Kohting pärast netitutvust: naine ütles, et sädet ei ole ja astus kiirete sammudega minema

 (34)

Kohting pärast netitutvust: naine ütles, et sädet ei ole ja astus kiirete sammudega minema
Pexels.com

Martin istus pargipingil ja ootas, aga naist ei paitnud veel. Siis istus tema kõrvale üks võõras naine ja küsis: „Martin?“. „Jaa,“ vastas Martin imestunult. „Mina olen Liia,“ ütles naine. Martinil hakkas lõug ehmatusest värisema.

46aastane Martin oleks tahtnud pärast naisest lahkuminekut uut suhet ja isegi kooselu, aga kuigi ta käis selles mõttes kogu aeg silmad lahti ja pidudel tantsitas ka naisi, kes teda huvitasid, ei hakanud ühegagi neist suhet hargnema.

Tõsi, Martin oli häbelik ja ta ei julgenud kellelegi teha ettepanekut kahekesi kokku saada. Eks omal ajal naine ikka otsustas Martini ära võtta, mitte vastupidi. Ja naine otsustas ka ära minna, kui poeg tööle läks ja kodust ära kolis.

Martin kartis äraütlemist ja piinlikku olukorda, sellepärast ei julgenud ta ühelegi naisele teha ettepanekut kahekesi kokku saada. Ta polnud ju elus kordagi niisugust ettepanekut teinud.
Aga kaua sa ikka üksi oled, pealegi kui sa ei taha üksi elada ja ruumi oleks kedagi veel enda juurde võtta. Martin otsustas hakata naist otsima internetist. Ta tundis, et kirja teel ja kui ta inimest ei tunne, julgeb ta teha ettepaneku kokku saada. Kui naine ära ütleb, siis ei pea silmad häbi täis ringi käima, vaid lihtsalt otsida uue kandidaadi.

Nii see suhtlemine algas ning Martin tundis, kuidas ta muutus julgemaks ja jutukamaks. Tal arenes kirjavahetus kahe naisega. Kõigepealt otsustas ta kokku saada müüjannaga, kes kohe esimesel päeval oma pildi saatis. Nad kohtusid Tallinna kesklinna kohvikus. Naine oli päris kena ja vormikas, aga ta oli väga jutukas ja Martin ei tundnud end mugavalt tema seltsis. Õigemini tundis päris mugavalt ja kuulas, aga ta ei suutnud ette kujutada, et nad võiks pidevalt koos olla. Martin sõnastas endale, et see naine on tema jaoks liiga joviaalne. Nad istusid kohvikus peaaegu kaks tundi ja kui lahku läksid, lubasid kirjutada ja kohtuda. Martin teadis, et ta ei kirjuta rohkem. Ta ei saanud naise käitumisest aru, kas tema tahtis veel kohtuda, aga igatahes ka naine ei kirjutanud talle enam.

Loe veel

Seotud lood:

Siis hakkas Martin sagedamini kirjutama ühe abielus naisega, kelle mees töötas Soomes. Martin alguses ehmatas, kui naine tunnistas, et on abielus, aga samas hindas ta naise ausust, et too ei hakanud keerutama. Naine kirjutas, et tema mehel on pidevalt armukesi olnud, miks siis nüüd lõpuks ei võiks temalgi olla. Martin mõtles siis ka , et ega ta ju kohe abielluma hakka ja pealegi oli selle naisega väga hea kirjutada täiesti igapäevastest asjadest. Isegi sellest, mida nad eile sõid.

Selle naisega nad fotosid ei vahetanud. Naine ise ei saatnud ja Martin ei julgenud küsida. Nad kohtusid pargis. Kõndisid mööda pargiteid ja rääkisid. Siis äkki jäi naine seisma ja ütles Martinile, et nad teevad juba kolmandat tiiru siin pargis. Ta palus vabandust, et Martini aega raiskas, aga Martin ei olevat see mees, keda ta otsib. Naine ütles, et otsib armukest, mitte kaaslast ja kahjuks ei tekkinud tal Martiniga sädet. Naine soovis seejärel ilusat õhtut ja astus kiirete sammudega minema. Martinil oli endast väga hale ja ta lonkis pargis äsjasele äraütlemisele mõeldes veel paar tiiru. Ta oli nii kurb, et ta ära põlati. Naine oli tõesti armas. Mitte just ilus, aga armas.

Mõne päevaga läks Martini kurbus siiski üle ja ta lohutas end, et ega kõigile saagi meeldida.
Võttis mõni nädal aega, enne kui tal ühe naisega taas püsivam kirjavahetus tekkis. Naine oli temast paar aastat noorem ja lahutatud. Martini meelest klappisid nad uskumatult hästi. Naine paistis väga rõõmsameelne ja kirjutas hästi ning oskas ka vallatult kirjutada, nii et Martin hakkas teda lausa kirjade põhjal ihaldama. Seekord küsis Martin ise pilti ja naine saatis.

Pildilt vaatas vastu kena naeratav tumepunaste juustega naine. Martin ei suutnud uskuda talle osaks langenud õnne. Ta tahtis kohe kokku saada.
Nad leppisid kokku, et algul kohtuvad pargis ja siis lähevad kuhugi sööma.
Martin istus pargipingil ja ootas, aga naist ei paitnud veel. Siis istus tema kõrvale üks võõras naine ja küsis: „Martin?“. „Jaa,“ vastas Martin imestunult. „Mina olen Liia,“ ütles naine. Martinil hakkas lõug ehmatusest värisema. See ei olnud see 44aastane punapea, kellega tema oli kirjutanud. See naine oli vähemalt 64aastane. Ei noh, 64aastane naine võib ka noorulik olla, aga see naine ei olnud nooruslik. „Aga see pilt, kas see on vana pilt?“ kogeles Martin.
„Ei, see on mu sõbranna foto,“ ütles Liia rahulikult ja vabandas, et tal polnud endast head fotot. Naine rääkis, et tal oli nii hea Martiniga kirjutada, ta tahtis mehega nii väga kohtuda ega soovinud, et see kohtumine tema foto pärast ära jääks.

„Sõbranna foto, sõbranna foto,“ pomises Martin kuuldamatult.
Martinile ei tulnud ühtegi sõna pähe. Ta mõtles ainult ühte mõtet: kuidas saaks olla siit pargipingist võimalikult kaugel! Aga ta ei leinud endas julgust minema joosta. Nad vestlesid tund aega, sest vestelda naine ju oskas. Õnneks helistas Martinile sõber, kes küsis midagi arvuti kohta. Martin vastas, et ta tuleb kohe, katkestas kõne ja vabandas, et tal tuli kiire tööasi. Ta embas Liiat ja ütles „Kohtumiseni!“, ise aga kiirendas muudkui sammu, mida kaugemale pargipingist ja oma elu ühest piinlikumat tunnist jõudis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised