Johanni lugu: proua imestas, kuidas mu naine julgeb mul keelata oma armsa sõbrannaga suhelda
Olin nende sündmuste ajal alguses 51aastane ja naine minust kaheksa aastat noorem. Mõlemale oli see teine abielu ning kuna küllalt küpses eas sõlmitud, siis elutarkust ja oskust suhet ja teineteist hoida meil juba oli.
Olime mõlemad ka töös juba küllalt saavutanud ja paari minnes ei kõigutanud meid argimured. Olime tegusad, ühtemoodi maailmanägemisega ja lausa nautisime teineteise seltskonda. Kodus, reisidel ja tööasju arutades oli meil alati, millest rääkida. Niisugust mõistet nagu armukadedus meie suhtlemises ka ei eksisteerinud. See olnuks lausa absurdne.
Oma tööd teen ma põhiliselt arvuti taga ringi liigun alati autoga. Ühistranspordis sõitsin ükskord oma kolm nädalat jutti siis, kui autole külje pealt sisse sõideti ja see pikemaks ajaks remonti jäi. Ühel päeval, kui oma kodupeatuses bussist maha tulin, astus bussist minu ees välja naine, aga võttis vist liga pika sammu ja kukkus käpuli. Loomulikult läksin talle appi, aitasin püsti, uurisin, kas ta ehk meedikute abi vajab. Ähmis daam muudkui palus millegi pärast vabadust ja kinnitas, et pole viga midagi, tänas ja hakkas end tolmust puhtaks kloppima. Tema käsi veritses. Talutasin ta pingile istuma, süütasin sigareti ja uurisin ikka üle, kas ta on ikka kindel, et suudab kõndida. Alles siis sain tema välimusest täpsema pildi.
See oli meeldiv. Sama vana kui mina või pigem natuke noorem. Väga hoolitsetud. Elegantne. Mõistagi ei hakanud ma talle ütlema, kuigi mõtlesin, et tema eas ei maksaks enam nii kõrgetel kontsadel käia. Mõne minuti pärast pakkusin, et võiksin teda saata, mis teda rõõmustas.
Rääkis, et tema kodu pole kuigi kaugel, et kui see mulle tüli ei tee ja et on ikka veel härrasmehi ilmas. Asusimegi teele, mille kestel ta tegi muu hulgas tähelepaneku, et tema oletus leidis kinnituse – mind enengi bussipeatuses nähes on ta arvanud, et tegemist on tõelise intelligendiga. Tänasin, aga tõdesin endamisi, et mina näen teda küll esimest korda.
Kui tema eramaja väravas hüvasti jätsime palus ta, et jätaksin talle oma telefonumbri, et ta mu tänutäheks kohvi jooma saaks kutsuda. Tõrjusin küll, aga andsin talle viisakuse pärast oma nimekaardi, arvates et vaevalt ta seda kasutab ja vaevalt ma minna viitsiks. Astusin heatujulisena koju..
Aga see küllakutse tuli. Alguses keeldusin ajapuudusele vihjates, aga kui ta seda kordas, otsustasin minna.
Siis saime nagu päriselt tuttavaks. Proua oli toiduainetööstuse insener, kusjuures minust viis aastat vanem, mis mind tõiselt hämmastas. Ta oli tõepoolest huvitav ja mitmekülgne inimene. Elas üksi ja tal oli täiskasvanud tütar. Minu plaanitud lühiviisidist sai umbes kaks tundi. Ta saatis mu ära sõnadega, et võiksime veel kohtuda.
Alles siis jutustasin juhtunust oma naisele. Tema kiitis mind ja sõnas, et muidugi võin ma külastada teda ka edaspidi. Nii ma tegingi.
Selgem pööre tuli sellesse suhtlemisse siis, kui ta vastu sügist ühel kuldsete lehtede päeval mind jalutama kutsus. Trepisastmetest alla astudes ulatasin talle käe, mille ta oma pihku jättiski. Ta rõõmustas nagu teismeline, et küll on minuga on tore koos olla ja et ta tunneb end nagu esimese armastuse aegu.
Pärast seda käis mu peast esimest korda läbi mõte, et see avantüür tuleb katki jätta.
Kuna olin nüüd kogu aeg oma naisele toimuvast rääkinud, panin talle ette, kui prouale Soomest ühe raamatu tõin, et viigu tema see ära. Naine naeris, et vaatab heameelega „pruudi" üle. Ta tuli sealt aga tagasi vapustatult ja tulivihasena. Sest proua ei kutsunud teda tuppagi, kui oli teada saanud, kelle saadik ta on. Oli vaid imestanud, kust mu naine sellise jultumuse võtab, et keelab oma mehel armsa sõbrannaga suhelda.
Jube piinlik lugu... Seetõttu läksin nüüd ise ja kutsumata, et tänades hüvasti jätta. Armas sõbranna ei tahtnud hüvastijätmisest kuuldagi ja kinnitas, et tema armastus minu vastu on ta esimene tõeline armastus ja et meil on veel palju ilusat ees.
Ma ausalt öelda põgenesin sealt, sest ta ajas mulle hirmu peale. Aga kuna olin ära olnud üle tunni, ei lasknud naine mul midagi rääkida, vaid ironiseeris lõikavalt, et nüüd on kaks võimalust - ma kas ei võta seda nime enam iialgi suhu ega tõsta sinna majja jalgagi või mingu ja jäägugi ma sinna! Mu hämmastusel polnud piire... Mõtlesin, et nüüd on mõlemad naised hulluks läinud.
Ma ei tahtnud oma naist kaotada. Helistasin naise kuuldes nn heale sõbrannale ja ütlesin nii külmalt kui oskasin, et tänan ja palun vabandust, aga ärme enam kohtu. Ta vastas, et seda ta ootaski, aga ärgu mina ega mu naine arvaku, et tema oma armastuse eest võidelda ei oska.
Mina siiski lootsin, et nüüd on kõik korras. Aga proua pommitas hullumeelsete sõnumitega, millele ma ei vastanud. Kodus valitses vaikiv ajastu. Olin naise peale solvunud, et me saime ju ikka kõigest rääkida, aga nüüd ei lasknud ta mul midagi rääkida. Milles, võtaks kurat, ma nii väga süüdi olin! Üks kena inimene läks lihtsalt armastusest lolliks.
Pöördeks sai mu naise ja proua ootamatu kohtumine. Naine saabus koju ja rääkis üle hulga aja minuga. Alles nüüd jõudis tallegi kohale, et mõlemad olime lollid, et õigel ajal ohtu ei märganud, aga et prouast on tal nüüd pigem kahju. Sellega olin mina rehabiliteeritud.
Edasi saime omavahel kenasti hakkama ja olime ühte meelt, et katsume olla proua tegemiste suhtes ükskõiksed, sest kaua ta armastus ikka vastu peab.
Pidas vastu üsna kaua. Tema viimaseks võtteks oli see, et ta meie majast mööda jalutama hakkas. Ta elas ja elab siiamaani ju meist vaid kilomeetri kaugusel.
Tagantjärele mõeldes oli see üks totter aeg ja täitsa jabur olukord - tänavale minnes seirasin vargsi ringi, et mitte ootamatult proua tule alla sattuda.
Kui teda mingist ajast enam näha ja kuulda polnud, tundsin kõhedust, et äkki juhtus temaga midagi. Õnneks saime varsti teada, et ta oli maja maha müünud ja tütre juurde kolinud.
Selline imelik, aga ikkagi kurb lugu. Armastus ei küsi east, aga on kole, kui see vastastikune pole. Võib-olla nooremas eas olnuks mõlemapoolne armumine võimalik, aga nüüd... Ja kuidas ta küll niimoodi aru kaotas. Õnn, et mul on just niisugune naine, nagu on. Küllap mõni teine poleks nii arusaaja olnud.
