Irina lugu: meil on üks mees kahe peale

 (30)

Irina lugu: meil on üks mees kahe peale
Marvin Meyer/Unsplash

„Olin 14aastane, kui mu kodualevikku tuli uus elanik, noor mehaanik ametikoolist. Täiskasvanud kiitsid teda tema viisakuse ja töökuse eest ja tüdrukud nägid temas mõistagi potentsiaalset peigmeest, aga minus ei tekitanud ta mingit huvi,“ alustab oma lugu Irina.

Kuna ta sattus elama peaagu meie naabrusse, puutusime sageli kokku. Alguses ei pööranud ta mulle mingit tähelepanu, siis hakkas teretama ja küsima, kuidas läheb. Aga see oli suhtumine nagu väikesesse plikasse.

Kui sain 16 ja meie põhikooli lõpetasin, plaanisin kodust ära edasi õppima minna, aga siis just hakkas ta minusse nagu teistmoodi suhtuma. Rääkis minuga juba nagu täiskasvanuga ja püüdis nagu kurameerida. Üldiselt see mind eriti ei liigutanud, sest sain aru, et ta seda lihtsalt igavusest teeb, kuna ta ühegi kohaliku tüdrukuga konkreetselt ei käinud.

Pealegi olin siis ikka veel inetu pardipoeg, kohmakas ja suhteliselt vormitu, ka polnud mul mingit garderoobi ja kosmeetikaga ei osanud ma suurt midagi peale hakata. Ma ei mõelnud mingitest peigmeestest ega armusuhetest.

Edasi õppima ma ei läinudki, aga vahepeal olin ligi kaks aastat meie maakonnalinnas tööl. Sel ajal me kokku ei puutunud. Kodualevikku läksin tagasi sellepärast, et üks mu sugulane tegi seal oma firma ja kutsus mind tööle. Siis sain oma mehaanikuga jälle kokku ja ta näitas minu vastu varjamatut sümpaatiat. Võiks vist öelda, et ta meeldis mulle nüüd tõesti.

Seotud lood:

Ainult et nüüd oli ta juba abielus. Kuna abielumehed olid minu jaoks enesestmõistetav tabu, siis ütlesin talle otse välja, et parem ärgu flirtigu minuga, sest midagi peale skandaali sellest ei tuleks. Ma läksingi juba mõned kuud hiljem vanasse elu- ja töökohta tagasi. Et oleks stabiilsem töö ja et armumisest üle saada.

Loe veel

Aga ta otsis mu sealt ka üles. Rääkisime juttu. Tema tunnistas, et oli minusse juba ammu armunud. Mina tunnistasin talle sedasama ja me hakkasimegi kohtuma. Ta ütles ka seda, et varugu ma pikka meelt - küll aeg annab arutust, sest oma naisega ta nagunii pole plaaninud igavesti kokku jääda.

Mind rahuldas esialgu kõik. Tema isiku võlu, tema kuum armastus, tema heldekäelisus. Ta ostis mulle kõik, mida iganes soovisin, pluss sõidud pealinna, restoranid ja ööklubid. Kaks korda käisime isegi koos reisil. Kui lõpuks hirmu tundma hakkasin, et ta naine saab ju ükskord teada, kuna ta vahel mitu ööpäeva minu juures oli, mainis tema täiesti rahulikult, et naine juba teabki.

Jäin hirmuga ootama, mis edasi saab. Aga ei saanud midagi. Ta naine ei otsinud mind. Kuna see olukord tundus niikummaline ja mind oli ikkagi kogu aeg närinud armukadedus, võtsin temaga facebooki kaudu ise ühendust ja kutsusin ta salakohtumisele.

Mu tohutuks üllatuseks käitus ta väga sümpaatselt ja tasakaalukalt. Rääkis, et ei võta toimuvat väga tõsiselt ega tunne minu vastu mingit vaenu. Ja et küllap mees lõpuks ise valib.
Selline veider suhtumine keeras mu üles ja ma palusin, et tehku ise esimene samm ja andku siis mees vabaks. Tema vastas, et tema ei hoia kedagi kinni, ja kuigi ta on sellest mehega juttu teinud, ei taha mees teda jätta. Olin löödud.

Mees rääkis peagi, et ta naine ootab last. Kui rabatud ma ka polnud, teadsin kindlasti, et mina temast lahti ei ütle!

Nii möödus ligi aasta. Meie tunded olid endised, et mitte öelda veelgi sügavamad. Kirele lisandus sügav inimliku ühtekuuluvuse tunne. Naisega said nad poja. Lahkuminekust ega abiellumisest meil enam juttu polnud. Tema naisega olime justkui sõbrannad, kes küll enam ei suhtle, aga teavad teineteise elust palju.

Siis ükskord tuli mees mu juurde suure uudisega, et ta ostis ühe sotsialismiaegse eramu ja kolib perega sinna. Mulle lähemale!

Paar aastat jätkus elu samas võtmes, ainult selle vahega, et nüüd oli vahemaa meie kodude vahel olematu ja juba tekkis inimesi, kellele meie veider kolmnurk silma puutus. Kuigi mind see segas, siis tema ega tema naine ei pannud seda miskiks.

Ühe nädalavahetuse veetis mees minuga, teise perega ja last hoidis väga. Ajapikku muutusin ka mina aina ükskõiksemaks selle suhtes, mis tulevikus saab või kes mida arvab.
Nõnda on meie elu kestnud nüüdseks juba üle viie aasta ja mingitest muutustest ma enam ei unista. Ja kui kummaline see ka ei tundu - ei tahakski enam midagi muuta. Mees on meie vastu andumus ja hoolitsus ise. Nagu vaikival kokkuleppel me oma suhetest ei räägi ja loomulikult ei skandaalitse mitte kunagi. Nende kaheksa-aastane poiss käib juba koolis ja vahel veedab aega minu juures.

Nüüd olen oma eluga nii harjunud, et muud enam tahta ei oskakski. Igatahes ma ei kujuta enese kõrval ette ühtegi teist meest peale tema, kuigi pakkumisi on mul piisavalt olnud. On siis palju naisi, kel on nii hea mees kui mul? Või siis meil.

Ma tean, et meid klatšitakse ja peetakse niisugusteks-naasugusteks. Aga mind see tõesti ei huvita, sest mis kurja me siis nii väga teeme. Oleme ju igati korralikud inimesed - käime tööl, maksame makse, pole ühiskonnaohtlikud ning oma eraelu ka kellelegi näkku ei topi. Kelle see asi on, kuidas ja kellega me armastust jagame?

Ma ei vannu ega tõota midagi - võib-olla tuleb kunagi veel suurem armastus, aga seni pole tulnud. Last saada pole ma siiski söandanud, aga üldiselt olen ka selle jätnud saatuse otsustada. Kui juhtub, siis juhtub.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised