Kristjani lugu: elu ilma teiste naisteta muutuks minu jaoks talumatult üksluiseks
Elu ilma teiste naisteta muutuks minu jaoks lihtsalt talumatult üksluiseks. Ma vajan naiste tähelepanu, oskan seda võita ja ära kasutada nii siivsalt ja konspiratiivselt, et sellest kellelegi kurja ei tõuse. Kuna mu töö eeldab pidevaid sõite ja suhtlemist erinevate inimestega, siis leian naisi igalt poolt. Pole ju kellelegi uudiseks, et olgu majanduses kuidas on, aga naiste pakkumine ületab nõudmist.
Ärge siiski arvake, nagu kõlbaks mulle ööklubide seltskond. Minus äratavad huvi enesekindlad naised, kes end ei paku, vaid keda tuleb vallutada. Samas olen nõus möönma, et mu suhtumises on midagi infantiilset - kui olen igatsetu kätte saanud, kaotan tema vastu huvi.
Enamiku oma kohtamisi ja mõnusaid äraolekuid korraldan ma kodust kaugel. Vähemalt sellised, mis ainult üheöösuhte tasemele ei jää.
Mõnikord on kujunenud ka nii, et tunned inimest ja oled temaga juba ammu lävinud kui kolleegi või sõbrannaga, aga siis korraga lahvatab kirg ja mõlemad tunnevad, et ei saa enam teineteiseta.
Ühest loost umbes aasta tagasi pidigi äärepealt mu surmaotsus saama. See oli kolleeg, kellega ka mu naine juba aastaid tuttav oli. Too polnud küll sugugi santažeerija tüüpi, aga kippus oma suurt armastust liialt ettevaatamatult demonstreerima ja teiseks hakkas nagu enesestmõistetavaks pidama, et ma oma perest lahku lähen.
See tegi mu väga valvsaks, aga õnneks läks mul korda leida talle tulusam töökoht ja nõnda läksid meie teed ilma probleemideta lahku.
Iga naist armastan ja hindan ma omamoodi, igaühes leian midagi ja kõik nad jätavad mu hinge mingisuguse jälje. Aga ma ei taha pikemat suhet, vaid lihtsalt vaheldust. Võin veeta kirgliku öö oma naisega ja korrata päeval sedasama mõne teise naisega, sest värving on juba teine.
Oli aeg, mil oma salaelu pärast südametunnistuse piinu tundsin, aga praegu enam mitte. Ma ei pea oma elustiili amoraalseks. Ma ei luba ju ühelegi naisele midagi, ma ei lase eneselt raha välja pumbata. Esimesel kohal on mu elus perekond ja oma naine.
Mu naine on paljude mu armukestega aja jooksul tuttav olnud või kokku puutunud, aga ainult üliharva on ta mu truuduse küsimärgi alla seadnud. Sedagi vaid humoorikas vormis, sest mul on igale tema võimalikule arupärimisele vastus valmis. Kokkuvõttes olen ma ju hea abikaasa ja isa. Ma pean oma naisest lugu ega solva teda iialgi.
Ma ei tea, kas see on see ainus ja tõeline armastus, mida ma kõige oma patususe juures tema vastu tunnen, aga arvan küll, et just see ta on. Tema on mu sõber, mu kalleim inimene, mu lapse ema. Ka seksis pole mul talle vähimatki ette heita. Lihtsalt oma fantaasiate jaoks pean otsima teisi naisi, mõnikord ka teiste meeste naisi.
Üks mu parimaid suhteid oli abielus naabrinaisega, kes mu naisega küll lävis, aga mitte sõbranna tasemel. Võtsime olukorda lihtsalt sellisena, milliseks see kujunes. Andsime teineteisele, mis meil anda oli, ja tõmbasime sõbralikult kriipsu alla, kui mõlema salved tühjaks said. Siiamaani suhtleme, tundmata, et meil mingid luukered kapis klõbiseksid.
Mitu mu armukest ongi mu heaks sõbraks jäänud. Üldse on mu suhtlusringkonnas rohkem naisi kui mehi, sest nendega on mul huvitav ja lahe. Jälgida nende mõttekäike ja seisukohti, mis meeste omast niivõrd erinevad, on nauding. Igaühel on oma plussid ja miinused, oma helged ja pimedad sopid.
Seda ei maksaks küll arvata, et ma ainult ringi aelengi. Ka pole ma mingi hüperseksuaal ega seksisõltlane. Seks kuulub nagu asja juurde, aga hiljem, ja see pole mu huvi ega tutvumiste esmaajendiks.
Mulle lihtsalt meeldib naisi avastada. Mõnikord saan tohutu energialaengu ainult mõne naise vaatlemisest, jälgimisest, ilma vähimagi kavatsuseta temaga tuttavaks saada.
Olen sageli mõelnud selle üle, et äkki võtsin liiga vara naise. Aga tarvitseb vaid kujutleda, et mul teda ei oleks, ja see mõte läheb üle.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
