui luban, et ma sellest kellelegi ei räägi.
See oli üks väike majakene, pealt mittemidagiütlev, aga seest lausa luksuslik ja väga õdus. See oli koduks kolmele daamile, kes tegelesid intiimteenuste osutamisega. Üks neist oli mu sõbra praegune kallim.
See käik ei jäänud mul ainsaks. Olin ka selle neiu klient. Ta oli sümpaatne, pealegi tõepoolest väga nutikas ja intelligentne, tulisusest rääkimata. Kord küsisin ta käest, miks ta sellise värgiga tegeleb. Tema rääkis, et alustas hädavajaduse pärast, aga siis tundus põnev ja meelitas kerge raha. Ta lubas niikaua jätkata, kuni natuke raha on kogunud, siis aga abielluda ja saada lapsed. No seda ta mu sõbraga veel jõuaks.
Pärast ülikooli ma seal kohas enam ei käinud. Viimast korda kohtusin temaga juhuslikult tänaval, aga ta ei tahtnud mind tunda. Kuni kõnealuse tutvumisõhtuni ei teadnud ma temast juba aastaid enam midagi. Aga ma olin kindel, et ära pidi ta mu tundma igal juhul - me kumbki polnud ju palju muutunud ja me ei kohtunud üks kord.
Oma naisele ei rääkinud ma sellest midagi. Siis ma oleks pidanud rääkima ju ka meie tutvumise üksikasjadest. Sõbraga kohtudes jälgisin, kas on märke sellest, et naine minu kohta ehk mingeid kommentaare tegi... Aga ei midagi. Sõber ise oli kuidagi nukker, et tema mulle ta ei meeldinud. Ütlesin, et sõbrale lihtsalt tundus nii.
Ise muudkui arutlen, kuidas peaksin edaspidi käituma. Ühest küljest ei puutu tema valik ju minusse. Sõprus sõpruseks, aga see on ikkagi tema isiklik elu. Võib-olla on armastus vastastikune, võib-olla saavad õnnelikuks. Teisalt tuleb iga päev nüüd silme ette aina värvikamaid minevikupilte, mis mind selle naisega kunagi sidusid. See tegi tuska, sest mu heasüdamlik ja ausameelne sõber väärib mu meelest puhtamat naist. Vaevalt nüüd naine midagi oma minevikust rääkima hakkab, aga kuidas mina suudaks nii olla, et ma tema minevikku ei mäletaks?
Lugu ilmus Nelli Teatajas
