Armukade mitte ainult meeste peale

Mees oli tõesti hoolitsev ja armastas Liisat väga, seda oli kaugele näha. Sõbrannad ütlesid, et kadestavad Liisat ja Liisa oli õnnelik.
Aga mõne kuuga sai Liisa aru, et mees on väga armukade ja mitte ainult teiste meeste peale, vaid üldse kõigi peale, kellega Liisa suhtles. Ta justkui tahtis, et Liisa oma eelmise eluga täieliku lõpparve teeks ega saaks vabal ajal enam kokku oma sõbrannade või töökaaslastega. Mees ütles konkreetselt, et tema ei taha Liisat kellegagi jagada.

Pigem üksindus kui selline abielu

Liisa lootis, et mees siiski harjub tema eluviisiga ja loobub neist järskudest ebaviisakatest nõudmistest. Aga ei, ta hakkas järjest tõsisemalt ja valjema häälega nõudma, et Liisa ainult temale pühenduks. Tekkisid esimesed sõnavahetused. See austav ja armastav mees võis päris inetult öelda, kuigi hiljem alati vabandust palus.
Liisa otsustas, et tema kindlasti niisugust elu elada ei suuda, nagu mees temalt nõuab. Pärast pikka neiupõlve oleks ta abielus küll, aga kodus mehe vang? Ei, ta on pigem vaba naine, kui juba paari kuu järel mehe käitumise suhtes trots tekib.
Nii ta oma Hollandi peigmehele ka ütles. Et tema pole nii toredale mehele see õige naine. Mehel läks ikka aega, enne kui kohale jõudis, mida Liisa päriselt ütles. Mitu nädalat võttis Liisal aega tema lahtiraputamine, et ta lakkamatult n-ö Liisa küljes ei ripuks ja väsimatult ei helistaks. Mees mingi aja lausa jälitas Liisat, aga Liisa kannatas selle rahulikult välja.
Aga siis algas Liisa elus uus ja seni kõige vastikum periood. Ta ei elanud enam mehega koos, aga ometi oli mees kogu aeg temaga. Hollandi peigmees tüütas ta niivõrd ära oma kõnede, sõnumite, e-kirjade ja isegi kohaleilmumistega, et Liisa röökis tema peale korduvalt. Se ei takistanud mehel järgmine päev Liisa juurde lilledega tulla. Mees küll ei ähvardanud Liisat, aga tema pidev n-ö kohalolek viis Liisa sageli täiesti endast välja.
Liisa vahetas ära telefoninumbri ja isikliku meiliaadressi.

Uued telefoninumbrid

Hollandi peigmees suutis Liisa lähematelt sõbrannadelt Liisa uue numbri ja aadressi välja meelitada ja tüütas edasi. Ei tule ju inimene pärast kallimast lahkuminekut selle peale, et esimese asjana oma sõbrannasid mehe eest hoiatada ja et nad talle su uut telefoninumbrit ei annaks.
Kui sõbrannad teatasid, et Liisa ei taha enam mehest midagi teada, teadis Hollandi peigmees, et nemad on armsa Liisa ära rikkunud või siis Liisa on nemad ka tema vastu häälestanud.
Hollandi peigmehe tekitatud teine laine oli see, et telefoninumbeid pidid vahetama ka sõbrannad, sest Hollandi peigmees tahtis neile pidevalt teatada, kuidas ta Liisat armastab, ja küsida Liisa uusi kontaktandmeid.

Ei pääsenud ka ema ja isa

Kolmas laine olid Liisa sugulased, eelkõige ema ja isa, kes ei osanud esialgu kuidagi käituda, kui Hollandi peigmees neile helistas ja palus, et nad Liisaga räägiksid, kui hea mees tema on ja kuidas Liisa on pahade inimeste mõju all. Tüütamise jätkudes õppisid Liisa vanemad enne kõne vastuvõtmist numbrit vaatama ja Holllandi peigmehe kõnedele mitte vastama. Siis sõitis Hollandi peigmees neile külla ja tahtis silmast silma Liisast rääkida. Peigmees nõudis nende kinnitust, et and usaldavad ja austavad teda ja vanemad ütlesid, et austavad ja usaldavad. Hollandi peigmehel oli uskumatu töövõime helistada, saata sõnumeid ja kirjutada Liisa teemal kümnetele inimestele.
Kui Liisa lähiringis ja isegi kaugemas ringis, nagu töökaaslased, keegi enam ei vanadel ega uutel numbritel peigmehe kõnesid vastu ei võtnud ja e-kirjadele ei vastanud, läks peigmees uuele ringile. Ta hakkas ise telefoninumbreid vahetama ning Liisast alates kõigile helistama ja sõnumeid saatma.

Kuidas saab sellise hullusega harjuda?

Muidugi soovitasid mõned Liisa sõbrannad, et andku asi politseisse. Liisa arvas, et esiteks pole mees ju midagi hullu teinud, vaid tahab lihtsalt armastust avaldada. Teiseks saabuks see ametlik lahendus, näiteks lähenemiskeeld, väga aeglaselt, ja vaja oleks koguda veenvaid tõendeid. Liisa lootis peigmehest algul mõne nädalaga, siis mõne kuuga vabaneda, aga mees oli erakordselt visa. Keegi ei saanudki tast õieti aru, kas ta tõepoolest lootis, et Liisa mõtleb ümber, või oli see tema omamoodi hobi oma vaba aega sisustada. Või ta ei suutnud uskuda, et keegi on võimeline tema maha jätma. Vaba aega paistis tal olevat, sest lisaks kõnedele, sõnumitele ja meilidele jõudis ta tundide kaupa Liisat maja ees oodata.
Tagantjärele on Liisa imestanud, kuidas sellise hullusega võib harjuda nagu normaalse eluga. Pigem ta hakkas juba imestama, et lõuna juba käes ja mehest pole veel ühetegi märki. See hullus kestis umbes pool aastat. Siis hakkas mehe tülitamine harvemaks jääma. Liisa ja tema sõbrannad ei tea ega tahagi teada, kas mees leidis teise või viibib Eestis harvemini. Mõlemad variandid on Liisa jaoks head, aga Liisa ei taha nüüd tükk aega ühegi mehega suhet luua.