Juhani lugu: naise eemaletõukamine pani ta mulle kätte maksma

 (7)

Juhani lugu: naise eemaletõukamine pani ta mulle kätte maksma
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

"Õhtukleidis Mai tervitas mind nagu seltskonnadaam. Ja nii aktiivse suudlusega, et teda tahtmatult ehmatusest tõrjusin. Edasi läks kõik päris käest ära" alustab Juhan oma lugu elu ühe pöördelise õhtu kirjeldamisega.

„Minu elu algas 57 aastat tagasi. Sündisin ja kasvasin Lõuna-Eestis maal koos ema ja tema vanematega. Ema ja vanaisa töötasid, aga meil oli ka väike majapidamine ja loomad. Naabrid olid head. Lähim kool asus poolteise kilomeetri kaugusel ja seal käis kogu meie küla sõbralik lastepere.

Minu lähimad mängukaaslased olid naabrilapsed, kaks minust mõned aastad vanemat venda ja minuvanune õde. Meie kodusid lahutas vaid väike metsatukk järvesilmaga. See oli muinasjutuliselt põnev mängumaa, kus veetsime kõik oma vabad tunnid suvel ja talvel, iga ilmaga.
Üksteise kodudes käisime harva külas. Ega ma põnnina ju külaelanike suhetest aru saanud. Naabriperemeest kutsuti paruniks, sest neil oli kahtlemata küla kõige uhkem ja suurem majapidamine. Neist peeti lugu, aga ju vist aupaklikkusest ja kadedusestki hoiduti neist justkui eemale. Meie kui lapsed sellest aru ei saanud, aga meie lävimisse tekkis muutusi sedamööda, mida vanemaks saime.

Algklassides meie vahel otse tülisid ei tekkinud, kui välja arvata nägelemised naabripoistega oma õe Mai kiusamise pärast. Mina kaitsesin teda. Olime nii kaheteistkümnesed, kui ta mulle ütles, et mina olen talle õigem vend kui tema omad. No see teade ajas mul muidugi rinna kummi. Vast sellepärast muutusid suhted Mai vendadega. Põhikooli viimastes klassides hakkasid nad aina rohkem minu kallal hambaid proovima ja laamendasid, minusugune könn pole mingi sõber. Ju oli neil omast kohast õigus. Nemad olid koolis n-ö tehtud mehed, kel õppimisega aina probleeme. Mina olin selline eeskujulik õpilane ja ka spordis tubli. Seega nende silmis pugeja. Õnneks läksid nemad pärast põhikooli pealinna õppima, elasid seal oma sugulaste juures ja käisid harva maal. Mind nad kunagi enam üles ei otsinud ja õigupoolest pärast seda mina nendega enam kokku ei puutunudki.

Seotud lood:

Maiga olime aga suured sõbrad. Käisime kõikjal koos, jagasime teineteisega kõiki oma mõtteid ja ka saladusi. Olime õnnetud, kui tema pärast põhikooli samuti Tallinna saadeti. Mina läksin Räpina aianduskooli. Tõotasime kirjutada. Enne hüvastijättu kinkis ta mulle paksu kõvakaanelise märkmiku, kuhu palus kirja panna kõik oma tegemised ja mõtted. Et ta neid lugeda saaks, kui jälle kohtume. Alles pärast leidsin selle vahelt kuivatatud sinise kelluka ja leheküljelt teksti, et ta ei unusta mind mitte iialgi. See liigutas hingepõhjani.

Muidugi kirjutasime, aga pean kahjuks tunnistama, et minu poolt jäi see üha enam soiku. Olin oma uue koolieluga väga rahul, leidsin ääretult toredaid sõpru, tekkis uusi huvisid. Mai tegi mulle etteheiteid ja küsis, kas ma teda enam ei armasta... See viimane oli natuke ehmatav, sest armastasin ju küll ikka endist viisi – nimelt nagu õde. Sest just siis hakkasin esmakordselt hoopis teistmoodi armuma ühte oma kursusekaaslasse. Kokku sain Maiga alles jõuluvaheajal, ja need jutuajamised lõid mu päris pahviks.

Imetlesin, kui ilusaks ta oli muutunud, kuidagi täiskasvanuks ja... võõraks. Üllatas, kui enesestmõistetavalt ta mind justkui käsutas. Teatas mulle pärast aastavahetust, et nüüd jääb ta kaheks päevaks üksi koju, sest vanemad sõidavad linna vendadele külla. Kuulutas, et meie pühitseme nüüd omavahel tagantjärele mõlema möödunud 17. sünnipäeva.

Kui lepitud ajal tema häärberisse jõudsin, võttis päris kõhedaks. Õhtukleidis Mai tervitas mind nagu seltskonnadaam. Ja nii aktiivse suudlusega, et teda tahtmatult ehmatusest tõrjusin. Edasi läks kõik päris käest ära. Rääkis ainult tema ja sellest, et nüüd on meil vaid alla aasta oodata, et abielluda – teadsime ju alati, et oleme teineteisele määratud. „Mina ei kavatse sind kellelegi anda,” ütles ta siis. Kui asi läks tema ettepanekuni ajada asju magamistoas, sain enesekindluse tagasi. Rääkisin talle nii ilusasti kui oskasin, et oleme küll suured, aga siiski ju nagu vend ja õde. Kui ta ehmunult tagasi tõmbus, teatasin, et olen armunud ühte teise tüdrukusse.

Kahju hakkas mul temast alles hiljem. Enne kui minema sain, tuli tagasi tõrjuda mitu otserünnakut ning kuulda palju inetut ja alandavat enese ja mu vanemate kohta. Kuni tõotuseni: „Pea meeles – ükskord sa veel maksad selle eest!”

Paljugi, mis naised solvununa ütlevad.

Ilusad aastad järgnesid. 22aastaselt abiellusingi kunagise kursuseõega. Kodukoha naabriperega polnud enam kokku puutunud. Kuulsin küla pealt, et nii poisid kui ka Mai on abielus. Kuna pulmapeo pidasime meil maal, saatsin viisakusest kutse ka naabriperele. Oli augusti lõpp. Tuli ainult Mai – ilus ja uhke linnaproua, väga viisakas ja sõbralik. Vabandas, et on siin ainus pere esindaja, kuna kõigil on linnas oma asjaajamised. Varsti pillas ta šampanjapokaali sisu mu värske naise pruutkleidile, vabandades mis kole. Kui õhtu edenedes mitmesse kohta rootsi laud kaeti, läks maja korraga pimedaks. Mai oli lahkunud hüvasti jätmata. Vool ei tulnudki tagasi, aga ega pidu pidamata jäänud. Alles järgmisel hommikul nägime, kus juhtmed läbi olid lõigatud.

Ma ei tundnud ka siis, et kardan Maid, kuid tundsin, et tal on võim minu üle.

Kuna siis oli mul alles ainult ema, jäime naisega maja pidama. Kuulsin ka seda, mida kõike oli Mai mu naise kohta pulmakülalistele rääkinud. Temaga ma ei kohtunud ega suhelnud. Nende majas hakkas üks Mai vend mesilasi kasvatama ja temaga suhtlesime tervituste tasemel. Õnneks polnud ei varjatud ega avalikku vaenu.

Saime naisega kaks tütart. Aastad läksid suhteliselt rahulikult ja õnnelikult. Tütred abiellusid varakult ja asusid elama pealinna.
Naabriperemees müüs kuulu järgi oma majapidamise maha, aga uuest omanikust ei teatud midagi ja kohale ta ei ilmunud. Keegi teadis, et sinna tuleb nüüd turismitalu. Mind see ei huvitanud ka, sest järgnes järgnes ema pikk põdemine ja lõplik minek. Tütred nõustusid minuga, et saame oma toredate väimeeste toel majapidamisega suurepäraselt hakkama, et nendegi lastelastelgi oleks mõnus maakodu.

Just mingil ajal pärast ema surma käis maal Mai ja tuli meile külla nagu vana sõber. Ütles, et saame taas naabriteks, kuna nad tulevad mehega siia uut elu alustama. Ja et maha pole müüdud midagi peale mesilaste. Öösel läks põlema meie saun. Ärkasime suure ragina peal, kui katus sisse kukkus. Tuletõrjujad arvasid, et põhjuseks oli elektrilühis. Jätsin enese arvata, kuidas see lühis tekkis, sest elektrivärgiga olen ma küll sina peal. Naine ka ei uskunud minu versiooni. Muidugi tuli sauna otsast ehitama hakata, sest kuidas sa seda sisselangenud puumaja ikka kohendad.

Ikkagi ma ei kartnud Maid, kuid tundsin, et tal on võim minu üle ja ta näitab seda siis, kui tahab.

Siis ei kohanud Maid jälle kaua aega. Vahel harva poes. Nende majapidamisest ei teadnud ma siis midagi. Külaraadio kaudu oli kuulda, et seal pole õiget peremeest ja talu on üsna räämas.

Nii umbes poolteise aasta pärast tuli Mai äkki ise külla äriettepanekuga. Ütles, et nemad mehega peavad suvekuudeks jääma seoses laste elukorraldusega linna. Küsis, kas mina võiksin nende majapidamisel silma peal hoida ja ka üht ja teist „oma kuldsete kätega” kohendada. Loomulikult vastava tasu eest. Vaatasime tema valdused üle ja leppisime kokku, mida teen niisama, mida tasu eest. Kirjutasime isegi lepingu. Mai meelest oli viimane tegu tobe, sest peaksin teda uskuma ju sõnast. Omavahel öeldes ei lootnud ma isegi paberist hoolimata mingit tasu. Mõtlesin lihtsalt, et pean lapsepõlves antud tõotust ja jään sõbraks alati.

Selle kahe suvekuu jooksul suhtlesime vaid telefoni teel teemal, et kõik on korras. Oli küll korras, sest hoidsin majapidamist korras ja putitasin, kui vaja.

Olin enese üle uhke ja põnevil, kui Mai teatas, millal nad mehega saabuvad. Katsin isegi laua, mille peale linnaproua käsi kokku lõi ja mehele parajalt kõva sosinaga märkis: „Näe, ta on millegipärast kolmele laua katnud.“ Tutvustas siis mind: „See ongi see naabrimees, kes mul kooliajal kogu aeg kannul käis ja päris lahti pole siiamaani lasknud.“ Mees mökitas natuke naerda ja Mai andis mulle üsna ülbelt märku, et olen vaba. Ilmselt nägin välja nagu tõeline ohmu, kui uksest välja taganesin. Oleksin tahtnud pigem olematuks muutuda.
Midagi Mai mulle maksis ka, aga iga töö ja summa kallal noris ja lõpuks nõustus minu küsitust poole väiksema summaga, öeldes, et peaaegu sama palju läheb ju maksudeks. Minu naine ei saanud kunagi teada, kuidas ma Mai uuesti ilmumist kartsin ja vist natuke ka ootasin. Sellega minu suhtlemine Maiga lõppes. Ta pole mind otsinud ja mina teda ka mitte. Loodan, et tema meelest oleme nüüd tasa. Samal aastal müüdi naabertalu tõesti ära ja sinna ilmusid uued noored asukad."

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised