Kati Saara Vatmann kirjutab, kuidas ta kolme tutvusportaali kontod tegi ja mis edasi sai
Kati Saara Vatmann (Murutar) kirjutas Nelli Teatajale ülevaate, kuidas ta portaalidest meest otsis:
Olen tutvuskonnas juba ammu välja hõiganud, et ma ei taha üksinda elada. Tugev ja edukas, üsna kena – ehkki tiba liiga mehelik – ka. Ja juba päris palju aastaid üksi. Lapse vanus ütleb, et viis-kuus aastat täielikku tsölibaati ja nunnaelu. Mind kardetakse. Ma töötan. Pühendun elu edendamisele. Lapsele. Ja töötan.
Kui sõpruskonnas loogilise ja loomuliku pilguga otsivalt ringi vaatan... töötan ka. Kõik vestlused ja lähenemised pööravad ära koostööks või mingi ühise asja ajamiseks. Paariliseta isendid õlg õla kõrval. Sootuna. Tõmbeta. Ei seksi ega apiili.
Esoteerilised sõbratarid on mind kutsunud igasugustele reikikursustele ja tantravärkidele. Pisut olen käinud ka. Selleks, et töö nõiaringist välja pääseda. Ikka sellise pilguga ka, et ehk seal on keegi... Ei. Sõbratarid õpetasid, et kosmosele tuleb kindel signaal anda, et olen valmis. Siis saab ta mulle parima võimaliku paarilise saata.
Meestepoes uudistamas
Kõigepealt tegin endale konto portaali date24.ee – nagu sõbrataridel. Väga pikk ja aeganõudev test oli – aga autasuks hinnalise tööaja raiskamise eest oli esimene uudishimulik surfamine Meestepoes. Sajad isendid. Kenad ja õudsed. Huvitavad ja ilmetud. Tööga ja unistusteta, võõrsil ja pensionil – igasugused!
Kümmekond tundusid päris huvitavad – neist kolm vastas ja kahega vestlesin pikemalt.
Üks vestluskaaslane ütles, et tal on konto ka teelejatoots.ee-s – tegin ka. See on mõõdukalt tasuline. Aeglasema ühendusega, aga pisut soliidsem. Vist. Kohtasin seal kohe paari ülikoolikaaslast ja kolleegi, lobisesime ja... Vaikus.
Kolmanda profiili tegin raadioreklaami peale – praegu tasuta, 30+, tulemuslikem ... suhted24.ee on see. Ja arvan, et nüüdseks on mul üsna adekvaatne ülevaade, mis neis meestepoodides toimub.
Õieti – mis minuga toimub.
Ma ei panusta.
Mul oli nädal aega huvitav – e-post, mis on nende portaalidega ühenduses, andis pidevalt teada, millises portaalis keegi mind külastas või kirjutas. Lappasin kõigi kolme keskkonna tootekataloogid läbi. Lisasin enda kohta infot ja pilte. Ja tüdinesin ära.
Mind kõnetasid igavlevad töötud – ja sellistel töökohtadel munejad, kel seal midagi teha pole.
Minuga räägiti absoluutselt ebahuvitavatest asjadest. Selles mõttes, et niisugused jutumullid ei vii kuhugi.
Mu ellu sekkusid vastuskirjad ja kallistused, virtuaalkingitused ja külastajate tilksatused nii, et teiseks nädalaks sai hakitud argipäevast siiber – keerasin arvutil hääle maha. Mis ajas samas mu tööasjad kotti – olen harjunud pidevalt jälgima, mis toimub. Nüüd olin kotis.
Ehitusmeistritki ei saanud
Kolmandaks nädalaks saabus vaikus.
Igasse tegevusse peab panustama. Kuna mina ei panustanud – kedagi ei kõnetanud, ei müksanud, ei võtnud juttu üles – tekkis vaikus. Mitte et ma end lausa mahakantuna oleksin tundnud. Kogu mu olek ja ka kirjavastused hakkasid kõiksusse tõredust lekkima. Ei taha!
Ühe ehitusmeistriga jõudsime juurdeehituse hinnapakkumiseni. Käis, kohmerdas, justkui mõõtis midagi, rääkis oma hiiu juurtest ja viikingitest esivanematest – ega saanud midagi arvutatud. Ära kadus.
Üks tüüp kohkus, kui mu ära tundis – alluv ja kauge sugulane.
Üks kolleeg küsis, nähes mind lõunapausi ajal portaale põrnitsemas, kas ma tõesti loodan sellisest kohast päris meest leida. Aga ma olin kuulnud, et nende kuulutuste abil on inimesed päris tõesti üksteist leidnud, õnnelikuks saanud, kokku jäänud...
Tahaks torti või soolast...
Sain aru, et mu nõrk koht – lisaks sellele, et ma ei viitsinud pärast nädalapikkust uudishimulikku poestuhnimist panustada, – oli see, et ma ei teadnud, keda tahan. Osa minust kutsus noort kutti, kellega ennast värskendada. Teine osa kutsus sõpra-hingesugulast. Kolmas, kõige kutsuvam mina palus isakuju. Kedagi turvalist ja otsustavat, toetavat ja kaitsvat. Keda naine-mina tegelikult üldse ei taha.
Nii, nagu universum, tajub ka portaal kui väli ilmselt ära, et see moor seal on mingi polkovniku lesk – tahaks nagu torti või midagi soolast. Otsib samasugust töödikut nagu ta ise. Tahab teenrit ja isa ja supermodelli – aga inimest ei kutsu. Sellepärast inimesed ei tule ka.
Tulevad igavlejad ja need, kes loodavad sisse kolida, ülalpidaja leida, elu seisakust välja saada. Parasiidina. Kas mina tahan oma ellu parasiiti? Lapse kõrvale? Minu tööga teenitust elama?
Selliseid võib sealt keskkondadest kuuspakkide kaupa välja õngitseda.
Ma pole saak või lõbu
See ei vii kuhugi. See portaalindus. Kui laps paar päeva hullusti haige oli, sain aru, kui mõttetu tegevus see on ja et...
Ma ei tahagi mingit karvajalga oma elu segamini paiskama. Tegelikuks toeks ja sõbraks sealt keskkonnast ei tulda - seal otsitakse saaki, kuldkala, lõbu ja aseainet - ma pole neist ükski - ja oma koju ka neist ühtki ei soovi. Vabandan segaduse tekitamise pärast.
Kindlasti teen nii portaalide pidajatele kui siiralt lootjatele liiga.
Aga mina seal ühtki kontot ei pikenda. Oli ära. Vestlused hääbuvad tasapisi, sest need sepad – kümnete kaupa mulle ja lötapükse – ei jõua mitte ühegi teoni. Ei jõua külla või välja või tantsima või teatrisse. On ainult möla ja enesehaletsus.
Üldse ei kahtle, et ilusaid hingi, tagasihoidlikke tegudeinimesi ja tõelisi pärle võib ka püüda.
Ent see tähendaks, et ma usun asjasse. Ei usu, sest ma ei võta neid portaale päriseluna. Poosid ja maskid, asendustegevus ja teeseldud identiteet nii või teisiti.
Ja tõepoolest – miks need sajad mehed teistmoodi paarilist ei leia?
Ahjah, mina ju ka ei leia. Ei nii- ega teistmoodi. Ei seltskonnast ja virutaalkonnast. Sest – mis see mu esimene lause siin pihtimuses oli?
Mind kardetakse.
Allikas: Nelli Teataja
