Irma lugu: milline lust on pärast lahkuminekut inimese moodi elada

 (24)

Irma lugu: milline lust on pärast lahkuminekut inimese moodi elada
Pexels.com

“Üks ametnik ütles mulle pärast lahutust koridoris, et ta pole vist ühtegi pruuti sõrmuse sõrmepistmisel ka näinud nii säramas kui mind pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, saateks veel mõne hea sõbra võidurõõmus aplaus,” alustab oma lugu Irma.

Jah, nõnda see oli, pluss veel nii imeline kergendustunne, mida ei oskakski kirjeldada. Aga selleni jõudmine oli pikk ja vaevaline tee, mille kohta tänini kirun enese mõistmatust – kuidas ma küll suutsin ja miks aru pähetulemine nii kaua aega võttis.

Oma tulevasele mehele jooksin ma otsa ühiselamu poolhämaras koridoris, kus tema istus põrandal ja suitsetas. Hunnik raamatuid mu süles pudenes maha, mille peale vahetasime paar paremat sõna. Ta korjas mu raamatud üles ja kandis need mu sabas käies ja omaette pobisedes mu toa ukseni. Lõppes intsident sellega, et pakkusin talle teed, sest mehike kurtis, et ta meel on must ja elu otsas. Ta vaevles ta oma õppevõlgnevuste ja ülikoolist võimaliku väljakukkumise pärast. Jutt oli tal huvitav, mul hakkas temast hale, ja imelik küll, lubasin tema heaks dekaanile mõne sõna kosta.
Nädala pärast ma kohtasingi dekaani, aga mu kostmisest polnud mingit abi: Dekaan naeris, et õppigu parem, mitte ärgu palugu neiusid enda eest kosta.

Paraku oli neiu juba nii armunud, et olnuks valmis milleks iganes. Noormees läkski tagasi oma kodulinna vanemate juurde, lubades seal veidi aega tööd teha, et siis tuleb tagasi ja hakkame koos elama.

Loe veel

Seotud lood:

Ei tulnud tal seal väikelinnas eneseteostamisest midagi välja, sest seal polnud talle kohast tööd. Aga korteri olin ma juba üürinud, kuigi elasin õhtusest baaritööst ja vanemate napist toetusest.
Ometi läks armastus nii kaugele, et me abiellusime vaikselt kahekesi ja mees lubas kasvõi või mitu kojamehekohta võtta, sest raha meil tõesti nappis. Samas üksikema lapsena olin juba koolipõlvest harjunud hakkama saama.

Mingi aja käis ka mees hooldufirmas tööl, siis hakkas ainult arvuti taga midagi nuputama ja märkis, et kuidagi häbi on tänaval koristada, kui kõik vahivad. Minul polnud häbi, mina rassisin nii, et ükskord lausa ära minestasin.

Mees oli tõesti muutumatult väga õrn ja armastav ja mina muudkui pingutasin ja nautisin tema armastus. Pealegi suri just siis ta isa ja loomulikult ei suutnud ta oma leinas lillegi liigutada. Kui rasedaks jäin, läksin üle kaugõppesse ja töötasin pea poja sünnini sisuliselt kolmel kohal. Vahel käis mees mingeid tööotsi tegemas tuttavate juures, aga mulle ei pudenenud tema teenistusest mitte midagi. Samas ta justkui jälgis mind, ma midagi üleliigset ei ostaks.

Siis töötas mees ligi poolteist aastat tõesti ühes elektroonikalaos, kuni isu täis sai, sest see polnud seisusekohane töö. Õnneks sain mina kaugelt sugulaselt päranduse, nii et ostsin suurema korteri ja pruugitud auto. Ülikooliga jõudsin lapse kõrvalt lõpuni ja sain tasuva töö. Mõistagi oli mees õnnelik mis kole, kuni lõpuks julgesin arvamust avaldada, et nii see õnn kaua ei püsi: tehku ometi tema kah midagi pere hingespüsimise heaks.

Ta oli hingepõhjani solvunud. Peamiselt sellepärast, et ma tema suurt hinge enam üldse ei mõista – tema pole mingi kolmandajärguline. Puhus mulle hambasse oma uusi plaane, et on perspektiiv hakata teadust tegema. Oma lõpetamata keemikuharidusega!

Lapsega mees ei tegelnud, kuigi istus ju päevade kaupa põhiliselt kodus. Kui siis kord rääkisin, et käigu pojaga kuskil väljas, vaatas ta mind nagu poolearulist ja ütles, et seda võiksin mina ka teha, et tema arvuti taga natuke rahu saaks. Kui ämm vahel külla tuli ja teda palusin, et rääkigu oma kalli pojaga, imestas tema, kuidas ma küll niimoodi kurta võin. Nii intelligentne ja tore mees mul, et peaksin vaid tänulik ja uhke olema. Et üldse – pereõnn oleneb ikkagi just naise kannatlikkusest ja mõistmisest. Veelgi tähtsam – pead ise sellist meest väärima. Ja ta osatas pilguga mu tublisti kasvanud kehakaalule, mille põhjuseks oli ilmselt mu pidevast stressist tingitud liigne magusalembus, istuv töö ja omajagu ilmselt ka geenid. Aga mäletan, et just siis jõudis minus esmakordselt selgelt pärale arusaam, et istun ikka täielikus augus.

Kümnendal pulma-aastapäeval tegin endamisi inventuuri oma armastuses, millele polnud viimastel aastatel enam mõelnudki. Kus mul oligi aega mõelda, kui orjasin nagu automaat. Ikka oli mulle tähtis olnud, et lapsel oleks täielik perekond, ometi tuli nüüd möönda, et isa poega nagu õieti ei tunnegi ja poeg isa ka mitte. Intiimelu polnud meil enam ligi paar aastat olnud...

Siis aitas mu tädipoeg mu mehe tööle toiduaineid importivasse firmasse. Aga nagu oodata oli, kurtis tädipoeg juba mõne kuu pärast, et mu „pintsaklipslane” ei taha lihtsat tööd teha.
Täiesti teadlikult viimase katsena soovitasin mehel puhkuse võtta ja minna perega reisile – vast saame seal mingid konkreetsemad tulevikuplaanid selgeks rääkida. Meiega poetas end kaasa ka ämm ja nii veetsimegi neljakesi puhkuse Vahemere ääres.

See oli hästi naljakas. Suplemas käisime ainult alguses mõne korra, kusjuures mees täiesti jultunult, ilmselt küll mitte minu kiusamiseks, muudkui kiitis kaunite figuuriidega naisi, kes kõikjal ringi liikusid. Edasi oli nii, et ämm käis omaette ringi, mina lapsega rannas, mu kallis mees jumal teab kus. Paar korda nägin meest ka mõnede „kaunite figuuridega” rääkimas. Aeg-ajalt küsis ta mult raha, minu pärimise peale vastates, et ostab enesele ise midagi vajalikku.

Kõik kannatasin ma välja ja olin leplikkus ise. Me ei sõimelnud kordagi, aga nüüd teadsin, et on vaja oodata parajat juhust, millal talle teada anda, et nüüd on mu mõõt täis.

Lennujaamast koju sõitsime taksoga. Pärast ämma kojuviimist meile jõudes jäi mees tagaistmele lösutama. Minu tähendamise peale, et tulgu aidaku asju kanda, lausus ta: „See on taksojuhi asi – mina maksan!” Uhh, see mõjus mulle nagu stardipüstoli pauk!
Kodus ütles mees, et tal vaja linnas veel üks ärikohtumine teha. Ärikohtumine! Tuli siis, kui poeg oli juba magama läinud, oli kergete lõhnadega ja ülimalt heatujuline. Tikkus kallistama ja lällas, et olen talle ikka üks kallis naine ja küll me veel elame hästi! Selle peale vaatasin talle sügavalt silma ja palusin täita ainult üheainsa palve. Ta oli kohe valmis mu soovi täitma, mispeale ma ütlesin: „Kasi välja!”

See lause lõi ta ilmselgelt päris juhmiks. Istus maha, kokutas, et mis ma hullu juttu ajan, kõik on ju hästi, tema just kavatses ette panna, et ta võiks korteris põhjaliku remondi teha... Ma ei mäleta, mis veel. Läksin ukse juurde, tõmbasin selle lahti ja kordasin oma palvet. Ja ennäe imet – läkski minema!

Mis edasi sai, see oleks pikk jutt. Küll tuli paluma, küll palusid koos ämmaga, kuni hakkasid koos sajatama ja laimama. Lahutusavalduse tegin juba mõne päeva pärast, aga kohtuta ei saanud. Varajagamine oli omaette ooper, aga lepliku inimesena ja suurest kergendusest, et ükskord sellest nõiaringist välja pääsen, tegin neile selle võimalikult meelepäraseks. Kuigi ma ei tea vähimatki vara, mida mu mees oleks meie perre toonud.

Ligi tosin aastat kestnud abielu kestel püüdsin oma meelest küll olla hea naine, lasin kõrvust mööda kõik sõbrannade manitsused ja keelitused. Mitte iialgi polnud mul mõtteski olnud ühtegi teist meest, millele mu mees kohe päris kindlasti samaga ei vastanud. Kõige õnnetumatelgi hetkedel andis jõudu ikka mu lollakas „lapse pärast”. Lõpuks oli nii, et pere küll oli, aga vaid väliselt ja paberil. Isegi kõrvaltvaatajaile mitte, aga keegi ei söandanud mulle seda otse öelda, sest ma ei kurtnud iial mitte midagi. Alles pärast lahutust mind õnnitleti.

Kolme kuuga võtsin oma 107 kilost 21 maha, kuigi juba kohtumajast välja sammudes oli mul nende endiste kilodegagi korraga uskumatult kerge astuda. Praeguseni veel õpin nautima sõpradega suhtlemist, teatris, kinos ja kohvikutes käimist ja ettevõtmisi pojaga.
Teate, ma ikka veel lihtsalt ei suuda uskuda, milline lust on pärast lahkuminekut inimese moodi elada, vahetada mõtteid ka mehemoodi meestega, sest millestki enamast ei taha ma veel mõelda. Vähemalt seni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised