Ilona lugu: armastad ja andestad küll, aga ikka jääd mehest ilma

 (31)

Ilona lugu: armastad ja andestad küll, aga ikka jääd mehest ilma
Unsplash.com

„Mina sain oma tulevase mehega tuttavaks sõna otseses mõttes liivakastis ja sisuliselt tegi ta mulle abieluettepaneku umbes tund pärast tutvumist. Mina olin õhinal nõus ja teatasin juba samal õhtul emale, et leidsin enesele mehe,“ alustab oma lugu Ilona.

„Kui ema mu jutu peale südamest naeris, olin imestunud ja solvunud, aga ootasin järgmist hommikut, et rutem lasteaeda saaks. Olin siis just nelja-aastaseks saanud. Peigmees oli viiene ja sellest ajast kuni tema kooliminekuni olime lahutamatud. Õigemini mina käisin tal sabas nagu kutsikas, tema lihtsalt laskis sellel enesele meeldida. Aasta hiljem pandi mind hoopis teise kooli ja järgmistel aastatel nägime teineteist harva ja juhuslikult. Kuna tema mulle enam tähelepanu ei pööranud, häbenesin ise suhtlemist alustada ja kannatasin. Veel hullemaks läks, kui sain kolmteist - siis alles armusin tõsiselt nagu tesimelised ikka.

Temal polnud sellest ilmselt aimugi. Kirjutasin temast oma päevikuss, ja lugesin päeva õnnestunuks, kui olin teda kasvõi eemaltki näinud. Ime sündis alles siis, kui läksin aasta pärast temaga samasse ametikooli. Seega võttis jumal mu palveid lõpuks kuulda - korraga pani ta mind tähele ja siis hakkasime käima. Seitsmeteistkümneselt kinkisin talle oma süütuse ja meil algas tõeline täiskasvanuelu.

Tänini tuletan seda aega meelde suure soojusega kui oma elu parimat aega. Kahekümne kaheselt jäin rasedaks ja siis mõistagi abiellusime. Minu ema ostis meile kahetoalise korteri, olime rõõmsad ja rahul.

Loe veel

Seotud lood:

Mees tegi mulle üsna kiiresti selgeks, et tema on perekonnapea ja tema teab, kuidas peab elama. Esialgu arvasin, et ta teeb nalja, aga lugu läks tõsisemaks. Olin tema kontrolli all. Tema ostis mulle riideid, kosmeetikat polnud mul tema meelest vaja... Pidin talle ette kandma, kus poes käisin, kellega rääkisin ja millest...

Algul vaikisin ja imestasin ja mõtlesin, et läheb üle. Siis hakkasin vastu, aga tema haaras mind nii kõvasse haardesse, et mu käsivarrele jäi sinine koht. Olin kuuendat kuud rase ja mul hakkas hirm. Pärast selgitas mees, et piibliski olla kirjas, et kui naine vajalikult vagur pole, on mehel õigus teda õpetada. Lõpuks mainis mentorlikult, et nüüd ma mõistan paremini, kuidas ümber käia peenekoelise hingeeluga mehega.

Kui sündis poeg, läks kergemaks. Mitte et mees kangesti leebeks oleks muutunud... Nüüd oli ta sageli pikemalt tööl või sõpradega väljas. Mind polnud ju enam vaja valvata, sest niikuinii ma kusagil väljas ei käinud või kui käisin, siis koos titega. Koolipõlvesõbranna oli mu ainuke side välisilmaga. Temalt siis hakkasin teada saama, kus ja missuguse naisega olla mu meest nähtud.
Kolm aastat pidasin hingevaluga läbi häda vastu. Siis ütlesin, et mingu ta oma teed. Mees oli seda kuuldes lausa rõõmus ja irvitas, et seda ta enesele küll kaks korda öelda ei lase, sest tal on ammu uus kallim. Oligi, aga nagu ma hiljem kuulsin, siis vist veel peenema hingeeluga kui mu mees, sest nõudis abiellumist, milleks mu mees ei olnud valmis. Kuhu mujale tal maanduda oli kui ikka minu ja lapse juurde.

Tuli ja näis olevat kindel, et ta tagasi võtan. Rääkis tähtsalt, et mõtles järele, et teist väljapääsu meil lihtsalt pole, sest pojal peavad olema nii ema kui isa. Mina, loll, muidugi võtsingi ta tagasi. Tuleb tunnistada, et ma ju armastasin teda ikka veel. Kuigi hakkasin tasapisi aru saama, et see meie oma oli lihtsalt selline seksuaalne armastus. Ta tahtis mind kogu aeg, aga muidu olin talle enamasti nagu paljas õhk.

Kui uuesti rasedaks jäin, polnud mees ei rõõmus ega ka teise lapse vastu. Aga mida lähemale ma sünnitusele jõudsin, seda hiljem hakkas ta jälle koju tulema ja enamasti parasjagu jommis. Mingil ajal, kui tütar oli juba sündinud, sain teada, et pidudele ja naistele on lisandunud ka kasiinod. No eks ma olin varemgi aru saanud, et raha on vähemaks jäänud, aga arvasin, et teeb naistele kingitusi.

Emale ei julgenud ma kurta, et teda mitte ehmatada. Sõbranna keelitas, et mis ma nuuman seda „pükstes prostituuti". Tema ütles, et mu mees peab naisi nii kaua, kui nood talle raha annavad. Kui raha enam ei saa, otsib uue naise.

Kui sain poja lasteaeda ja tütrele sugulase hoidjaks, läksin tööle ja sain hakata plaani pidama.
Mees oli jälle nõus meie juurest lahkuma.
Alguses tundsin tast tükk aega puudust. Kui tema lahkudes olin rõõmus, et tast lahti sain, siis tasapisi hakkas valus, et ta minuga enam üldse sidet ei otsinud. Alimente maksis ja käis pojaga vahel lasteaias kohtumas. Seda sain hoidjalt kuulda alles hiljem, et ta käis ka tütart meil kodus vaatamas, aga keelas mulle öelda. Nõnda oli ta minu oma elust lõpuks tõesti päriselt maha kriipsutanud.

Varsti juhtus nii, et üks mu pealinna külje all elav sugulane suri ja pärandas oma maja mulle. Esimese hooga kavatsesin selle maha müüa, aga ema keelitas, et lastel ju seal kuninglik kasvada ja tulevikuks on suvemaja olemas. Kuna sealt sai hõlpsasti ka elektrirongiga linna sõita, siis jäingi nõusse.

Ajapikku veendusin üha kindlamalt selles, et tegin õige elupöörde. Lapsed olid tublid. Nende isa ei andnud enesest kaua elumärki, aga siis üle aastate juba, võttis aga pojaga ühendust. Selleks ajaks oli ta meelt parandanud, elas koos normaalse naisega, kuigi abielus ei olnud.
Mina polnud uuesti meheleminekust iialgi mõelnud, aga siis tekkis mulle peigmees. Üks leskmees meie kandist. Ta käis meil vahel meestetöid tegemas, sest tundis hästi nii tehnikat kui elektrivärki. Kui meest ma teda ei vaadanud, aga läksin elevile, kui ta mulle aina selgemini mõista andis, kuidas minusse suhtub. Kui poeg keskkooli lõpetas ja linna elama jäi, hakkasid lapsed ka vihjama, et ma võiksin selle onu meheks võtta. Kui viimane lõpuks ka ise sedasama soovi väljendas, tunnistasin algul endale ja siis kõigile, et sama soovin minagi.

Ükskord tulid lapsed meie koju minult nõusolekut küsimata koos isaga. Ma läksin nii ähmi täis, et ei osanud enesele ka seletada, ka olin rõõmus või vihane või mis, aga lapsed olid rõõmsad.
Külaline oli väga uje. Nägi imesümpaatne välja. Lausa härra, kena juba looduse poolt ja enam ei paistnud märke tema tormilisest noorpõlvest. Kui lapsed meid lõpuks kahekesi jätsid, olime natuke pabinas mõlemad. Muidugi rääkisime teineteise elust ja tulevikuplaanidest, kuni tema jõudis ülestunnistuseni, et on meie lahkuminekut kibedasti kahetsenud. Ütles, et ei tea ise ka, mille peale ta loodab, aga ta pole teadlikult oma praeguse tubli elukaaslasega abiellunud.

Mina ei osanud selle peale midagi kosta, aga lõpuks ütlesin ikka ära, et mina vist abiellun. Üksiti tunnistades, et mingi üle mõistuse armastus see pole, aga vaevalt meie eas see enam nii mõõduandev ongi - peaasi, et hea inimene.

Jumal teab, milleni me veel oleks jõudnud, kui poleks saabunud mu uus tulevane. Päris koos me siis veel ei elanud, aga mõned päevad järjest oli ta minu juures vahel küll. Eksmees sättis end peagi pärast tutvustamist minekule ja möönan ausalt, et sellest oli mul kahju... Vaatasin nagu teiste silmadega oma tulevast ja läbi pea käis hirmus mõte, et mida pagan see mees siin teeb. Hoidusin seda välja näitamast.

Ju oleks see meelemuutus mul näitamata jäänudki, kui eksmees poleks kohe järgmisel päeval saatnud pikka sõnumit, milles palus enesele veel ühte võimalust. Ja mina vastasin: sinu jaoks on valla mu uksed ja mu hing!

Järgmisel päeval teatasin peigmehele midagi täpselt selgitamata, et paraku meist paari ei saa. Tema tänas aususe eest ja palus, et ma teda enam ei otsiks. Mu eksmehest polnud miskipärast midai kuulda. Ta telefon ei vastanud ja sõnumeid ei tulnud nädal aega.

Lõpuks tuli, kui olin kümme sõnumit saatnud, et mida see tähendab.

Omamoodi romantilise alatooniga kiri teatas, et ta mõtles järele ja kahetseb, et mulle taas tundeid avaldas. Ta olevat oma heale elukaaslasele palju tänu võlgu ja meie lähenemine oli hetkeline uim. Lõpuks palus, et ma lastele sellest midagi ei räägiks.

Ja ongi kõik. Ligi kolme aasta jooksul, mis sellest möödunud, pole minuga ühendust otsinud kumbki mu meestest ja ma pole neid ka juhuslikult kohanud. Hing on tühi ja süda suletud. Muudkui meenutan juhtunut ja analüüsin oma saatust ühest ja teisest otsast - mida ma valesti tegin ja miks oli mulle nii määratud."

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised