Pean tunnistama, et olin nagu ära tehtud ja seks hakkas mind väga huvitama. Mu suhte lõppesid õige lühikese ajaga, sest mul oli nüüd hoopis selline maine, et mind ei maksa tõsiselt võtta. See maine rahuldas mind täiesti.

Kui juba tööle läksin, siis alles kohtasin naist, kelle juurde juurde tahtsin jäädagi. Tema poolt sellist soovi esialgu märgata polnud, aga siis jäi ta rasedaks ja me mõlemad nägime ainuõiget lahendust abiellumises.

Elu oli igati lahe - oli armastus ja oli seks. Kui tütar oli umbes aastane, hakkas aga naine intiimelust aina sagedamini kõrvale hiilima. Kuna mul polnud mõtteski olnud talle truudust murda, ajas see mu üsna närvi. Tüli siiski ei tõusnud. Püüdsin kannatlikult paremaid aegu oodata ja leppisin sellega, mis anti.

Siis sokutas naine mu oma endise klassivenna firmasse tööle. Sain paremat palka, aga seal tuli ühtelugu ühes kindlas kohas komandeeringus käia. Vahel päevi, vahel isegi kuni kaks nädalat ära olla. Kui ma siis aga õhinal koju saabusin ja lootsin, et nüüd tuleb meil üks õige armuöö, tundus aina imelikum, et naine mind enam ei taha. Nõnda ma siis ühel järjekordsel sõidul andsin kiusatusele järele ühe noore preiliga, kes mulle selgetähenduslike ootustega otsa oli vaadanud.
Koju jõudes olin otsustanud, et kui naine mind nüüd ka ligi ei lase, siis tunnistan talle oma patu üles ja ütlen, et otsustagu nüüd ise, mis edasi teha.

Veel enne kojujõudmist sain kõne naise sõbrannalt, et mu töö juures on suur skandaal. Paljud olevat juba ammu teadnud, et mu naine mind mu ülemusega petab, aga nüüd olevat tema naine teada saanud ning nõudvat lahutust ja raha.

Minu naine, kellelt olin kavatsenud küsida, ka ta on frigiidne! Olen tagantjärele imestanud, et mu elu kokku ei varisenudki. Ehk sellepärast, et niigi oli kehvasti ja nüüd sain vähemalt teada, miks. No ma jäin ootama, mida naine mulle ütleb või kas üldse midagi ütleb, kui ma ei küsi. Aga ütles. Et kõik just nii ongi, nagu räägitakse. Ja veel seda, et me oleme seksuaalselt sobimatud ja et neil on armastus.

Edasine oli kokkuvõttes üsna naljakas. Ülemus palus mu käest andeks, veenis edasi ametisse jääma ja lubas isegi palka tõsta. Ta läks oma naisest tõesti lahku ja hakkas minu omaga koos elama.

Meilgi oli lahutusega natuke tegemist, kuna vaevalt kolmene laps ju. Aga õnneks said kõik asjad lõpuks kokku lepitud, sest last hoolitsuse ja suhtlemiseta jätta ei tulnud kummalgi mõttesse.
Jäingi esialgu firmasse ja lasin end määrata teise linna osakonna juhiks. Kolisin seal oma preili juurde. Tema oskas mind hästi trööstida ja mis seksisse puutub, siis see oli niisugune nagu mu esimese partneriga.

Tasapisi sai aga üha selgemaks, et peale seksi vajavad naised ka raha. Mu noore kaaslanna nõudmisi oli mul raske rahuldada. Mul pole raha kunagi ülemäära palju olnud. Pärast aastast kooselu jätsime hüvasti. Naasin pealinna ja üürisin korteri, kus elan tänini. Meie ühise korteri müüsime küll maha ja jagasime raha ära, aga no selle vähese eest ei saa midagi korralikku.
Leidsin juhuslikult kunagise koolikaaslase kaudu uue toreda töökoha. Seal sain lähedaseks ühe endast paar aastat vanema ikka veel vallalise igati targa ja kena naisega, kelle juurde ma peagi elama kolisin.

Elu kulges. Seksist ei öelnud naine kunagi ära, kuigi tema käimasaamisega oli teatud raskusi. Probleem tuli aga mujalt. Tema pedantusus ja haiglane korraarmastus lihtsalt kahandasid iga päevaga isu temaga koos elupäevi jagada. Lisaks veel pidev uurimine, mida ja miks ma oma arvutis teen, kui on aeg silmast silma suhelda. Varsti olime nagu range õpetaja ja lohakas õpilane, keda peab kogu aeg manitsema. Või olen ma juba liiga vana, et kellegagi koos elama harjuda?
Igatahes ostsin endale lõpuks korteri ja elan juba viis aastat üksi. Suhted kunagise naise ja tema abikaasa ehk mu eksülemusega on head. Laps käib iga nädal mul külas. Sõbrannasid mul on, aga suhted on jälle lühiajalised nagu ülikooli lõpu ajal.

Lugu Ilmus Nelli Teatajas