Aga juba hakatus oli üsna originaalne... Kui igati väärikas paaripanemine ja pulmapidu maamajas läbi sai, olin pruudina iseäralikult elevil ja põnevil. Peamine oli ikka see hullupöörane armastus koos tulise sooviga anda enesest kõik.
Pulmaööks tuli mul värsket abikaasat pikalt enda kõrvale oodata, sest tema oli meie ja kõikide külaliste terviseks andnud oma parima. Tema turgutusprotsess saunas võttis üksjagu aega... Järgnevast ei oskaks rääkida ei head ega halba. Jäin kohe magama, aga kindlasti omamoodi õndsa tundega, et olen nüüd abielus.

Kui jaanikuises suures valges umbes kella kuue aegu ärkasin, imestasin, et värsket abikaasat mu kõrval polnudki. Teesklesin siis taas magamist, olles kindel, et küllap otsustas ta mind üllatada nagu filmis ja raamatus. Näiteks hommikuse abikaasa-suudluse, kohvi ja lillekimbuga. Ei jõudnud ära oodata ja jäi päriselt magama.

Saabus ta lõpuks päeval kella kahe ajal. Ülikonnas ja lipsuga küll, aga nägi selles välja, otsekui oleks läbi kombainitrumli aetud. Midagi segast pomisedes suikus mu abikaasa unne ristseliti voodis, minu valmistatud einet tähelegi panemata.
Varsti saabus ämm, kes napisõnaliselt seletas, et poiss pidi juba varavalges minema ühe külamehe autole hinge sisse puhuma – osavnäpp nagu ta meil on. Mina olin nii loll, et ei osanud ei pettuda ega üldse midagi mõelda, pigem tundus see natuke juba naljakas...

Seitse aastat elasin nagu vaenlase tagalas. Mu mees õppis siis tehnikaülikoolis ja mina tahtsin pedasse minna, nagu olime omavahel ammu kokku leppinud. Tema jätkas õpinguid, tükati töötas isa firmas, aga mina jäin varsti rasedaks, millega seoses tuli õppimisplaanid laagerduma panna.

Kogu raseduse aja nägin oma abikaasat enamasti ainult hilisõhtuti ja öösiti – kool, palju tööd ja ametisõite... Kodus käis ta põhiliselt magamas. Mis armastamisse puutub, siis see jäi nagu minu pärisosaks. Tema lihtsalt täitis oma abielukohust siis, kui ise õigeks pidas, ja see polnud küll isegi mingi kohus, vaid pigem nagu tükitöö. Sellestki pääses ta peagi tänu mu raseduse edenemisele.
Mu hingeke halas, aga kurta ei tahtnud kellelegi. Lootsin, et küll mees pärast poja sündi taltub ja kodu hakkab teda rohkem tõmbama, aga pelgaks lootuseks jäi seegi.

„Põrnikast”, nagu mees meie poega nimetas, oli ta siiras vaimustuses vast pool aastat. Ajapikku hakkas teda aina rohkem närvi ajama beebi kisa. Ei tõmmanud kodu teda rohkem pärast poisi jalgele tõusmistki. Kui tuli, siis ikka lõhnadega. Vahel, kui läks pooleks tunniks kõrvale supermarketisse, tuli paari päeva pärast! Poeg sai kolmeseks, kui tunnistasin enesele, et minugi armastus on vist otsa lõppenud. Vähemalt seksi ma juba kartsin, et mitte öelda, et temaga tundsin lausa vastikust.
Edasi läks aina hullemaks. Mees jättis õppimise katki. Äi jättis ta rahast ilma ja ämm torkas ikka midagi selles vaimus, et kõik puha minu süü...

Kui ma siis oma emale ja vanaemale kõigest ausalt rääkisin, olid nemad pigem hirmunud ja ütlesid, et peaasi on mitte lahku minna! Aga mis kõige tähtsam – nad sovitasid, et katsugu mina ööd n-ö kuumaks kütta... Vanaema, kel olevat olnud vanaisaga kunagi kõik samamoodi, vannutas: „Vaata, kuidas vanasti saksa prouad oma tütreid õpetasid: pane silmad kinni ja mõtle isamaa peale, sest tugevad perekonnad on maa kindla tuleviku pant!”

Poeg sai viieseks, kui algatasin lahutuse. Mitme põlvkonna linnainimeste järglane, ostsin maale võileivahinna eest hüti, rajasin lilleaia ja hakkasin kodulinde kasvatama. Kui poeg kooli läks, tundsin end juba kindlalt maas.

Aeg läks. Kaks-kolm aastat ei teadnud ma oma eksmehest mitte midagi. Siis sain kuulda, et ta vanemad surid teineteise järel. Ta müüs äri maha ja raha jõi maha. Ma ei suhtle enam ammu meie ühisest tutvusringkonnast mitte kellegagi. Poeg ei küsinud tema järele aastaid. Kui poeg 12aastaseks sai, rääkisin talle kõik ära, nii ausalt kui võimalik.

Mina ise? Armukesi ma ei pidanud, uuest abielust ei unistanud. Olin rahulikus valmisolekus pühendada end pojale ja tema tulevikule.

Ja siis ükskord sattusin pealinnas oma eksmehega kokku. Kujutage ette – viinapoes. Tahtsin enne ühele sugulasele külla minekut mingi napsi osta. Ära tundsime teineteist esimesest pilgust. Mina just pilgust, sest muidu oli ta väljanägemiselt nagu ehtne kodutu... Alles pärast tunnistasin enesele, et esmane emotsioon, mis mind valdas, oli ehe haletsus. Ikkagi mu esimene armastus, ainus mees ja ainsa lapse isa ja sellises olukorras...

Ajasime pargipingil juttu terve tunni. Tal polnud hinge taga enam midagi peale selle korteri, kus kunagi alustasime. Sissetulekuks juhutööd ja veel pisku vanematelt päritust. Rääkis, et on korduvalt proovinud ree peale saada, aga... enam ei katsugi ja mingu kõik nagu läheb.
Minu elukäiguga oli ta mingeid kanaleid pidi kursis. Rääkis, et tahtis mitu korda vaatama tulla, aga peljanud ja häbenenud... Mina ei kutsunud teda ka nüüd, aga soovitasin lahkudes end kokku võtta. Lõppude lõpuks on uppuja päästmine ikkagi ta enese asi, eriti tänapäeval – minul see ju omal nahal järele proovitud.

Koduteel kaalusin, kas rääkida sellest kohtumisest pojale, kes oli siis viisteist ja põhikooli lõpetamas. Otsustasin rääkida. Olin oma süü tema perekonnata jäämise pärast seni mingil määral heastanud ja milleks ise välja kutsuda uusi riske...

Iga päev tulid silme ette pildid minevikust, nii heas kui halvas. Tõdemusega, et hea jäi tegelikult pulmaeelsesse aega, ja mõistagi oli nurjumises süüdi ka minu noorus ja elukogenematus. Polnud ta ju tegelikult paha mees, lihtsalt hellitatud, käest lastud ja nõrk end ise kätte võtma... Kujutlesin, kuis olnuks, kui elaksime minu kodus praegu terve perena, kui mees oleks... no kui ta poleks niisugune.
Ei kuulnud ekskaasast vahepeal midagi. Järgmisel kevadel, kui aias just esimesi seemneid külvasin, hüüdis üle tara reipa tervituse võõras mees ja küsis, kas perenaisel ei läheks ehk sulast vaja. Võttis ikka aega, enne kui ta ära tundsin... Viimase kohtumise kodutu-varjust polnud enam jälgegi. Hea, et poeg oli siis just sõitnud viieks päevaks korvpalli treeninglaagrisse.

Meil oli, millest rääkida ja mille üle rõõmustada. Nimelt oli ta pärast seda meie juhukohtumist kõvasti purjutanud, ennast haletsenud ning kogu maailma ja inimesi põhjanud. Siis sattunud politseisse, parandustöödele ja lõpuks alkoravile – n-ö vabatahtlikult sundkorras. Esialgu ükskõikselt ja lootuseta, tasapisi aga märkama hakates, et on siiski natuke elus. Kuni avastuseni, et elus olla on hulga parem kui surnud. Siis mõtleski, et ehk teeks veel viimase katse ellu jäädagi.

Alati, kui seda kohtumist meenutan, teeb südame soojaks, et ta ei vihjanud kuidagi minu süüle. Ta ei püüdnud ennast õigustada, ei avaldanud mõttevirvetki meie võimalikust uuest algusest. Loomulikult ei teinud seda ka mina, aga kiitsin teda küll. Samas vältisin manitsemist, et vaata nüüd ometi, et sa enam ei... Kuni lõpuks lõime käed selle peale, et kui ta oma esimese hooga välja hüütud pakkumist tõsiselt mõtleb, siis sulane kuluks mu majapidamisse vähemalt suveks ära küll. Lubasin kosti, elupaiga aiamajakeses ja leppisime kokku päeva, mil leping jõusse astub. Tahtsin sellest esmalt pojaga nelja silma all rääkida.

Kahetseda ei tulnud mul midagi, kõik sujus isegi üle ootuste. Isa ja poja jutuajamistesse mina ei sekkunud, aga süda rõõmustas nii väga nähes, kuidas nad päevast päeva aina enam kokku kasvasid. Terve suve elasime nagu sõbrad, armastusest oli juttu vaid harva ja abstraktselt. Kui ta talveks linna tagasi läks, tegime sulase-kauba juba ette ära ka järgmiseks suveks.

Sestsaati oleme üheksa aastat koos olnud. Viimased kuus sellest taas abielus. Kentsakas muidugi on alles pärast neljakümnendat aru saada, milline üldse võib olla armastus.
Mu lugupeetud ja ikka seltskonna keskpunktis olev mees põhjendab pidulikel sündmustel oma klaasitõstmisest keeldumist sellega, et on joodik, ja sellepärast ei pruugi...