Kerly lugu: mu ema on ilus ja peenike, mina aga paks
Mina olen pikka kasvu ja priskem, ema aga väike ja sale. Ja kõige hullem, et ema ise armastab sellega pidevalt eputada! Nooremana olin ma üsna tavaline, keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega laps. Kaalu hakkasin koguma teismeea alguses, 12-13-aastaselt. Samuti viskasin siis kõvasti pikkust juurde. Ühtäkki olin klassis üks pikematest... ja kahjuks ka paksematest. Ma hakkasin siis hoolega trenni tegema, et kaalust alla saada. Paraku tuli välja, et see pole sugugi lihtne.
Ükskõik kui palju ma ka pingutasin, kaalu tuli pigem juurde, mitte ei läinud maha. Asja muidugi ei teinud paremaks ka minu suur söögiisu. Olen isu kuidagi üritanud piirata, aga kerge see ei ole ning pärast suuremat dieeditamist mingi hetk lihtsalt ei jaksa enam ja siis ma muudkui söön ja söön, nagu ei saaks kunagi küllalt.
Mu ema ei ole selles asjas kunagi eriti toetav olnud. Tema pole kunagi pidanud oma toitumist jälgima, ta ongi selline looduse poolt hästi peenikeseks loodud inimene. Lisaks armastab ta magusat ning nii on meie kodus alati leidunud kommi ja šokolaadi, küpsiseid ja muud head-paremat. Jube raske on niimoodi oma toitumist jälgida, kui sellised ahvatlused kodus olemas on. Olen palunud ema, et ta ei ostaks neid koju või vähemalt paneks need kuskile ära, kus ma neid ei näe, aga tema ütleb vaid, et sa ei pea neid ju ometi sööma! Ja et igal pool mujal näed sa nagunii kogu aeg kooke ja komme. Ei mingit mõistmist, et see pole niisama lihtne, et lihtsalt ei söö. Teiseks veel üks piinlik asi - riided. Nagu arvata võib, kannab ema mitu numbrit väiksemaid riideid ja jalanõusid kui mina. Üks meie sugulane töötab välismaal ja toob sealt aeg-ajalt igasuguseid lahedaid soodsa hinnaga asju, ka riideid. Kahjuks on mulle toodud asjad sageli väiksed. Arvake, kes need siis endale saab? Muidugi ema.
Alles hiljaaegu tõi sugulane ühed teksased. Ma küll vedasin need endale kuidagi jalga, aga lukk ei läinud kaugeltki mitte kinni. Ema võttis püksid, tõmbas jalga ning kommenteeris sinna juurde, et mulle on need võõkohast laiad, ma pean rihma peale panema, muidu vajuvad alla. No milleks selline kommentaar? Ma tundsin ennast väga pahasti. Võta ja kanna, aga milleks kommenteerida.
Nii valusaid hetki on olnud ka mitmete teiste asjadega. Kõige ebameeldivamalt on meeles see, kuidas ema mõned aastad tagasi mu kaalu teemaks võttis ja ütles, et peaksin ikka rohkem pingutama trenniga ning mitte sööma nii palju magusat.
Ma ju nagunii püüdsin magusaga tagasi hoida, aga nagu juba enne öeldud - kui ikka ema su nina all kommi sööb, siis... Ühesõnaga, mulle tundub, et ema nagu naudib, et ta on minust lühem ja saledam ja saab tänu sellele kanda hoopis ägedamaid riideid kui mina. Paari aasta eest hakkas bussis üks vanem naine meiega rääkima umbes sellist juttu, et kumb on nüüd ema ja kumb tütar. Võib arvata, kui vastik ja piinlik oli see minu jaoks, ehkki tegelikult ta muidugi seda küsimust tõsiselt ei mõelnud, vaid tahtis lihtsalt ema nooruslikku välimust kiita. Ema itsitas tookord nagu mingi plika. Eks tal oli hea meel muidugi. Ta ei saanud aru, kui kehvasti mina ennast tundsin.
See kaaluteema on meie omavahelised suhted kehvemaks teinud. Mäletan, et väiksena oli mul nii hea meel, et mul on nii ilus ja noor ema. Tollal saime hästi läbi, proovisin ikka ema rõivaid ja kingi nagu väikestel tüdrukutel kombeks. Mul on meeles, kuidas ema ütles, et ühel päeval saame omavahel riideid vahetada ja kõik need ilusad kleidid ja pluusid jäävad minule. Nüüd on mul tunne, et ema on minus pettunud. Ei tulnudki minust, tema ainsast lapsest, sellist temataolist ilusat tüdrukut, kellega omavahel rõivaid jagada. Ükski tema kleitidest-pluusidest-seelikutest ei lähe mulle selga.
Ma tunnen, et ma kaugenen emast. Ootan täisealiseks saamist ja kooli lõpetamist, et kodust välja kolida.
