Inga lugu: mida päev edasi, seda jultunumaks õde mu mehe piiramisega muutus

 (6)

Inga lugu: mida päev edasi, seda jultunumaks õde mu mehe piiramisega muutus
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

Mu õde on minust kuus aastat vanem. Mina olen pärit ema teisest abielust ja võib-olla tänu erinevatele isadele on meil õega ka päris erinevad iseloomud ning talutavat teineteisemõistmist pole meil peaaegu kunagi olnud.

Õe isa jättis ema maha juba enne õe aastast sünnipäeva. Võib-olla sellepärast kiusas ta mind juba sellest ajast, kui end vähegi mäletan. Minu isa elas emaga koos peaaegu mu viienda sünnipäevani. Ja kuigi ta püüdis olla isaks ka mu õele, tegeles ta minuga siiski rohkem.
Tagantjärele ähmaselt meenutades saan sellest väga hästi aru, et ma polnud õele mingi kingitus. Oli ju 9-10-aastasele tüdrukule selge nuhtlus mind lasteaeda viia või sealt tuua, toita ja valvata, kui ta oleks tahtnud hoopis koolisõpradega oma mänge mängida. Mäletan, kuidas ta mind ekstra näpistas, kui ema ja isa sundisid teda mind kaasa võtma, kui ta õue läks. Ta tahtis näidata, et mind ei saa tema kätte usaldada, aga ema ja isa ei märganud seda.

Kui ema ka minu isast lahku läks ja me kolmekesi jäime, kiusas õde mind nii, et ema meil vahepeal suhtlemise lausa ära keelas.

Ema töötas mitmel töökohal, et hakkama saada. Kohe pärast keskkooli lõpetamist läks ka õde tööle. Ta abiellus, kui mina olin just põhikooli lõpetanud, ja kolis mehe ostetud korterisse. Sestpeale läks elu rahulikumatesse rööbastesse.

Seotud lood:

Õe abielu ei õnnestunud. Kurtis emale, et mees ei hinda teda küllaldaselt. Ajapikku tekkis mul aga kahtlusi, et õde ise polnud ka nende suhetes päris puhas. Ta hakkas aina sagedamini kodus käima ja muutus minu suhtes jälle vaenulikumaks. Kui ema kodus polnud, siis ikka püüdis mind alandada. Ta ajas mu klassikaaslased korterist välja ja sundis mind enesele süüa tegema. Siis tuli varsti välja, et ta on tegelikult mehest juba lahku läinud. Ja varsti lahkus ta ka meie kodust teadmata suunas.

Loe veel

Paari järgmise aasta jooksul levis temast kõige hullemaid kuulujutte - isegi seda, et ta pealinnas ennast müüb või vähemalt meeste kulul elab. Kodus ta igatahes ei käinud. Muretsesime emaga mõlemad, aga kumbki omaette. Mis meil muud üle jäi.

Aasta pärast keskkooli lõpetamist läksin minagi mehele. Elama jäime meile ehk ema kolmetoalisse korterisse. Mu mees oli mu koolivend, aastat paar enne mind lõpetanud. Olime õnnelikud, sest meie vahel valitses täielik usaldus. Plaanisime paariks aastaks ema juurde jääda, tööl käia, et natuke raha teenida ja siis veel koos õppima minna. Ema oli minu elu kulgemisega väga rahul ja kui poleks olnud muret õe muretu pealinnaelupärast, võinuks meie elu igati heaks pidada.

Aga siis toimus koduses elus jälle ootamatu pööre - õde ilmus koju ja teatas, et jääb mõneks ajaks meie juurde.

Ta oli kõvasti muutunud. Võiks öelda, et nii halvemuse kui ka paremuse poole. Ta oli tuntavalt vanemaks jäänud ja kuidagi kustunud, aga sealjuures oli ta käitumisjoon nüüd aga tunduvalt tagasihoidlikum. Vestlusse meelitada mul teda ei õnnestunud, aga minu vastu ta endist agressiivsust ei ilmutanud. Natuke imelik see oli, et käisime teineteisest mööda nagu peaaegu võõrad, rääkides ainult olmelistest asjadest. Aga see oli ikkagi parem kui kunagised pidevad nägelemised.

Suuremat heameelt õe naasmisest tundis ema. Püüdis teda teenindada ja hellitada, küllap selle hüvitamiseks, mis õel lapsena saamata jäi. Mina seda küll õigeks ei pidanud, et ema talle isegi hilpude jaoks raha andis, aga ma hoidusin märkustest. Meie mehega elasime oma toas oma vaikset elu ja rääkisime oma probleemidest, nii et rahu oli majas.

Tasapisi hakkas õel isevärki külalisi käima, mõistagi mehi. Oli selgelt näha, nad ei olnud mitte just kõige paremast seltskonnast. Ta käis nendega väljas, sõitis kuskile, mõnikord jäi öösekski ära. Kui meie vaikses mudilas, kus midagi saladuseks ei jää, temast jälle halbu jutte levis, muutus emagi rahutuks. Ja kui ta siis kord õele märkusi tegi, tõusis üle hulga aja suur tüli. Meie kodurahu oli jälle kadunud.

Esimene, kelle peale õde oma kibestumise välja valas, olin jällegi mina. Kui mu mees mind kaitsta söandas, sai temagi oma jao. Kui lõpuks ema õele ettepaneku tegi omaette elamise järele vaadata, kui ta oma elustiili ei muuda, läks päris tormiks. Õde ähvardas, et enne lendame me kõik sellest korterist tänavale kui tema siit lahkub.

Ainuke, kellel mu õele mingit mõju oli, oli mu mees. Alguses pidasin seda heaks märgiks, kui neid kahekesi vaikselt vestlemas nägin, sest pärast seda oli õde jälle mõne aja veidi mõistlikum. Siis hakkasin aga tähele panema, et ta mu mehe vastu natuke kahtlast huvi tunneb. Kui selle kohta areldi kord mehele vihjasin, ei varjanudki viimane, et tunnetab seda ka ise. Aga naeris mu välja, kui märkas, et see mind armukadedaks teeb - olgugi minu õde, aga selliste naisteni ei laskuks ta küll iial.

Aga mida päev edasi, seda jultunumaks õde oma piiramisega muutus. Kui ma kord siis enam vastu ei pidanud ja selle kohta päris kategoorilisel toonil sõna võtsin, kiitis ta mulle, et sellise tossikese nagu minu mees võrgutab ta ära iga kell, lihtsalt nalja pärast kasvõi.
Samal ajal pidasime mehega plaani, kuidas ise sellest kodust ära pääseda. Kuulasime ümbruskonnas üürimise kohta maad ja jõudsime ühe variandi suhtes juba peaaegu otsusele.
Mul oli vaja kodust üks kaust ära tuua, mille olin õhtul töölt kaasa võtnud ja maha unustanud. Teoreetiliselt pidid mu mees ja ema sel ajal tööl olema ja õde üksinda kodus. Kui ukse lukust lahti keerasin, kuulsin justkui inimeste juttu ja vandumist. Nagu vaistu ajel sammusin otsejoones õe tuppa ja leidsin ta sealt pesuväel koos minu mehega.

Mul läks silme eest mustaks. Võitlesin minestusega, siis hakkasin hüsteeriliselt karjuma. Mis edasi, seda ma enam täpselt ei mäletagi. Midagi nad mulle rääkisid, pakkusid vett, panid elutoa diivanile pikali. Ah, mis sest enam...

Ma ei soostunud ma kuulama oma mehe mingeid seletusi ega vabandusi. Niipalju sain aru, et õde mu meest enesele ei taha, vaid et ta lihtsalt tõestas mulle, et seda meest ei maksa usaldada.
Ema nõudis nüüd häälekalt ja kategooriliselt, et nii õde kui ka mu mees meie korteri ukse väljastpoolt kinni paneksid ja igaveseks. Mees täitis selle käsu juba nädala pärast, aga õde mitte. Ta ütles, et tal on selle elamise peale sama suur õigus kui meil emaga, mis ju sisuliselt ka õige on.

Sellest on möödas nüüd ligi kaks aastat. Mehele ei andesta ma seda iialgi. Ta elab ühe mehaanikatöökoja tagatoas ja joob palju. Mina olen oma elu sidunud pealinnaga, mul on üks tore sõber ja ma suhtlen ema ja õega vähe. Õde elab endiselt koos emaga. Niisugune hale lõpp on sel kummalisel perekonnalool. Kes süüdi on? Ju kõik omajagu.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised