Ingridi lugu: kas tasub vanamehele mehele minna

 (42)

Ingridi lugu: kas tasub vanamehele mehele minna
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

„Partnerite suure vanusevahe teemal peeti meie tüdrukutele kuskil kaheksandas klassis loeng ja pärast oli arutelu, aga see teema ei huvitanud kedagi. Me ei me saanudki sotti, mis selle mõte oli, kui kõige tähtsam on armastus, nagu meile tundus,“ alustab Ingrid oma lugu.

Minu jaoks oli armastus puhtalt teoreetiline mõiste kuni keskkooli lõpuni. Kuna mulle lapsest meeldis lugeda, piisas mulle armastusromaanidest, alates klassikast kuni kaasaegsete naistelugudeni välja, pluss veel melodraamad teleekraanil.

Pärast keskkooli läksin ametikooli ja sel ajal käisin ühe aasta ühe poisiga, kellega esmakordselt mekkisin vilja hea ja kurja tundmise puust. Muljed sellest olid kesised, pigem isegi ebameeldivad. Pärast kooli juba oma töises elus tegin veel paar meestekatset, kuni 23. sünnipäevaks jõudsin armastuse asjus järeldusele, et õnn, sa petlik varjukaja – sind maailmas polegi.

Peale minu koosnes meie pere emast ja ema emast ehk minu vanaemast. See oli niikaua, kui end üldse mäletan. Isa kohta rääkis ema, et ta on surnud. Tõele jõudsin jälile alles iseseisvana. Vanaema rääkis ajapikku jupiti ära, et ema päris kindlalt ei tea ise ka, kumb tema kahest austajast mu isaks sai.

Üks oli olnud mingi ema sõbranna vaene sugulane, keda ta armastas. Teine oli jõukas kosilane, kellele vanemad teda lootusetult ajasid. Ei tea, kas just sellepärast, et olukord oli pingeline, aga mõlemad kadusid laia ilma enne minu sündimist. Vanaema veendumuse kohaselt tulin ilmale ilmselt tänu sellele, et ema kui juba päris vanatüdruk, kes oli minu sündides 32aastane, tahtis lihtsalt last saada.

Loe veel

Seotud lood:

Ema ei tahtnud isa teemal minuga kunagi rääkida ja sestap ma täiearulisena seda teemat enam torkida ei üritanud. Sellest hoolimata oli mul ilus ja muretu lapsepõlv. Noorena elas ema linnas, oli hinnatud ökonomist ja teenis sellega raha ka arvutiajastust alates, kui me juba vanaema talu pidasime ja edukalt lillekasvatusega tegelesime. Mina käisin oma töökohtades vaid ajutiselt kohal, sest mu raamatupidajaamet ei nõudnud seda. Pealegi olemuselt olen ma väga maakas – mina sain oma metsanurgas suurepäraselt läbi igasugu moodsate klubide ja trallideta.
Kuni asusid aina aktiivsemalt aktsiooni nii ema kui vanaema. Eriti pärast mu 25. verstaposti. Ikka et ega ma tohi end ometi siia metsa matta, et on aeg rahva sekka minna, hea mees leida ja üks õige perekond luua. Muudkui käiasid mu kallal, et peab ju minu eas olema üks kindel eluplaan, aga minul tõesti polnud mingisugust eluplaani.

Ema meelest pidanuksin ma tingimata päris linna kolima ja otsima endavanuse tööka mehe, kellega ühel nõul ja jõul „kodu püsti panna”. Vanaema rõhutas, et kuna ka ma ise pole enam verisulis, valigu ma parasjagu jõukas vanem mees, lesk näiteks või lastetu vanapoiss, kellega elaksin nagu vanajumala selja taga. Salamisi vangutasin pead: minu emaga ei läinud tal n-ö mõistusabielu õnneks, nüüd siis olen saanud märklauaks mina. Ja varsti ilmus silmapiirile ka sobiv kandidaat.

Meie alevisse ilmus mingi humanitaar, kes sinnakanti maja ehitama hakkas ja üksiti metsaäri ajas. Nagu „külaraadio” varsti teadis, oli ta just lesk ja lastetu. Ema oli tollest mehest väga vaimustatud. Pidin tunnistama, et ta on tõepoolest huvitav inimene, nii et mul polnud midagi selle vastu, kui ema ta meile külla kutsus.

Need visiidid muutusid regulaarseks ja aina enam ma neid ootasin. Mul polnud seni kunagi olnud ühtegi nii huvitavat tuttavat, pealegi inimesena nii sümpaatset. Viisakas, sõbralik, isegi aupaklik, sealjuures ilma vähimagi poosita, ülisümpaatne välimuseltki. Nautisin neid kohtumisi alati, samuti ka kohtumisi tema veel mitte päris valmis puidulõhnalises majas. Mehena polnud ma teda seni isegi kujutlenud – mina olin siis 26, tema 51. Aga hakkasin mõtlema. Esiteks muutusid ema ja vanaema vihjed aina läbipaistvamaks, teiseks sosistati meist juba niikuinii nagu „õigest paarist”, ja küllap oli oma osa sellelgi, et viimased paar aastat olin veetnud katoliiklikus kasinuses...

Olime ligi aasta suhelnud, kui tal kord külas olin ja ta ilma sissejuhatuseta mulle sügavtõsiselt silma vaadates küsis, kas nõustuksin tulema tema kodu perenaiseks. Ühesõnaga ta palus mind enda naiseks. Kohmasin, et peab mõtlema, aga kuskil alateadvuses oli jaatav vastus juba valmis. Välja ütlesin selle kaks nädalat hiljem, kui ta sama palvega mu ema ja vanaema poole pöördus. Lõplikult olin oma otsuses veendunud, et tema on mu õige, kui olime koos veetnud esimese öö ja varsti pärast seda pidanud väärikad pulmad. Kolisin tema majja ja tõdesin igasuguste reservatsioonideta, et nüüd olen ma õnnelik.

Esimese aasta olingi jäägitult õnnelik. Ta polnud mitte ideaalne inimene, vaid ka ideaalne mees. Objektiivselt polnud mul talle vähimatki ette heita. Tegime kõike koos ja täielikus üksmeeles. Mtte vaid oma kodu aina õdusamaks kujundades, vaid ka kohalikku seltsielu edendades. Meist peeti lugu ning mu ema ja vanaema ei suutnud küllalt rõõmustada.
Kõigele krooniks oli mu mees minu suhtes jätkuvalt niisama lugupidav. Mingil määral ta lausa nagu jumaldas mind ja hoolitses nagu lapse eest: ega sul külm ole, puhka ometi, ära mine nende saabastega, sest libe on jne.

Harva küll, aga kui mu vähesed linnasõbrad meil külas käisid, mõjus mu mees oma tagasihoidlikkuse ja aupaklikkusega kuidagi pärssivalt. Seda enam, et ta ise ka end kohmetuna tundis, kui näiteks minust paar aastat noorem ja kõige temperamentsem sõbranna tema isiku suhtes teatud frivoolsusi endale lubas. Märkasin, kuidas mõne tänapäevase teema üle arutlemine talle vastu hakkas. Mul oli salamisi häbi enese ees, kui vilksatas mõte, et oleme siiski erinevaist põlvkondadest. Paraku hakkasid sedasorti hoovused meie suhte juures enesest üha rohkem märku andma. Eriti siis, kui polnud enam võimalik varjata, et ma pidevalt temaga sängi jagada ei taha. Keelitasin end küll, et ta pole ju vana ja mina ise pole enam noor ning pidasin end tänamatuks variseks, aga kõik asjata.

Ühe meie üle südaöö veninud vestluse lõpul küsis ta ootamatult: „Kas oleksid õnnelikum, kui annaksin su vabaks?” Mina oma küündimatuses mõtlesin: ilmselt ta arvab, et petan teda, et mul on midagi teoksil. Mulle meenus, et alati oli ta pilgus nukrus, kui mina järjekordsesse töösõitu läksin... Tema aga selgitas lihtsalt, et ei vihja jumala pärast millelegi, aga näeb ja mõistab, et ilmselt ei saa meist kumbki päriselt meie nii suure eavahe vastu. See lõi mu niivõrd sadulast, et hakkasin hingelõhestavalt tönnima. Ta lohutas mind nagu alati, pani voodisse, keetis meega teed, soovis head ööd ja taandus oma tuppa.

Paar päeva hiljem rääkis mees, et peab Tartusse asju ajama minema. Tal oli seal korter ammustest aegadest. Selles polnud midagi erakorralist. Aga nüüd arutles ta rahulikult ja sõbralikult, et meile mõlemale kulub ära teatud aeg omaette veeta. Et hoiame ühendust ja ärme muretse – igale olukorrale on olemas lahendus, igast sasipuntrast võimalik kätte leida õige ots. Pealegi meil, kes me teineteise suhtes alati ausad oleme olnud.
Pidasin seda väga mõistlikuks, nagu ikka tema ettepanekuid või otsuseid. Saatsin ta teesklematu südamlikkusega teele ja õhtul kohvitassiga verandal istudes tundsin end tavatult õdusalt. Polnud hirme ega tahtmist juurelda millegi konkreetse üle, et mis siis nüüd kehtib või mis meist edasi saab.

Nagu lubatud, vahetasime sõnumeid ja pidasime skaibiseansse. Alati oli, millest rääkida. Justkui vaikival kokkuleppel ei teinud kumbki meist juttu ei sellest, mida oleme mõelnud või millal ta koju tuleb. Hea, et pärast üheksapäevast lahusolekut märkasin talle öelda, et igatsen juba.
See oli tõsi – õhtuti tundsin end väga üksildasena, kui ei kuulnud tema ringiaskeldamist, tema repliike. Kui ta järgneval kolmel päeval aga telefoni ei võtnud ja sõnumitele ei vastanud, hakkasin väga muretsema...
Siis ühel hommikul teatas telefonis võõras mehehääl, et mu mees sai üleeile infarkti ja teda ei saanud enam aidata. Sel hetkel polnuks ma võimeline oma tundeid tõlgitsema, aga nüüd tean, et just siis tajusin: tema oli ikkagi ainus mees suure tähega, keda olin elus tundnud ja tõeliselt armastanud.

Nagu ilmnes, oli ta kohe pärast meie pulmi tehtud testamendis maja mulle määranud. Kahel esimesel aastal ei suutnud ma kuidagi selles elada. Nüüd elan juba üle kümne aasta ega kavatse siit iialgi kusagile mujale kolida. Ka mu ema ja vanaema on nüüd läinud. Kadunud mehe onutütar on mu peamine oodatud külaline. Temaga heietame lõputuid jutte läinud aegadest ja olnud inimestest.
Kunagi märkis mu mees mingi teemaga seoses: kui midagi ilusat lõpeb, ära seda taga nuta, vaid naerata tänumeeles, et see sul oli. Sellega end trööstingi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised