Irise lugu: lapseuudist kuuldes küsis ta kogeldes, kuidas ma seda nüüd ette kujutan
Vahel visati ka iroonilist nalja, et mina pidanuksin elama nii umbes 19. sajandil, aga see ei häirinud mind.
Läks aega mis läks, aga suur armastus tuli lõpuks ka minu ellu, kuigi tänapäeva mõistes häbiväärselt hilja. Olin juba kahekümne neljane.
Algus oli lihtsalt imeline ja selle kirjeldamisega ongi raskusi, sest niisuguseid sõnu pole üldse olemas, millega seda õnneuima kirjeldada. Lõputud jalutuskäigud tähistaeva all, merekohin, klassikaline luule, sületäied lilli, lõpmatu õrnus, pühalikud igavese truuduse tõotused... Ja siis koos ülikoolidiplomiga mu ootamatu rasedus.
Algul olin ehmunud, siis piiritult õnnelik. Seni me koos ei elanud, aga olime juba ühise korteri üürimiseks lepingu sõlminud ja valmistusime just kolimiseks. Mõtlesin, et ootan oma kallile rõõmusõnumi kuulutamisega, kuni kompsud paika oleme saanud.
Kui see aeg siis tuli ja mina uudisega lagedale tulin, valitses meie värskes hubases pesakeses mõneks hetkeks piinlik vaikus. Mina oma lihtsameelsuses polnud sellest sugugi häiritud ja olin valmis ootama tulevase isa rõõmuhõiset. Jätkuvas vaikuses vaatasin tema surmtõsist ja häbelikku ilmet. Silmad maas, kuidagi nagu kogeldes küsis ta, kuidas ma seda nüüd täpselt ette kujutan.
Tema suhtumine lõi mu täiesti pahviks. Alles nädala pärast jõudis minuni, et olengi jube eluvõõras. Pärast seda, kui kõige kallim mees maailmas oli ära seletanud, et elada tuleb arukalt, oma korter osta ja kõiksugu asju muretseda. Lõpuks palve, et ma arstiga räägiksin, enne kui on liiga hilja... Kuna meil kummalgi polnud rikkaid vanemaid ega veel midagi hinge taga, leidsin ise ka, et tal on õigus. Justkui tema armastuse kinnituseks paar kuud pärast seda me abiellusime.
Juhtunu tuli mõistagi mõnda aega veel mõtetesse, aga mõistsin, et nii on ikkagi õigem. Kaks järgmist aastat elasime üksmeeles ja materiaalselt aina paremini. Kui oma kahetoalise üürikorteri ära ostsime, said mu ootused jälle lausa tiivad, kuna mees leidis, et nüüd on aeg „esimene poeg“ saada.
Sestpeale ma temast aina unistasingi. Miskipärast kujutlesin mina ka oma esiklast just pojana, linalakse ja sinisilmse mürakaruna, terase ja uudishimulikuna. Ja läksin ärevile, kuna vaatamata meie mõlema üksmeelsetele püüdlustele läksid ootused aina tühja. Algul ei leidnud arst mingeid põhjusi muretsemiseks, aga kui kõik õpetused, protseduurid ja režiimid ikka soovitud tulemust ei andnud, tuli pärast järjekordseid põhjalikke analüüse ja uuringuid nagu kohtuotsus, et lapsi ma kahjuks enam ei saa.
Mehe eest ma seda varjata ei suutnukski. Ilma et oleksin talle veel midagi konkreetset rääkinud, ütlesid mu ilme ja olek kõik, magamatuse ja nutmise tõttu.
Siis hakkas kõik allamäge minema.
Rohkem vaikisime kui millestki rääkisime. Mees hakkas sagedasti ja justkui aina meelsamini töösõitudes käima. Pidev hingevalu ja täielik tühjusetunne viisid mu lõpuks psühhoterapeudi juurde. Oli periood, mil kartsin päris aru kaotada, sest hakkasin unes nägema seda oma unistuste poega, kes ükskord isegi küsis, miks ma tal sündida ei lasknud.
Lõpuks andsin enesele siiski aru, et nii see asi edasi kesta ei saa ja tuleb mingi selge seisukoht võtta. Kuni välja mõtlesin, et kõik läheb normi, kui võtame enesele kasupoja, kes meile võrdselt armas ja omane on. Kui sellest õhinal mehele rääkisin, sai ta lausa maruvihaseks - tema meelest oli see „ennekuulmatu hullus".
Ma polnud talle kordagi minevikku meelde tuletanud ega teinud seda ka nüüd. Aga korraga tuli nagu ilmutus, et mu mees on mulle võõras inimene. Mida edasi teha, selle otsustas tema õnneks enne kui mina midagi suutsin välja mõelda. Ühel päeval, kui töölt varem koju tulin, tabasin ta asju pakkimas. Arvates, et tal jälle ametisõit ees seisab, küsisin, kuhu minek. Ja sain vastuseks, et naise juurde, keda ta tõeliselt armastab ja kes talle kuue kuu pärast oodatud poja sünnitab.
Läksime lahku, sest rääkida polnud meil teineteisega enam millestki. Kõik meie ühisesse ellu puutuva, mida iganes lõhkuda ja kustutada andis, hävitasin ära. Töökohalt tulin ära ja suhtlusringi kahandasin miinimumini, et kõik ei vahiks mind nagu haiget. Mälu ja hingekesega oli muidugi kõige raskem, aga mis sest ikka rääkida.
Kuidagi ma muidugi elasin ja mingil määral on ju tõsi see, et aeg annab arutust. Tuli ju siiski uus töökoht leida. Kuulasin siin-seal koolides maad, kuni üks tuttav pakkus lasteaiakasvataja kohta. Kuna mu hingearst just seda soovitas, võtsingi selle. Ja ei kahetsenud.
Ühest küljest oli see töö alguses raske. Olla nende inglite ja rüblikute seltsis, haav hinges - teistel on, aga mina ei saa iialgi... Teisalt olid nad kõik mulle nagu tõelised terapeudid. Oli väga põnev ja kosutav igaühte neist avastada, leida nende potentsiaal ja seda turgutada, kujutleda, milliseks nad kasvavad ja kelleks saavad. Lapsed armastasid mind ja kolleegid olid imelised, nii et tundsin end jälle tasapisi nagu normaalne inimene.
Ühele väikesele Timole kujunesin mina eriliseks lemmikuks. Ta ei sarnanenud küll minu unenäohaldjale, aga käis mul aina sabas, istus tihedasti mu külje kõrval, muudkui joonistas mulle pilte jne. Alguses küsis sageli, kas ma homme ikka tulen ja ega ma ära ei lähe. Kolleegidelt kuulsin, et kasvatajad on seal tihti vaheldunud ja et minutaolist pole neil olnud. Kuna mulle on alati meeldinud küpsetada, siis tegin põnnidele tihti korvitäie moosipirukaid või suure koogi, tänu millele hakkas esmalt Timo, siis enamik lapsi mind mitte nimepidi, vaid moositädiks kutsuma.
Lastevanematega olid mul kenad suhted - kellega lähemad, kellega mitte nii väga. Kuulasin nende jutte ja nõuaandeid. Midagi isiklikku pärida pidasin kohatuks, nagu ka kolleegidelt nende perede kohta. Timol käis alati järel selline üsna nooruke, uje ja sõnaaher ema, kuni kord kolleegidelt kuulsin, et see on tema tädi, isa õde. Poisi ema paraku suri paari aasta eest. Ja siis ükskord tuli võõras mees, kuigi oli pikema seletusetagi selge, et tegemist on Timo isaga, sest nii kattuvat isa-poja sarnasust tuleb harva ette. Tagasihoidlik ja ujedavõitu ja tänas mind, et Timo nüüd nii hea meelega lasteaeda läheb, kuna neil on moositädi.
Edaspidi hakkas ta sagedamini ise Timot tooma ja viima. Vahel ajasime peale tervituse ka mõne sõna juttu, kuni Timo kord mu kõrvale istus, nagu ikka, külg kõvasti vastu mind, käed rüpes nagu vanamehel, ja täiskasvanulikult tõsiselt küsis: „Moositädi, kas sul lapsi on?" Mina vastasin, et rohkem pole kui teie siin kõik. Edasi päris, miks ei ole, ja arutles, et peaks ikkagi olema, sest kuidas ma siis nii elan. Võttis üle mitme aja mul peaaegu pisara silma.
Kui jälle isa talle järele tuli, ütles Timo talle minu juuresolekul, et kutsume moositädi külla, et ta üksi kodus ei peaks olema... Piinlik muidugi, aga lapsesuu ju, nii et mis isal muud üle jäi kui kutsudagi.
Tänasin ja lubasin kunagi minna. Aga Timol oli juba varsti täpsem plaan, mille ta mulle ka õhinal välja ladus: „Vaata, sinul pole lapsi, minu isal olen ainult mina... Moositädi, sa võiksid väga vabalt mulle emmeks hakata ja meil olekski perekond valmis."
See „väga vabalt" kujunes välja järgneva poole aasta jooksul ja on viimase kahe aastaga mu elu ja olemuse roostest lõplikult puhtaks hõõrunud. Minevik meenub mulle harva ja haiget enam ei tee. Kahekümne viieselt olin küll täiskasvanud, aga ilmselt mitte veel päris. Kui see mu eelmine elu rusudeks langes, tundus nagu oleks leitud aare mul jõhkralt peost kistud. Siis ei taibanud ma seda, mida nüüd tean, et tegelikult oli see odav võltsing. Ei julgenud lootagi, et ka tõelise aarde kord leian, mille eest saatusele ja Timole kui tema väikesele saadikule tohutu tänu.
