Kui kaua saab välja kannatada haiglast armukadedust?

 (8)

Kui kaua saab välja kannatada haiglast armukadedust?
Unsplash.com

Marju sai insener Georgiga tuttavaks gümnaasiumi lõpetamise järgsel suvel. Nad elasid koos paar aastat, siis jäi Marju rasedaks ja Georg võttis ta ametlikult naiseks. Georg teenis hästi ja Marju jäi aastateks koju ning sai õppida.

Loe veel

Kui laps lasteaeda pandi, tahtis Marju tööle minna, aga Georg oli väga vastu ja tutvustas erinevaid teooriaid, miks ema lähedus on lapsele oluline. Eks Marju teadis neid ise ka, aga ta teadis sedagi, et ka ema enesetunne on oluline. Ja tema ei tundnud end hästi ilma sotsiaalse keskkonnata ja ilma kohustusteta väljaspool kodu.
Alles aastaid hiljem sai Marju aru, et mees tahtis teda kodusena hoides jätta ta endast sõltuvusse – kui pole põhjust kodust välja minna ja kui oma raha ei ole, siis sõltud ju täielikult mehe armust ja pead kuulekas olema.
Sel ajal, kui Marju kangesti tööle tahtis minna, mõtles ta hoopis nii, et esiteks on piinlik ainult mehe rahakoti peal elada ja teiseks on kodus igav. Ega majapidamistööd nii palju ka aega võta, et täistööpäevad tuleks. Kõige valusam oli aga ikkagi see majanduslik sõltuvus, et pidid nagu koolilaps päevaraha küsima.
Marju tegi Georgile natuke teatrit ka. Rääkis, et teab mitmeid koduperenaisi, kes päeval koos sõbrannadega igavuse tõttu napsitavad, ja napsitaski mitu korda. Või siis mängis õhtul tujukat, sest pole kakskümmend neli tundi järjest majast välja saanud.
Kui laps juba koolis käis, siis Georg leebus Marju tööle minemise suhtes ja Marju läks suurde firmasse, kuid väiksesse kontorisse tööle. Tema põhiline töö oli telefoni teel ja e-kirjadega suhtlemine, aga mõned kliendid käisid ka kontoris nõu küsimas ja tellimusi esitamas. Muidugi astusid läbi ka koostööpartnerite esindajad.
See oli naisele suur kergendus, kui hommikul sai kodust välja minna ja sul olid kohustused. Marju ei tundnudki, et ta teeb palgatööd.
Õhtuti Georg ikka üllatas vahel Marjut küsimusega, kas ta täna huvitavaid inimesi ka kohtas. Marju siis vastas, et oli ka huvitavaid inimesi ja kirjeldas mõningaid meeldejäävamaid külalisi. Marju taipas alles mõni aeg hiljem, et selliste küsimuste põhjuseks on armukadedus. Või omanditunne, kes seda teab. Või on need mingil määral üks ja sama. Igatahes meest selgelt häiris, et Marju suhtleb töö juures võõraste meestega ja ta justkui püüdis kogu aeg kinnitust saada, et tema on neist kõigist ikka selgelt üle.
Tegelikult polnud seda ju nende abielu jooksul kunagi varem ette tulnud, et Marju oleks suhelnud võõraste meestega, kui Georgi kõrval ei ole. Marju võttis mehe armukadetsemist esialgu muigega – järelikult armastab teda. Aga elu tõi Marjule uusi üllatusi.
Lisaks pidevale uurimisele, kellega Marju töö juures suhtles, hakkas Georg tulema Marju töö juurde midagi küsima. Kui Marju ütles, et sa oleks võinud ju helistada, vastas Georg, et jah, tõepoolest, ta ei tulnud selle pealegi. Aga ka edaspidi astus ta ootamatult sisse sel põhjusel, et juhtus mööda minema või ootas tänavanurgal kolleegi ja kuna too jäi hiljaks, siis jalutas kalli abikaasa juurde. Marjul oli ebamugav.
Marju ei muianud enam mehe armukadeduse peale, vaid muutus trotslikuks. Tema oma mees ahistab teda oma kontrollimisega! Marjul oli ebamugav ja piinlik ning ka kolleegid märkasid seda. Marju arutas asja ühe sõbrannaks saanud kolleegiga ja see soovitas mehele ausalt öelda, kui pahasti Marju end tunneb nende ootamatute külakäikude ajal. Marju rääkis kodus Georgiga ja tõi argumendiks, et teised naeravad sellepärast tema üle. Georg vihastas, et mis see teiste asi on, kui palju tema oma naisega suhtleb. Aga tema külakäigud jäid harvemaks ja lõppesid peagi.
Siis aga pani Georg Marju veel piinlikumasse olukorda. Üks kolleeg osutas, et, kui nad õhtuti tööl on, siis mingi imelik kapuutsiga mees jalutab igal õhtul teisel pool tänavat. Ta hakkas kahtlustama sellepärast, et kui ta majast väljus ja üle tänava läks, siis mees kadus kiiresti.
Võttis umbes nädal aega uurimist, kui Marjule oli selge, et seal jalutab temale tundmatus jopes tema kallis mees ja jälgib teda. See jope peitis end Georgi auto pagasiruumis kotis. Mu oma mees jälitab mind, ohkas Marju.
Marjul hakkas vastik. Ta otsustas, et nüüd aitab, ta võtab mehe vahele, aga ta lükkas seda vastikut jutuajamist kogu aeg edasi.
Kui Marju lõpuks oma tähelepanekutest rääkis, siis mees punastas ja kogeles, aga väitis nii kindlalt kui oskas, et tema oli sel ajal kodus ja naine ajab täielikku lollust suust välja.
Mida siis teha?
Tegelikult nii see jäigi. Nad ei rääkinud sellest rohkem kunagi. Marju mõtles, et kui rääkida, siis peaks asjad lõpuni rääkima ja ta peab tõestama, et mees jälitab teda. Tulemuseks oleks võib-olla lahkuminek. Samas oli laps veel liiga väike ja Georg ei olnud halb isa. Aga Marju lugupidamine tema kui mehe vastu oli kadunud. Selline käitumine ju tähendab, et Georg ei usalda oma naist.
Tänaval Marju akende taga Georg enam ei luuranud, aga küllap ta avastas oma naise jälgimiseks muu viisi. Marju lihtsalt otsustas, et tal on ükskõik, kas jälgib või ei jälgi. Tal pole ju nagunii midagi varjata. Peaasi, et mees teda vähemalt teiste ees lolli olukorda ei pane.
Mehe ja abielu suhtes pole Marjul aga enam lootusi. Ta ei tegele enam selle teemaga, vaid elab oma elu. Ta mõtleb, et tema kedagi otsima ei hakka, aga kui keegi tema ellu tuleb, kasvõi esialgu sõbrana, siis ta vägisi tagasi ei tõrju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare