Kristiine lugu: pärast tervitamist võttis ta mu küünarnukist kinni ja küsis: „Kas sa oled abielus?"

 (27)

Kristiine lugu: pärast tervitamist võttis ta mu küünarnukist kinni ja küsis: „Kas sa oled abielus?"
Pexels.com

„Mul ei olnud mingit plaani, et kõigepealt õpingud, siis karjäär, siis mees, kes suudab mind ja peret ülal pidada. Mina tahtsin mehele minna siis, kui tuleb suur armastus. Aga ega ma sellest kellelegi kunagi rääkinud,“ alustab Kristiine oma lugu.

Ühel sombusel hiliskevadisel päeval veidi pärast mu 27. sünnipäeva tulin töölt, tegin teed ja istusin köögiakna alla suitsu tegema. Tuju oli täitsa lahe, päev oli läinud hästi ja üldse polnud elul viga, kugi olin pärast viimast suhet juba pea terve aasta üksi olnud.

Korraga helises mu telefon. Algul mõtlesin, et võõras number ja ma ei hakka vastama. Aga millegipärast vastasin , et Kristiine kuuleb. Üsna meeldiv bass küsis pärast hetkelist vaikust, kelle juurde ta nüüd sattus. Mulle tegi see nalja ja mul ei tulnud midagi muud ei tulnud pähe , kui ütelda, et ju vist taevasse. Selle peale käis teisel pool agu kerge turtsatus ja siis juba reipamalt: „Taeva kantselei - mõelda ometi! Ma mõtlesin, et küttepuud.“

Et mitte justkui omapoolset huvi ilmutada, ütlesin kiiresti, et pole midagi, juhtub ikka. Panin toru ära ja asusin salatit tegema.

Homme pea samal ajal, kui olin koju jõudnud, küsis sama hääle: „Palun vabandust, kuhu ma jälle sattusin?"

Otsustasin igati viisakalt öelda, et see pole kuigi vaimukas võõra inimesega sedaviisi naljatada, et ma pole enam selles eas ja ma ei mäleta mida veel. Tema palus, et ärgu ma toru ainult ära pangu. Kuulutasin siis oma meelest kõrgilt: „Ma kuulan.“

Loe veel

Seotud lood:

Sealt tuli ikka väga kentsakas jutt, et et tõepoolest on sedasi nagu tundmatuga totter rääkida, aga me võime ju kohtuda. Et tema ootab mind homme kohvikus.

See tegi mulle juba tõesti nalja. Ütlesin tänades ära, aga ju pidasin seda naljaks, kui lubasin, et mõtlen homseni. Ja tunnistan ausalt, et terve õhtu muudkui kujutlesin, milline võib see tõepoolest nii sümpaatse häälega mulle juhsuslikult helistanud mees välja näha. Aga niisama ausalt – hommikul läksin tööle ja ta oli mul meelest läinud.

Hall hiireke pole ma kunagi olnud, aga natuke isemoodi ehk küll. Mingist printsist polnud ma iialgi unistanud ega meessoole nii kõrgeid nõudmisi esitanud, nagu tegid mõned mu sõbrannad.
Olin mõelnud, kas võiks mu ellu tulle selline mees, kes ei oleks läbinisti ettearvatav, aga mõistaks mind poolelt sõnalt, kellega saaks kõigest ilma tülli minemata rääkida ja kes oleks tõeline sõber.
Mul ei olnud mingit plaani, et kõigepealt õpingud, siis karjäär, siis kaalumine, kas mees suudab mind ja peret ülal pidada. Mina tahtsin mehele minna siis, kui tuleb suur armastus. Aga ega ma sellest kellelegi kunagi rääkinud.

Mu esimese elukaaslase stsenaariumi kuulusid klubid, suvila, šoppamine, Vahemere-reisid a muu selline standard. Pluss selline aeg-ajalt tauniv „mitte ei saa aru, mida sul õnneks vaja on". Kuni ma ise sain aru, et mida iganes, aga teda kahjuks mitte. Ta pani seda mulle väga pahaks.

Teisega mehega läks paremini. Ta oli sümpaatne, väga iseteadev ja sihikindel ärimees, kellega ka tõesti huvitav vestelda oli. Hirm hakkas mulle naha vahele pugema siis, kui ta mulle pärast käe ja südame pakkumist kalleid kingitusi tegema hakkas. Minu vabandamiste peale, et ma pole ju veel oma jah-sõna öelnud, oli näha, kuidas ta huvi minu isiku vastu kiiresti hajuma hakkas. Kui ma tema lause „iga teine naine sinu asemel" peale ükskord soovitasin, et võtkugi siis see iga teine, hakkaski see lugu lõppema.

Nii et kui see imelik tüüp nüüd järgmisel õhtul tõepoolest helistas, teatades, et tema on juba teel kohtumispaika, siis otsustasin minna - nalja saab ja ega see mul tükki küljest võta.

Kuna peale tema polnud seal praktiliselt ühtegi inimest, nägin teda juba eemalt, pealegi hakkas ta kohe mulle vastu liikuma. Ja pilt oli vapustav: ilus rüht, meeldiv soeng. Hallid silmad uurisid mind tähelepanelikult, pea kergelt kummargil. Ja ei mingeid lilli, mis mulle väga meeldis. Pärast tervitamist võttis ta mul kergelt küünarnukist kinni ja küsis: „Kas sa oled abielus?"

See lõbustas ja lõi mu täitsa pahviks. Minu küsimusele, kas ta kohtub ainult abielunaistega, vastas ta kiirelt, et on ette tulnud, aga et oleks lõpmata kahju, kui minagi abielus oleks. Kui ma midagi naljakat enam justkui öelda ei osanud, võttis ta taskust umbes 7-8 cm pikkuse imearmsa näoga pehme mängukaru, mille kaenlasse oli surutud paar meelespea õiepunti. Ta andis selle mulle ega öelnud seda mulle ulatades sõnagi.

Jäin üllatusest seisma ja kindlasti väljendas mu ilme küllalt selgesti, kui sügavasti ta mind sellega liigutas.

Aga ta ei andnud mulle aega toibuda. Ma polnud talle ju öelnud, kui armas see oli, aga tema ütles, et ta võib üles lugeda, mis mulle meeldib: metsakohinat kuulata, merd vahtida, paljajalu murul käia, vales kohast üle tänava minna, lugeda raamatut tagant ette, suvel paduvihmas seista, talvel tuisu kätte jääda...

Küsisin täiesti juhmilt, kuidas ta seda kõike teab. Ja teate, mis ta vastas! Et ta tajus telefonis mu häälest seda, et mulle ei meeldi läbinisti õiged, nagu sirkliga välja mõõdetud inimesed ja et ma koosnen ilmselt „ebavõrdsete külgedega kolmnurkadest".
Ma nutsin õnnest.

Tema muutus korraga tõsiseks. Ilma et oleksin küsinud, mis viga, rääkis ta, et on arhitekt ja asub homme varahommikul teele Ameeriak Ühendriikide poole. Ja tuleb tagasi alles kolme kuu pärast - oma majja ja oma naise juurde.
Kogelesin hädiselt: „Tähendab - sa oled abielus.“ Tema vastas väga rahulikult, et ei ole, aga tagasi tulles abiellub. Ja siis naeratas ja ütles: „Muidugi siis, kui sa pole selle aja jooksul mehele läinud.“

Pisarad voolasid mööda mu põski alla. Aga siiski suutsin torgata, kust ta üldse võtab, et ma juba abiellunud teinud pole. Ja tema nentis rahulikult, et kui oleksid, poleks sa ju minuga kohtama tulnud.Mis oli jumala õige - suhe abielumehega olnuks mulle kõige vääritum variant!

Hilisõhtuni muudkui kõndisime ja kõndisime, rääkisime ja rääkisime, vaikisime ja vaikisime, meil kummalgi ei tulnud pähegi koos veeta juba seda ööd. Teda lennukile saatma ma ei läinud ja see polnud enam mingi avastus, et ei talle ega mulle olnud kellegi saatmine ega enese saata laskmine kunagi meeldinud.

Järgmisel tööpäeval uuris mu alati heasoovlik ülemus murelikult, kas ma olen haige, kuna mul oli pidevalt raske pihta saada, millest jutt käib.

See kõik toimus seitse aastat tagasi, aga mulle tundub ikka, nagu olnuks see eile. Oleme korduvalt neid mälestusi heietanud, aga ei oska kumbki leida mingit konkreetset selgitust sellele, kuidas meil ikka nõnda läks ja kuidas meil niimoodi vedas. Lihtsalt täname saatust.

Loomulikult on meie tunde iseloom muutunud, aga tunne ise on alles. Mitte nii idülliline kui toona, aga oleme teineteisele jätkuvalt huvitavad, me usaldame teineteist ja meil on teineteist vaja.
Mu parim sõbranna, hea inimene, imestab vahel, et su mees käib nii tihti pikkadel ametireisidel ja laseb sinulgi alati vabalt minna ja tulla - kas sa tõesti usud, et ta sind kordagi petnud pole? Minu meelest on see kummaline küsimus ja mulle võõras mure.

Ükskord ammu, kui mehega sellest esimesest kohtamisest põhjalikult rääkisime, küsisin talt, kuidas talle ikkagi selline meeletus peale tuli. Tema ütles, et mu hääle pärast. See olnud iseseisva targa naise hääl. Minul olid jälle kohe pisarad varuks.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised