Kahe üksiku hinge kokkuviimine lõppes rüselusega magamistoa uksel
Sõbranna korraldaski nii, et too mees kutsus Annika peagi restorani. Ühe korra, kaks korda, kolm korda. Need olid toredad õhtud, söödi ja joodi ning räägiti tühjast-tähjast. Annika märkas, et mees on riigi ja teiste inimeste suhtes üsna kriitiline ja vahel küttis ennast üles selle põlgusega. Annika suhtes ei olnud ta üldse kriitiline ja see naisele meeldis. Ta arvas, et küll saab mehe mõtteid edasipidi sellistes olukordades positiivsemale rajale juhtida. Annika imestas kõige enam, et mees ei küsinud tema kohta mitte midagi, aga siis mõtles, et ju ta ei julge nii kohe.
Lõpuks kutsus mees Annika oma korterisse külla. Miks ka mitte külla minna, mõtles Annika. Nad olid ju kaks kuud juba jalutamas ja söögikohtades käinud. Annika mõtles, et nüüd saab ka avameelsemalt mehega rääkida ja nad saavad lähemalt tuttavaks.
Annika oli natuke pettunud, et tema vastuvõtuks oli lauanurgal muu träni seas vaid pudel vahuveini ja kaks pokaali. Ju ei ole tseremooniate mees, mõtles Annika. Nad jõid natuke vahuveini ja siis sigines vaikus. Annikal hakkas kõhe, sest tema vastas ei olnud justkui enam seesama viisakas mees. Mees tõusis, haaras Annikal sõnatult randmest ja surus ta teise käega enda vastu. Annika tõrkus ja kiskus end mehe embusest eemale. Mees hakkas Annikat randmest kinni hoides magamistoa ukse poole rebima, nii et lõi end õlaga vastu uksepiita ja see ragises. „Tuled, blin, või ei tule!“ sisistas mees ja hoidis tugevasti Annika randmest kinni.
„Kuhu ma pean tulema?“ küsis Annika naiivselt, aga tegelikult hirmunult, sest sai ju aru küll, kuhu ja milleks mees teda tiris. „Blin, ära mängi minuga!“ hüüdis mees ja haaras nüüd Annika mõlemast randmest. Annika ajas selja sirgu, toetas end tahapoole ja hakkas käsi lahti kiskuma. Mees lasi ühe randme lahti ja üritas Annika selja ümbert haarata, aga Annika tõmbas tugeva ropsuga mõlemad käed mehe haardest lahti ja taganes. „Blin, mida sa rabeled, me mõlemad tahame ju seda!“ hüüdis mees. „Mina ei taha midagi!“ karjus Annika vastu. „Kuradi lits, kaua ma su kätt hoian, asume asja juurde,“ kähises mees, aga ei üritanud enam Annikast kinni rabada. Annika haaras diivanilt oma koti ja jaki ning tormas kingi jalga panemata uksest välja.
Taksopeatus polnud kaugel ja Annika jalutas sukkis sinna. Taksojuht ei pööranud tema paljasjalgsusele mingit tähelepanu, sellepärast ei hakanud Annika ka ütlema, et kingad hõõruvad ja ta võttis need ära. Koju jõudnud, helistas Annika kohe sõbrannale, et teatada, mis mehega kallis sõbranna teda tutvustanud oli.
Sõbranna ahhetas ja vabandas, sest midagi niisugust polnud mehe olekust küll varem välja lugeda saanud. Sellega oli Annika nõus. Tema ka ei lugenud välja, et mees on ainult seksi peal väljas ja nähtavasti lihtsalt mõtles, et enne peab naise sulatamiseks temaga mõne aja koos väljas käima. Annika lisas siis, kuidas mees muudkui hüüdis teda nagu pannkooki: „Pliin ja pliin!“
Sõbranna puhkes naerma, et see sõna ei tähenda pannkooki, vaid see on vandesõna, umbes nagu kurat eesti keeles.
Sõbranna teadis rääkida, et mehel oli varem olnud vene naine, kelle käest ta arvatavasti õppis nii vanduma. Võib-olla see sõbranna oli pärast vandumist järele andnud ja voodisse tulnud? Hiljem said sõbranna ja Annika teada, et blin pidigi olema pigem vene naiste vandesõna, suhteliselt viisakas võrreldes meeste kasutatava sõnaga bljad.
Küll läks hästi, et ta sellest vahejuhtumist psüühilist traumat ei saanud, mõtleb Annika tagantjärele. Võib-olla aitas just sõna blin kordamine ja assotsiatsioon pannkoogiga seda hirmuhetke pisut huumoriga võtta. Ja teiseks mõtles Annika tänutundega oma väga treenitud õlalihaste peale, tänu millele ta end jõuliselt mehe haardest lahti jõudis tõmmata.
