Joonase lugu: ja siis imestate, miks mehed vaid seksi otsivad

 (33)

Joonase lugu: ja siis imestate, miks mehed vaid seksi otsivad
Unsplash,com

„Ma kasvasin suhteliselt vaeses, aga väga sõbralikus ja ühtehoidvas peres koos kahe noorema vennaga. Pärast kutsekooli lõpetamist ja kolme aastat töötamist abiellusin. Kuna mulle pole ükski töö võõras, oli abiellumise ajaks mu väike maja alevi servas juba katuse all,“ alustab Joonas oma lugu.

„Aga lootusrikkad unistused, mis meil naisega toona olid, ei täitunud. Lapsi ei jõudnud me õieti planeerimagi hakata, kui naine sai vähidiagnoosi. Ta põdes ja võitles ligi neli aastat ja tegime kõik, mis suutsime, aga juba 29aastaselt olin paraku lastetu lesk.

Kui sellele veel lisada mulle väga lähedase isa surm kaks aastat hiljem, ei tahaks seda aega mitte meenutadagi. Midagi säravat selles polnud, ammuks mingit uut elu või tulevikunägemusi. Töörabamine ja ikka ka maja kõpitsemine aitasid püsti püsida.

Kuna majas, kus olime naisega elanud, üksinda toimetada oli üpris rõhuv, jätsin selle venna hooleks, kes just abiellus ja kindlat elupaika otsis. Läksin Soome suuremat raha teenima ja muremõtetest pead värskendama. Esialgne mõte pikemaks sinna jääda kahanes aga ajaga lahjemaks.

Tulin kodumaale tagasi ja venna pere asemel kolis nüüd ema minu juurde majja.
Taas majas elades mõtlesin juba ka sellest, et elu läheb edasi ja oleks tore leida endale kallis inimene ja teekaaslane. Majapidamine vajas ka nooremat perenaist... Esialgu läks see kaaslase otsimine küll üle kivide ja kändude. Mingi naistemees ma pole ja potentsiaalsete pruutide üliaktiivsus ehmatas. Eelkõige emal tekkis ka halvasti varjatud hirm, et eelkõige tahavad naised end sisse seada meie majas, mitte saada minu kaasaks.

Loe veel

Seotud lood:

Lõpuks enne oma 39. sünnipäeva tabasin kümnesse.
See oli minust paar aastat noorem naine, kellega olime kunagi ühes koolis käinud. Ta oli ammu lahutatud, kasvatas üksi poega, kuni heitis ühte lahutatud mehega, kel oli kaks last. Kannatas kuus aastat, kuni kumbki oma teed läks. Põhjuseks oli naise sõnutsi see, et mees armastas ja hellitas oma poegi, aga tema oma lõpuks täiesti kõrvale lükates. Kui meie leivad ühte kappi panime, oli poiss 10aastane.

Minul oli väga hea meel nii naise kui poisi üle. Tundsin end alles nüüd justkui õige mehena, sest mul oli nüüd ka oma poeg! Läksime vaikselt paari. Naine seda küll ei oodanud, aga ma lapsendasin poisi ja andsin talle oma perekonnanime, nii et uueks ja senisest õnnelikumaks eluks olid olemas kõik eeldused.
Tollel kevadel siis, kui olime igati õige pere, jäi ema üksi korterit pidama ja meie seadsime end sisse maamajas.

Kasupoeg Priit esialgu pelgas mind ja isegi nagu põlastas. Mina olin aga endamisi otsustanud, et küll sa näed ja uskuma hakkad, et ka kasuisa võib olla tõeline isa. Katsusin teda iga töö juurde kaasa tõmmata, seletada ja näidata, mida millega teha, kuidas miski masinavärk töötab, pluss algelised puutöötarkused mu selleks ajaks ammu sisse seatud puutöökojas.

Naine oli igati laitmatu perenaine ja teadis ka aiandusest vaata et rohkem kui mina, kuigi oli väljaõppinud kokk. Klappisime hästi ka ses mõttes, et olime mõlemad koduse loomuga. Reisimiseks aitas meile esialgu mõnest väikesest tuurist mööda kodumaad.

Kui seni oli kõik hästi kulgenud, siis teisel suvel võtsid mõned ilmingud lapsekasvatuses mind nõutuks. Kuna Priit oli hüperaktiivne, tuli tal aina terasemalt silm peal hoida. Tegin seda vähimagi häälekõrgenduseta, nagu olin endamisi tõotanud. Aga mida vanemaks ta sai, seda enam ta endale vabadusi lubas. Selle suve märkimisväärseid vägitegusid on meeles kaks.

Minu ja ta ema istutatud kapsataimed tiris ta üles ja loopis laiali. Minu imestamise peale, miks ta nii tegi, itsitas ta, et tahtis näha, kui suureks kapsapead juba kasvanud on. Mu pikameelse seletamise peale, et möödunud aastal ju nägid, kuhu ja kuidas kapsapea kasvab, teatas ta, et kust tema teab, et see igal aastal ühtemoodi käib! Päris hirmu tegi mulle see, kui Priit kraapis rehaga garaažikatuse räästa alt maha kaks pääsukesepesa, mille kamalutäiest poegadest ainult kaks ellu jäi. Ta ütles, et tahtis, et nad ometi lendama hakkaksid. Minu küsimuse peale, kas tal kahju pole, et nad nüüd enam iialgi lennata ei saagi, heitis poiss: „Neid siin ju kõik kohad täis.”

Selgitasin, et nii ei tehta. Kui palusin ta emal mõista, et 12aastane marakratt on tõsiselt liiale läinud, ja poisiga rääkida, olin vastusest päris rabatud. Üsna käredalt soovitas naine mul sääsest mitte elevanti teha ja lapsele rohkem iseseisvust anda – jaapanlased sellepärast nii targad ja edukad olevatki, et vanemad pole neile kasvueas midagi keelanud.

Sügisest algasid kooliprobleemid. Iga kord tuli kodus skandaal, kui pakkusin Priidule kindlad ajad, millal näppida elektroonikat, mida olin talle ise külluslikult kokku ostnud, ning millal õppida või lugeda. Kui söötsin talle ette omaenese lapsepõlve lugemisvara, naeris ta mu vanaegsed tarkused välja. Ka tema ema palus mul ometi taibata, et on juba 21. sajand! Poisi kahtede koorem kasvas. Pidasin nõu õpetajatega, kellest paar olid veel minu-aegsed. Kokkuvõttes laiutasime siiski koos käsi.

Naisele kurtmisest polnud abi ja seda ma ei üritanudki enam. Kui poiss seitsmendat klassi kaks aastat käis, salaja suitsemata hakkas ja koolist paluti meetmed võtta, polnud ema meelest midagi nii väga lahti. Lihtsalt kadestavad Priitu, et ta on nii ilus, et ta pole vaene ja et kõik plikad ainult talle suhu vahivad.

Kui naiselt siis ükskord küsisin, kas ta ei karda, et meie perelaevuke võib sedaviisi põhja minna, pidas ta kohe pika loengu. Et olen samasugune nagu see tema eelmine, kahe lapse isa. Istun oma mammona otsas ja arvan, et võin võõrast last käskida ja keelata... Mina seda meest ei tundnud, aga tasapisi hakkasin teistsugusele selgusele jõudma.

Põhikooli viimase klassi ajal läks mu naine Priiduga minu ema juurde alevisse, et poisil parem koolis käia ja lõpetamiseks valmistuda. Käis sealt paar kuud, aga siis jäi niisama lonkima. Minu ema pidas jõuluni vastu, siis tuli minu juurde – tal polnud omaenese kodus enam mingit elu.
Järgmisel kevadel läksime lahku. Nad kolisid pealinna ja naine leidis enesele mingi soomlase meheks. Enne seda saime veel mõned korrad kokku, et olnule selge kriips alla tõmmata, sest minul polnud mingit tahtmist nendega sõdida. Pealegi uskusin ikka veel, et pean midagi tegema selleks, et poiss omadega puhta kraavi ei läheks. Püüdsin eksnaist keelitada, et püüdku oma suhtumist ja kasvatusreegleid veidigi korrigeerida... Iga kord lõppesid need kohtumised skandaaliga, milline mina tegelikult olen.

Kuigi varandusejagamise olime eksnaisega üllatavalt mõistlikult lõpetanud, viis ta mind siis, kui Priit kahekümneseks sai, ikkagi kohtu ette. Kohus tema hagi ei rahuldanud. Enne seda tegi see kena noorhärra mu maamajja visiidi. Näitas oma uhket limusiini ja jutustas, kui edukalt ta äri ajab. Millist, seda ta ei rääkinud, märkides, et see pole minusuguste taseme jaoks. End vähehaaval üles küttes luges ta ette, kui loll ma olen ja mida paha ma talle ja ta emale tegin.

Ühe meie ühise tuttava käest kuulsin, mida mu eksnaine minust räägib. Nõme oleks seda siin üle kordama hakata, pealegi tunneb meie kõrvenurk mind sündimisest saadik, nii et oma reputatsiooni pärast pole mul põhjust muretseda. Priit ajavat tõesti soomlastega mingit äri, aga olevat paras ülbik ka oma emaga suheldes.

Selline lugu siis... Küllap omajagu süüd on minulgi, et ei osanud kasupoega kasvatada. Ma ei tea, kuidas seal Jaapanis täpselt on, aga kaasmaalastest emasid tahaks küll paluda: ärge kasvatage oma lapsi kõigelubatavuses, eriti poegi! Ja neile kasuisa võttes koostage kasvatusküsimusi puudutav kokkulepe. Kõik te tahate ju töökat, tasakaalukat, heatahtlikku, arukat, lapsi armastavat meest. Ja siis kurdate, et tutvusportaalides otsivad kõik mehed ainult seksi... Mida enamat teil loota olekski? Keegi on need mehed ju selliseks kasvatanud."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised