Irene lugu: minu küsimusele, kus ta oli, vastas mees, et mu sõbranna juures

 (19)

Irene lugu: minu küsimusele, kus ta oli, vastas mees, et mu sõbranna juures
Ashton Bingham/Unsplash

„Mul oli tõeline sõbranna, kellega suhtlesime lähedalt peaaegu 20 aastat, alates ajast, kui ta oma perega pealinnast meie väikesesse alevisse kolis ja koolis minu pinginaabriks sai,“ alustab Irene oma lugu.

Kohe esimesest päevast klappisime hästi ja kõik tisedki klassis võtsid ta omaks. Sest temas polnud meie kui provintsilaste suhtes mingit üleolekut ja temast sai tõeline semu igas mõttes. Koos lõpetasime kooli, koos läksime pealinna õppima ja tegime plaane eluks. Jagasime saladusi oma esimestest armastustest ja arutasime, millised mehed me enesele „võtame".

Uskusime vahel tõemeeli, et mehelegi lähme ühel ja samal ajal. Aga mõistagi läks elu teistmooodi.
Minu ellu tuli suur armastus 22aastaselt. Sõbrannal polnud tegelikult üldse nii suurt kihku meest leida või mehele minna kui minul. Aga minu valiku kiitis ta igati heaks ja oli siiralt rõõmus.
Mõned inimesed, kaasa arvatud mu vanemad, ei usalda lastekodus üleskasvanuid. Minu mees oli nimelt seda ja saavutanud kõik omal käel. Kuigi ta oli minust vaid aastat vanem, oli ta palju eluküpsem - tasakaalukas, hakkaja, kuldsete kätega, karskete elukommetega, heasoovlik ja mõistev. Nii et lõpuks arvasid ka mu vanemad, et mees on igati vääriline.

Vanemad tahtsid meile pulmadeks korteri kinkida, sest nii mina kui mu tulevane elasime toona üürikorterites. Aga mees polnud nõus, kinnitades, et saame hakkama ja ostame korteri siis, kui selleks ise vastavad vahendid kokku saame.

Loe veel

Seotud lood:

Mina töötasin siis supermarketis tavalise kassiirina, mees tegutses meelelahutusäris. Mingi show-mees ta polnud, tema kuulus n-ö tehnilisse staffi. Teda hinnati, ta ise oli oma tegemistest sisse võetud ja ta teenis ka piisavalt. Tulevik näis helge - olime valmis koos mägesid vallutama. Esiklapse saamise plaanisime aega, mil oma korter lõpuks käes.

Sõbranna oli meie majas jätkuvalt omainimene, pealegi läks mul tema seltsi väga vaja. Sest mu mees oli vahetpidamata reisidel, ja kui mitte reisidel, siis olid õhtud ikka kinni. Ma sain sellest aru, sest raha oli ju vaja, ja ka sõbranna trööstis, et ärgu ma sellisele kullatükile etteheiteid tehku.
Ega ma teinudki, aga kui kolm kooseluaastat seljataga, oli võimatu mitte märgata, et midagi on valesti. Kurtsin mehele, et ma justkui polekski abielus. Tema lohutas, et veel paar aastakest ja siis võib ta enesele lubada rohkem kodus olemist. Kurtsin seda ka sõbrannale. Ngu ikka, andis ta head nõu ja juhtis tähelepanu sellele, et olen end unarusse jätnud - soeng nagu mahajäetud varesepesa, garderoobiks igavesed teksad ja T-särk...

Tänu sellele võtsin kohe ette meetmed. Teades, millal mees sedapuhku saabub, ostsin enesele üliseksika kleidi, käisin ilusalongis, muutsin juustevärvi - tulemus oli minu meelest lihtsalt super. Kujutasin elavalt ette, kuis mees üllatub, kui talle sellisena romantilise õhtusöögi serveerin.
Ta tuli ligi tunni lubatust hiljem, heitis esikus saapaid jalast ja saatis mulle imestunud pilgu, kuhu ma niimoodi minema valmistun. Kui ta lauda istutasin, sõi ta nii, nagu ei märganuks mind üldse, siis embas mind ja palus, et lasku ma tal ainult magada - ta on nii väsinud, et ei tea oma nimegi. Ei ühtegi sõna mu välimuse kohta, ei mingit pärimist, kuidas vahepeal elasin. Ja magas juba poole tunni möödudes...

Nutsin kogu öö. Kui lugu sõbrannale kurtsin, leidis ka tema, et sedapuhku on mul tõesti alust solvuda, ja tuli järgmise nõuandega. Tuletas mulle meelde ostjat, kellest olin talle viimasel ajal jutustanud - et käib iga päev, maksab alati minu kassas, õhtul, kui järjekordi pole, ja kutsub jalutama. Sõbranna soovitas, et mingu ma ometi! Ma ei pea ju lausa voodisse minema - peaasi, et mehes tekiks armukadedus, kui ma tema saabudes alati nagu kellavärk kodus pole! Seda ma ka tegin.

Jalutasime tollega paar tundi ringi, istusime kohvikuski. Ta ei meeldinud mulle. Kuulasin tema juttu, mõeldes ise, kas tõesti võib mu mehel olla keegi teine. Seni polnud ma küll täheldanud väikseimatki märki, et see nii võiks olla...

Kui koju jõudsin, päris mees muidugi, kus olin. Kui ütlesin, et käisime sõbrannaga mööda poode, ütles tema irooniliselt, et sõbranna olla just äsja siit ära läinud, jõudmata mind ära oodata. Nähvasin, et oma asi, kus käin.

Sel õhtul hoidusime kumbki omaette. Hommikul läks mees jälle reisile.
Paari päeva pärast helistas taas see jalutaja ja kutsus välja. Keeldusin, valetades, et mu mees tuli koju. Samal hetkel ilmus mees uksele - ma ei kuulnud, millal ta sisse tuli. Toetas käed uksepiitadele ja teatas, et ah nii, nüüd on siis selge – aga mingu ma, kuhu tahan. Ja marssis ust paugutades välja.

Esialgu tahtsin kohe sõbrannale helistada, aga otsustasin, et ootan, mis edasi saab. Mees tuli hommikul, kui hakkasin just tööle minema. Minu küsimusele, kus ta oli, vastas mees, et mu sõbranna juures - kuhu tal veel minna, ega ometi mitte kolleegidele kurtma. Kummaline oli see, et sõbranna minuga ühendust ei otsinud. Pärast tööd kutsusin ta ise kohtama.

Ta kinnitas, et mu mees oli tõepoolest tema juures ja kurtis, et mul olla armuke ja et rohkem ei taha ta midagi rääkida. Sõbranna polnud ka siis midagi rääkinud. Aga minuga oli kidakeelne, vahtis maha, vaikis. Küsisin otse, kas ta magas mu mehega. Tema kukkus ahhetama, et loomulikult mitte! Siis valetasin, et mees ise tunnistas mulle, et magasite küll.

Sõbranna oli tükk aega vait ja hakkas siis peaaegu karjuma: magasin jah, ja õigesti tegin, sest tahtsin testida, kui truu su mees on. Ja kuna too end nii lihtsalt haneks tõmmata lasi, pole ta mind üldse väärt.

Maa kadus jalge alt. Mitte oma mehe, vaid sõbranna truudusetuse pärast. Oleksin võinud temast uskuda, mida iganes, ainult mitte seda! Tõusin püsti ja tuigerdasin minema.
Õhtul pidasime mehega pika jutuajamise. Ta ei püüdnudki midagi eitada. Kummalisel kombel polnud sõbranna talle sellest midagi rääkinud, mis nõu ta mulle andis ja kellega ma kõndimas käisin. Mees ei uskunud mind, kui talle kõik täpselt ära jutustasin. Ja läks jälle, sedapuhku varjamata, et läheb mu sõbranna juurde.

Sõbrannaga me sellest õhtust peale enam ei suhelnud. Mehega leppisime lahkumineku asjus rahulikult kokku. Mina läksin esialgu tagasi vanemate juurde, aga siis leidsin töö ja korteri teises linnas.

Tean, et mu mees ja sõbranna elasid pool aastat koos, siis jättis mees ta maha. Ma ei tea, kus ja kellega ta praegu elab. Sõbranna pidavat üksi elama.

Selle kahe aasta jooksul, mis sellest loost möödunud on, olen mõelnud rohkem sõbrannale kui mehele. Ta oli mulle lähedane kui lihane õde, tundis mind läbi ja lõhki, aga mina teda nähtavasti mitte. Kuidas võis ta lihtsalt niisama, nagu spordi mõttes, meie nii kauaaegse sõpruse maha müüa? Ma ei usu, et ta mu mehesse armus või mees temasse - seda oleksin ometi märganud. Ka ei usu ma, et mu mees mind enne seda pettis. Ju olime temaga lihtsalt kokkusobimatud inimesed, või ei armastanud tema mind tegelikult algusest peale. Aga mis sellest nüüd enam...
Ja veel. Kunagi lugesin sellist statistikat, et mehed magavad oma sõprade naistega kolm korda harvemini kui naised oma sõbrannade meestega. Siis ma seda ei uskunud.

Lugu Ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised