Isa, kes poja pereelu sassi lõi

Saabus aeg, mil vana mees, kes oli elanud pika ja väärika elu, ei tulnud enam päris kõigi toimetustega toime. Tema värisevad käed ei lasknud tal teha asju, mida ta oli harjunud oma naise surmast saadik ise tegema. Ka enda hobiga ei saanud ta enam tegelda, sest värisevate kätega, on kellade parandamine võimatu. Ka hakkas ta samm töntsimaks muutuma ja oli mitmeid olukordi, kus ta kukkus ja enam iseseisvalt püsti ei saanud. Õnneks ta poeg helistas talle korra päevas ja nii ta võiski maas vedeleda vahel suisa 10 tundi järjest, oodates oma poja kõnet, millele ta vastata ei saanud ja siis tuli oodata veel pool tundi, mil päästev võti lukuauku pandi. Ta oli terve elu olnud väärikas mees, hoolitsenud enda pere ja laste eest ning naabreid terve elu aidanud nii, kuis suutis. Kui ta siis istus seal põrandal tunde kannatades vetsuhäda, kuni ta enam ei suutnud, mõistis ta kurba tõsiasja, et hoolimata enda töötavast mõistusest, oli tema keha hakanud tõrkuma.

Ta ei tahtnud oma poja käest abi paluda, sest tal oli endalgi pere -naine ja neljaaastane poeg. Kuid ta ei teadnud ka, mida muud teha. Poeg oli talle isegi korduvalt pakkunud, kui ta teda püsti aitas, et tulgu ta nende juurde elama. Kuid ta oli alati pakkumise tagasi lükanud, sest uhke mehena ei tahtnud ta endale tunnistada, et ta ise hakkama ei saa. Ta ei olnud ju väike laps, kes abi vajas. Kuid ta surus enda uhkuse maha ja helistas pojale, et kui pakkumine on veel jõus, siis ta tuleks.

Talle eraldati väike tuba, mida muidu sahvrina kasutati. Seal oli väike teler, lahtikäiv diivan, oma dušinurk ja tualett. Sellest sai tema uus kodu. Ta veetis päevad läbi diivanil istudes, sest ta ei julgenud väljas käia- ta käed värisesid, nägemine kehvenes ja samm muutus aina vaevalisemaks ja ebakindlamaks. Tal oli hirm, et ta astub trepiastmest mööda, või hakkab pea ringi käima, või märka ta ebatasasust teel ning kukub. Ainuke aeg, kui ta toast väljas käis, oli siis, kui teda sööma kutsuti.

Igal õhtul istus pere laua taga ja sõi õhtust. Kuid vanamehe värisevad käed muutsid selle keeruliseks. Tema lõug oli supine, tema särk oli eest toidune. Kui lusikas lõpuks tema suuni jõudis, oli see pool tühjaks värisenud. Tema ees olev laud ja tooliümbrus oli toiduga koos. Ta püüdis kodustele nii vähe segadust tekitada, kui võimalik ja alati ise toitu maast ära koristada, mis muutis segaduse aga veel hullemaks. Võttes lonksu piima, loksus see ta värisevate käte vahel lauale.

Poeg ja pojanaine ärritusid selle pideva mustuse tõttu ja tegid otsuse, et nii see jätkuda ei saa, sest kogu nende tähelepanu igal toidukorral oli vanal mehel. Naisel oli villand sellest koristamisest, sest põranda laudade vahel toitu ja vedelikke kätte saada, on väga keeruline. Seega otsustasid nad isale panna toa nurka eraldi laud, pannes selle alla vakstu, et lihtsam koristada oleks. Selliseks nüüdsest söögikorrad muutusidki- samal ajal, kui pere nautis õhtusööki, tuli temal istuda lauas, mis oli paigutatud toa nurka. Kuna ta oli ka mitu taldrikut ja kruusi enda värisevate käte tõttu ära lõhkunud, otsustati tema toit edaspidi panna ühekordsetesse nõudesse. Seal ta istus, püüdes süüa toitu, mis tal ees oli.

Kasvanud oli ka pinge mehe ja naise vahel, sest perre oli lisandunud üks liige, kes nende rutiini sassi löönud oli. Nad ei saanud enam teha väljasõite, sest nad pidid iga päev koju tagasi tulema, et toita vanameest. Nad ei saanud kutsuda külla külalisi, sest teised ei oleks vanamehe nurka panemist mõistnud. Seepärast muutus ka suhtlus vanamehega aina teravamaks ja pea ainukesed sõnad, mis ta oma poja ja miniaga vahetas, oli vabandamine, kui ta midagi ära lõhkus või maha pillas, samal ajal, kui nemad temaga enamjaolt pragasid, et ta midagi pillas või leida ei suuda. Neljaaastane poeg aga jälgis seda kõike vaikides kõrvalt.

Ühel päeval enne sööki nägi isa, et ta poeg kopsib haamriga vastu puutükke. Ta läks naisega uurima, et mis ta teeb ja sai vastuseks, et ta ehitab endale lauda ja tooli. Isa oli üllatunud, et miks ta seda teeb? Poeg vastas, et ka tema pillab tihti asju põrandale ja toit läheb suust mööda, et ta ei taha, et emme ja issi tema peale nii karjuksid nagu nad karjuvad vanaisa peale ja seepärast läheb ta omaette lauaga seina äärde istuma, et ta vanemad rahulikult süüa saaksid.

Need sõnad tabasid ta vanemaid otse südamesse. Esimest korda nägid nad end kõrvalt. Nad nägid ka seda vanameest, kes päev otsa enda viie ruuduses toas istub ja ainuke aeg, kui ta kellegagi räägib, oli õhtusöök ja nüüd nad olid temalt ka selle ära võtnud.

Isal tuli meelde ajad, kui ta veel ise väike oli, kuidas nad isaga kalal käisid. Kuidas isa teda kätel kandis, kui ta loomaaias ära väsis Kuidas isa öö otsa tema juures istus, kui ta haiglas oli. Kuidas isa teda terve ema matuse aja enda kaisus hoidis, kui ta ema varakult suri. Ta ei mäletanud enam aega, kuidas isa teda igal õhtul süles hoidis ja magama laulis, sest ema pidi haigusega tihti haiglas olema. Igapäeva stress, mure raha pärast, stress tülidest naisega, stress, et ta isa enam endaga hakkama ei saa, oli lasknud tal kõik selle unustada.

Pisarais läks ta oma isa juurde, kes istus nurgas enda laua taga, kallistas teda tugevalt, toetas teda käevangust ja aitas ta nende juurde lauda tagasi. Ka tema naine tuli äia juurde ja kallistas teda pikalt ning palus vabandust. Mitte kordagi enam ei võetud jutuks maha pillatud kahvlit, või maha loksunud piima. Nad võtsid teda sellena, kes ta oli- isa, kes vajas nende abi.

Lapsed on uskumatult nutikad. Nende silmad uurivad pidevalt, mis ümberringi toimub. Nende kõrvad kuulavad pidevalt. Ja nende mõistus tegeleb pidevalt infoga, mis nad enda ümber saavad. Kui nad näevad, kuidas me oleme kannatlikud ja hoiame koduse atmosfääri rõõmsana, muutub see ka nende eesmärgiks tulevases elus - sest nii toimis ja nii oli kõigil hea. Tark vanem mõistab, et ta ehitab iga päev lapse tulevikku- iga päev annad sa talle uut infot ja see otsustab, missugune inimene temast saab. Mis saavad olema tema väärtused ja eesmärgid elus. Hoiame enda vanemaid. Ja hoiame ka enda lapsi. Siia lõppu sobib lõbus ütlus: Olge oma lastega kannatlikud ja head, sest nemad valivad tulevikus teie vanadekodu!