Kaire lugu: ema süüdistas mind, et õgin pilguga tema meest

 (7)

Kaire lugu: ema süüdistas mind, et õgin pilguga tema meest
Pexels.com

Armukolmnurk mu ema ja tema austajaga on aastaid hiljem räägituna isegi kurioosne ja naljakas, kuid nende sündmuste juhtumise ajal oli elu tegelikult erakordselt pingeline ja närvesööv, alustab Kaire oma lugu.

Oma lapsepõlvest mul midagi erilist rääkida ei ole. Elasin koos emaga tavalist elu. Isa olevat ema maha jätnud, kui olin kaheaastane. Kas ja kui palju ta meiega üldse koos elas, selle kohta puuduvad mul igasugused mälestused.

Ma ei usu, et nad üldse koos elasid, kuna selle kohta puudub vähemalt igasugune pildimaterjal. Ema pole sellest kunagi rääkida tahtnud ja mina pole teda tahtnud pinnida. Meie vähesed vanema põlve sugulased lahkusid siitilmast juba siis, kui olin koolitüdruk, ja kuna me emaga üsna tihti elukohti vahetasime, polnud neist nagunii sellist teadjat, kes me elus natukegi oleks lähemalt näinud. Aga ma pole ju üksnes emaga elamises üldse mingi erand ja tegelikult oli mul tore lapsepõlv.

Külluses me ei elanud, aga igati normaalselt, mille eest olen emale igal juhul tänulik. Eriti veel aga selle eest, et ta mulle võõrasisa ei võtnud. Minu meelest ei olnud tal ühegi mehega midagi püsisuhte taolistki.

Kuna ema on minust vaid 21 aastat vanem, siis minu teismelisepõlvest peale olime tõesti nagu sõbrannad. Ema oli minuga rahul, sest õppisin korralikult ja „poistega ringi ei hulkunud“. Üldse olime me üldsuse silmis üks väike korralik perekond.

Seotud lood:

Ju teavad paljud tüdrukud omal nahal, et kuni ennast veel poisid ei huvita, siis ei tohi ka noorel ja ilusal emal mingeid mehi olla. Aga kui ise juba kõvemini jalul seisad ja laia ilma igatsed, siis pole sul enam midagi selle vastu, kui emagi veel armastava kaaslase leiaks - et poleks vaja muretseda tema üksijäämise pärast. Mäletan, et 17aastasena võtsin ükskord emaga jutuks, et kui mina kodust ära lähen või mehe leian, siis oleks ju tore, kui temagi veel kellegi leiaks.

Ema naeris, tänas loa eest ja arvas, et eks me näe, kumb meist enne mehele läheb. Siis ma veel ei teadnud, et tal on salaaustaja, kuigi mingite märkide järele oleks saanud seda oletada. Minul enesel oli siis ka esimene armastus üle elatud koos kõige selle juurde kuuluvaga ja oli tekkinud veendumus, et ei enam mingit käimist ühegagi, kuni tuleb see üksainus mees kogu ülejäänud eluks.

Loe veel

Emal oli meie väikelinnas vaid kaks pidevat sõbrannat. Mingil ajal hakkas ta nendega väga tihti kokku saama ja väljas käima. Kuni ta ühel õhtul teatas mulle, et tal on mõnda aega olnud lihtsalt üks truu austaja, kellega ta on mõelnud oma elu siduda. Ema küsis, kas ta võib mehe meie koju tuua. Muidugi olin õhinal nõus, nii et määrasime talle küllatuleku aja ja hakkasime n-ö valmistuma. Mina lubasin emale, et ütlen talle kohtumise muljed pärast kohe ausalt välja.

Sai see tutvumisvisiit siis ilusti tehtud. Mina selleks eriti ei valmistunud, sest mina polnud ju peategelane, nii et olin täiesti argine. Aga kohe esimesest hetkest mulle see mees ei meeldinud.
Esiteks oli raske varjata üllatust ses mõttes, et kuigi mu toona 41aastane ema nägi väga nooruslik välja, tundus kaheksa aastat emast noorem mees tema kõrval kuidagi poisikesena. Mitte küll välimuselt, vaid olekult ja jutu poolest. Selline lakutud ja klanitud ja ema suhtes suhtes lakeilikult lipitsev.

Millestki me ikka rääkisime, aga kõik tundus nagu totralt hale teesklus, pealegi polnud ma kunagi näinud oma ema sedasi tütarlapselikult sädistamas. Umbes tunni pärast valetasin, et pean klassiõe juurde minema, jätsin nad kahekesi ja läksin kõndima. Lõpuks otsustasin, et ei hakka emale midagi halba ütlema, aga ei ütle ka, nagu olnuks see kohtumine midagi erakordset toredat.

Aga ema, kes ise kohe teema üles võttis, üllatas mind ikka väga. Ta oli minu peale solvunud, et ma nii mühaklikult käitusin. Seda juttu võtsin küll kuulda ja otsustasin, et tuleb kodutolm jalgelt pühkida. Kuna ma sel aastal polnud ülikooli sisse saanud ja pidin kuu aja pärast tööle minema, ütlesin sellest kohast ära, emale esialgu midagi rääkimata.

Ühel päeval küsis ema, kas mul on midagi selle vastu, kui tema tulevane paariks kuuks meie kolmetoalisse kolib, kuni ta Tallinnas endale korteri ostab ja me kõik sinna kolime. Ma siis ütlesin, et tegelikult on mul linnas korter vaadatud ja ma lahkun paari nädala pärast. Olin isegi pettunud, et emal paistis selle üle hea meel olevat. Ma ütlesin siiski, et mu meelest ema eksib, kui oma tuleviku selle mehe hoolde usaldab. Selles, et meie vahele on esimene sügav kuristik tekkinud, sain aru siis, kui ema mürgiselt märkis, et ongi mul aeg oma teed alustada, kuna ta nägi, kuidas ma tema armastatut „silmadega õgisin"!

Minu Tallinna-elust teadis ema niipalju, et üürin koos sõbrannaga korterit, et sain normaalse töö ja mul on kõik hästi. Ma ei küsinud kõnede ajal sihilikult midagi tema elu kohta, armuasjadest kõnelemata. Aasta otsa helistasime või saatsime teineteisele vaid mõned kirjakesed.

Siis ükskord teatas ta, et tuleb Tallinna ja tahab, et ma talle kõik ausalt ära räägiksin. Ma ei taibanud, mida see tähendada võiks, aga küllap ta oli midagi imelikku minu kohta kuulnud. Nii ülinoorusliku meigi, riiete ja kogu hoiakuga ema ei tundnud ma esimese hooga äragi.

Lausa ehmatav oli tema sõjakus. Ta ütles, et on kursis, et tema peig pidevalt minuga suhtleb, sest tema tuttavad on meid mitu korda koos näinud. Et ladugu ma välja, kui tõsised plaanid meil on - tema võitlema ei hakka, aga minuga enam suhtlema ka ei hakka, sest peab mind kõige alatumaks reeturiks. Viimast just sellepärast, et ma ei taha seda meest tõeliselt, vaid tahan emale lihtsalt spordi mõttes näidata, et löön mehe temalt üle.

No appi! Kui ükskord sõnad taas suhu sain, siis ütlesin, et toogu need tuttavad kohe siia - las kinnitavad mulle otsa vaadates, et me ema mehega salakohtumistel käime. Edasi tuli sellest inetu skandaal, kuni mul ka närvid üle viskasid ja karjusin, et ei taha sellist limukat ka siis, kui mind temaga üksikule saarele heidetaks.

Ema pommitas mind mitu kuud nii väljamõeldistega, mille peale ma mõtlesin tõsiselt, et neljakümneselt läheb mõni naine armastusest päris lolliks. Oli hetki, kui ma lausa kartsin ta psüühika pärast. Päris lootusetu tundus olukord siis, kui üks meie peretuttav mu kodulinnast, kellega kord Tallinnas kogemata kokku sain, mind tõsiselt palus, et elaksin oma noore inimese elu ega sekkuks ema asjusse. Mu kinnituste peale, et ma pole seda meest pärast meie esimest kohtumist kordagi näinud ega tea temast midagi, tädi ainult ohkas. Sest mees pidavat rohkem Tallinnas viibima kui mu ema juures.

Mu viimane meeleheitlik katse seisnes selles, et hankisin selle lollaka aadressi ja kirjutasin talle tegelikult üsna totra anonüümkirja, et kui ta selle naise ehk mu ema elust ei kao, siis ma tean temast palju ja hävitan ta karjääri. Millest ma tegelikult midagi ei teadnud.

Mingit vastust ma ei saanud. Emalt ei kuulnud ka enam miskit. Tegelikult olin nii solvunud, et mõtlesin temaga mitte enne suhelda, kui ta ise aru pähe ei võta ja mulle kätt üle kuristiku ei siruta.
Ei sirutanud ema kätt enne kui kolme aasta pärast. Ta tuli mu pulma. See oli kena väike pidu, südamlik ja lõbus, nii et suhtlesime emaga need kaks päeva nagu hea kasvatusega lähedased tuttavad. Aga sisuliselt nagu libedal jääl - ei pärinud tema mu mehe kohta midagi ja ammugi mitte mina tema eraelu kohta. Ta ise märkis jutu sees, et töötab endises kohas ja kodus on kõik vanaviisi - tulgu me külla, kui kunagi sobivaks peame. Kuhu see „karu" sai, kelle nahka ema minuga jagas, on mulle senini teadmata.

Nüüd, kui meie laps on kolmene ja sageli vanaema juures viibib, oleme normaalselt lävinud, aga mu plikapõlve aegset soojust meie vahel enam pole. Ja praeguseni ei leia ma rohtu, mis aitaks seda taastada. Kaks korda on ema, kel ilmselt pole suhet ühegi mehega, mul palunud ausalt ära rääkida, mis mul tema peigmehega oli. Et siis saaks eluga edasi minna. Ta arvab ilmselt siiamaani, et kui poleks mina vahele seganud, oleksid nad võinud õnnelikuks saada.

Stig
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare