Jane lugu: ma ei kahetse, et minust sai põgenev pruut

 (12)

Jane lugu: ma ei kahetse, et minust sai põgenev pruut
Pexels.com

"Hakkasin aru saama, kuhu ma ennast olen mässinud. Oli palju seletamist ja puhkes torm, aga mu süda läks kergeks ja mõte selgeks. Ma ei tahtnud nii argist elu elama hakata," alustab Jane oma lugu.

Et mu esimene armastus oli noorusrumalus, kõlab õõnsa eneseõigustusena, aga teistmoodi ma seda seletada ei oska. Nüüd mõistagi tean, et see oli armumine, mis teatavasti mitte alati armastuseks ei kasva.

Ega ma seda armumist meelde tuletakski, kui sellest poleks sündinud mu seni ainsat last. Kui rasedaks jäin, kohkus mu armastatud koolivend sedavõrd, et tegi otsekohe sääred. Algul pealinna õppima, siis välismaale ja temast ei tea ma suurt midagi ega tahagi teada. Mu šokeeritud ja uhked vanemad keelasid mul tema otsimise ja mingite nõudmiste esitamise. Asi polnud keelamises, vaid ma sain ju ise ka aru, et mis ma tast otsin. Õnneks on mu pere alati piisavalt kindlustatud olnud.
Tänu vanemate abile sain administraatoritöö ühes meie linna väiksemas firmas. Vaba aja pühendasin pojale. Mingeid meessuhteid mul polnud, sest olin elult oma vitsad kätte saanud ja esialgu armastusest ei julgenud enam unistada. Väga ähmaselt kujutlesin vahel küll, kuidas me temaga ükskord ikka ehk veel õnnelikuks saame, aga need olid pelgalt uitmõtted. No järelikult ei suutnud ma teda päriselt unustada.

See oli ema, kes hakkas mulle tasapisi rääkima ühest meie tänava mehest, kelle noorema õega ma kunagi ühes klassis käisin ja kes nüüd pärast ema surma ja õe mujale kolimist oli oma majja üksi jäänud. Koolipõlves me temaga ei suhelnud, aga nüüd oli neil mu isaga tööasju ajada, nii et ta käis meil. Ja ema ikka mainis, et tore mees, majaomanik ja korralik inimene, heasüdamlik ja tasane.
Algul ajas see mind naerma, aga kui ükskord tänaval temaga kokku juhtusime, koos kohvi jõime ja juttu ajasime, pidin emaga nõustuma, et on küll tore mees. Hakkasimegi sagedamini kohtuma, kuni sugenes selline, noh... sümpaatia. Siis, kui ta mulle ootamatult abieluettepaneku tegi, ehmatasin tõesti ära - nii kaugele polnud mina oma mõtetes küll jõudnud.

Loe veel

Seotud lood:

Aga pikkamööda hakkasid kõik meis paari nägema, kuni selline tulevik mullegi reaalne näis. Peigmehel oli pealael küll natuke vähe juukseid ja minu jaoks oli ta kesine jutukaaslane, aga suhtus imearmsasti mu pojasse, lausa kiirgas heasüdamlikkust. Ma nõustusin abielu ja pulmaplaaniga.
Pärast avalduste viimist me koos elama ei hakanud, aga tema majas toimetasin ma juba iga päev.Aias oli alati midagi teha ja mu pojale meeldis seal seda enam, et meie ise elasime korteris. Aga minu suhtumine tulevikku muutus, kui mu tulevane seda ette hakkas joonistama.

Mees tundis enda aina kindlamalt ja rääkis, et tahaks veel kolme last ja et võiks hakata juurvilja kasvatama ja turul müüma. Ühel õhtul, kui pulmadeni oli poolteist kuud, ütles ta, et pruutkleidiks võiks võtta minu ema oma, sest see olla hea enne ja et pulmad peame ainult valitud seltskonnale, ei saanud ma öösel magada.

Hakkasin aru saama, kuhu ma ennast olen mässinud. Oli palju seletamist ja puhkes torm, aga mu süda läks kergeks ja mõte selgeks. Ma ei tahtnud nii argist elu elama hakata.
Läksin Tallinna. Mu vana õpetaja aitas mul töö leida ja andis mulle oma majas toa esialgu. Poja tõin vanemate juurest ära aasta hiljem, kui ta esimesse klassi läks ja kui juba päris oma väikesesse korterisse kolisin.

Poeg kohanes muutustega kergesti ja pigem isegi vaimustusega. Uued sõbrad, uued võimalused. Ka ema ei heitnud mulle enam ette peigmehe hülgamist. Elu oli nagu igati korras. Kahe kolleegiga sobisime hästi ja kooliaegsetest sõpradest tekkis ka väike õdus suhtlusring.
Olin oma kunagise kavaleri tõesti juba unustanud, kui sain aru, et mind on hakanud huvitama üks mees ja nimelt mu ülemus. Minust seitse aastat vanem ja lahutatud. Ma ei teagi, mida erilist ma temas leidsin, pealegi ei paistnud ta mind naisena märkavatki. Aga ükskord, kui pidin üheks õhtuks tööle jääma, saime ka eraviisiliselt tuttavamaks.
Ja samast õhtust hakkas ta mulle tõsiselt meeldima. Igatahes midagi sellist polnud ma seni kogenud.
Ma ei lootnud esialgu millelegi, aga mõne kuuga sai sellest tõsine armulugu. See lõppes abieluettepanekuga, millega olin hõisates nõus. Tema elas oma väikeses villas. Tema vanematele jätsin õnneks igati positiivse mulje. Uskusin, et olen oma õnne leidnud.

Ainuke, mis mulle natuke muret tegi, oli see, et mu poeg polnud kasuisa-kandidaadist eriti vaimustatud. Oli küll viisakas ja sõnakuulelik, aga tema seltsi ei otsinud. Trööstis see, et mu uus tulevane polnud lapse suhtes pealetükkiv ja rahustas mind, et küll ta harjub.

Sedasi jõudsime konkreetsete pulmaettevalmistusteni. Olin seitsmendas taevas, kui mu tulevane ämm pruutkleiti valida aitas, peigmees selle elegantse hooletusega kinni maksis, ja päris, mida ma veel tahaksin. Ma ei vajanud midagi.

Kui pulmadeni oli jäänud umbes kuu, kolisime pojaga oma tulevasse koju. Algul tundsin end natuke kõhedalt senisest palju uhkemas elamises, aga nautisin seda õnnetunnet, mida andis armastus.
Kui me oma tulevasest elukorraldusest rääkisime, olin ma päris nõutu, kui ta teatas, et mina mõistagi enam tööl ei pea käima. Algul sain nii aru, et mesinädalad ju, aga tuli välja, et enam üldse mitte. Kui pakkusin, et võin vabalt mõnda teise firmasse minna, tegi ta mulle selgeks, et tema naine ei tööta! Minu imestuse peale, millega ma siis peale lapse ja majapidamise üldse tegeleksin, selgitas ta lühidalt, et sina tegeled ainult iseendaga ja sellega, et oled minu naine!
Jätsin selle teemaesialgu rahule, mõeldes, et ega ta seda päris tõsiselt mõtle.

Ühel varahommikul, kui teineteise embuses lebasime, palus ta, et annaksin talle ühe lubaduse, mille pärast pulmi täidan. Naersin, et lao välja, iga lubadust on kerge täita. Ja ta ütles: „Luba, et sa viid ta oma vanemate juurde, vähemalt meie esimeseks kooseluaastaks."
Katkestasin totralt, et kelle ma viin, kui ta jätkas, juba asisemal toonil, et loomulikult poisi. Tormasin vannituppa ja värisesin põrandal istudes vappekülmast.

Ta ei tulnud isegi uksele koputama. Kui lõpuks sealt välja tuigerdasin, poleks suutnudki sõna suust saada. Ka tema vaikis. Õnneks oli nädalavahetus ja poiss mu vanemate juures.
Suuri lahinguid ei järgnenud. Tema majast ei viinud ma kaasa ainsatki tema kingitud asja. Meie viimase lühikese jutuajamise ajal ütles ta, et on minus pettunud, sest poleks iialgi arvanud, et olen niisugune.

Ma ise poleks seda arvanud. Sünnitasin lapse, mõtlemata sellele, kas isa teda vajab, ja siis need mehekandidaadid!
Nüüd olen oma elu taas joonde saanud ja edaspidi püüan meestega ettevaatlikum olla.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised