Karini lugu: naised teevad armastuse pärast lollusi ka 30- ja 40-aastaselt

 (35)

Karini lugu: naised teevad armastuse pärast lollusi ka 30- ja 40-aastaselt
Aricka Lewis/Unsplash.com

„Ei mäleta, kust ma lugesin, et naised ei tee armastuse pärast kõige suuremaid lollusi mitte neiupõlves, vaid 30- või 40aastaselt. Nüüd tean, et see on jumala tõsi,“ alustab Karin oma lugu.

Oma mehega abiellusime suurest armastusest, kui olime mõlemad 21aastased. Meil oli tore kodu ja saime hästi läbi, nii et kõik oli igati korras. Aga aastad läksid ja nagu see paljudega juhtub, hakkasid tunded tasapisi tuhmuma. Kui poeg kooli läks ja mul enesega olemiseks rohkem aega jäi, kippusid aina sagedamini pähe mõtted, et meie abielu ei paku mulle enam midagi. Mees ei märganud nagu üldse, et minuga midagi toimub ja seda võõramaks ta mulle jäi. Mulle käis närvidele, et ta ainult praktiliste asjade üle muretses ja et ta üldse ei küsinud, mida ma üldse mõtlen ja tunnen. Väljas käisime harva ja külalisi käis meil vähe. Temale piisas sellest, aga minul oli igav ja tühi tunne.
Ajapikku kogunes ka pisikesi solvanguid ja kippusin ise ka norima. Hakkasin unistama sellest, et mu kõrval oleks mõni energilisem džentelmen, kes lilli tooks, komplimente teeks ja kellega väljas käiks. Kuni leidsingi sellise, pealegi enesest kolm aastat noorema. Olin siis just 30aastaseks saanud.

Too mees oli lahutatud, poeg elas emaga, tema ise aga oma emaga neljatoalises korteris. Algul ma ei uskunud, et ta mind nii tõsiselt võtab. Aga aeg näitas, et võis uskuda küll. Ta ülistas mu ilu, kordumatust ja tarkust. Lõpuks keelitas mind lahutama ja temaga abielluma. Olin nagu seitsmendas taevas.

Loe veel

Seotud lood:

Kui meie salasuhe oli kestnud juba kaks aastat, olin küps lahutamiseks. Kõigepealt rääkisin ääriveeri pojale, kes oli siis üheteistkümnene. Imelikul kombel ei ehmunud poiss selle peale üldsegi, vaid poetas ainult ühe lause: kui sina tahad, mine, mina jään issiga. Siis rääkisin mehele kõik ära. Tema oli midagi sellist juba aimanud ja palus väga, et ma seda ei teeks. Palus kõik andeks, mis ta valesti on teinud, lubas mind paremini hoida. Aga enam ei tulnud see kõne allagi - olin hullupööra armunud ja leidsin, et mul on õigus veel tõeliselt õnnelikuks saada. Ei aidanud ka mu ema palumine.

Läksimegi lahku ja poeg jäigi elama isa juurde. Mina oleksin tahtnud uue mehega eraldi korteris elama hakata, aga tema otsustas, et pole mõtet, sest ruumi laialt ja emal ju oma tuba. Tuli alla anda.

Aga igatsetud paradiisi järele sarnanes mu uus elu ehk kolm esimest kuud. Siis polnud enam võimalik mitte märgata, kuidas mu mees muutus. Nüüd, kui mul tagasiteed enam polnud, lakkasin ma talle vähehaaval olemast see kõige-kõige. Kuigi ka mina käisin ju tööl, tuli mulle kodus kohustusi aina juurde, aga õigusi jäi vähemaks. Kui ta enne alati kiitis, kui hea on minuga rääkida, siis me vestlesime aina vähem. Varsti olin ma napakas, kui mõne tema seisukohaga nõus polnud, ja paras nõid, kui julgesin märkida, et süüa teha ja koristada võiks vahel ka tema ema, kes mind vaikselt vihkas. Tal enesel tekkis üha rohkem toimetusi ja ametisõite. Kui palusin, et ta mulle ka oma tööasjadest midagi räägiks, soovitas ta mul mitte toppida nina asjadesse, mis minusse ei puutu.

Kui mehega juttu tegin, et tahaksin poja vahel mõneks päevaks meile tuua, teatas tema, et tal pole oma pojagi jaoks aega jätkunud, ammugi ei tahaks ta oma kodus võõraid marakratte näha. Küsis, miks ma ei võiks minna teda ise vanasse koju vaatama. Aga see oli minu jaoks katsumus, sest mees võttis oma ema enese juurde elama ja too on minu peale solvunud, et ära läksin. Siiamaani kohtume pojaga väljas.

Tuli tõdeda, et olen tegelikult saavutanud, mida tahtsin. Kui endine mees minuga kõigis majapidamisasjades nõu pidas, siis nüüdne otsustas kõik ise. Endisega oli meil liiga vähe sõpru ja tuttavaid, nüüd oli neid küllaga. Paar korda nädalas saabus mees kas või vastu ööd õlleseltskonnaga, kellele mul tuli naeratades suupisteid valmistada. Tema vabadel päevadel pakkusin välja, kuhu koos minna võiks, aga ikka oli mõnel sõbral teda appi vaja. Kui kunagi sain talle kurta kõigest, mis hingel, siis nüüd katkestas ta mind kohe, et oh jumal, muud ei ole kui üks hädaldamine.

Olime aasta koos elanud, kui sain võimaluse lõpuks põhjalikult meenutada talle kõike, kuidas meil enne oli ja miks nüüd enam nii ei ole. Ta naeris mu välja – kelle mesinädalad enne igavesti on kestnud! Kinnitas, et armastab mind ju endiselt, aga ma pean aru saama, et minu mured on elu pisiasjad, aga tema on ametis globaalsematega. Ja oma alalise hapu näoga teen ma meie mõlema elu ilmaasjata keeruliseks. Mõtlesin siis järele, et jah, mingil määral on tal õigus ja ega ta halb mees ei ole.

Viimastel aegadel on mu mees töö pärast ka öösiti hakanud ära olema. Kui selle üle juba päris kõva häälega aru pärima hakkasin, rääkis ta millegipärast, et on küll sõpradega paar korda „litsides käinud". Aga see polevat ju truudusemurdmine, sest seda teevad kõik. Vandus, et ta mind eluilmaski petta ega jätta ei kavatse.

Oma eksmehega saame vahel ikka kokku, kui on poja asju vaja arutada. Kord küsisin talt, mis ta teeks, kui paneksin ette, et ehk läheksime temaga teisele katsele.
Tema vastas, et kõigepealt naeraks, siis imestaks, ja lõpuks soovitaks mul sellise mõtte väljakäimisega end mitte alandada. Nagu hiljuti endiselt ämmalt kuulsin, on tal vist uus armastus.
Oma emale ei taha ka midagi kurta - häbi on, sest tema ju hoiatas mind uue mehe eest. Öösiti vahin vahel lakke ja mõtlen, mida see kõik tähendab, miks ma siin olen ja mis edasi saab. Aga vastust ei ole. Õigemini - midagi ei saa, küllap nii jääbki.

Aga ma tõestasin enesele ära, et õige õnn ongi selles, et su mees on asjalik ja sinuga kõige üle aru peab. Ja et kodu ja pere on talle tähtsamad kui sõbrad, sest ta armastab sind.
Ma loodan, et mu mõtetest on kasu vähemalt sellistele nagu mina, kes otsivad õnne oma mehe kõrvalt. Kinnitan, et teisega tunnete end õnnelikumana seni, kuni teil oma mees veel alles on, ja sel teisel pole teie peale mingeid õigusi.

Aga niipea, kui ta need õigused saab, olete surnud ringis - kõik algab otsast peale. Kas maksab siis kõik senine maha lõhkuda? Ei maksa, aga see tarkus tuleb tagantjärele ja siis pole sellega kahjuks enam midagi peale hakata.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised