Kui naabrid kinnistut üle kavaldada ei saanud, hakkasid kiusama kaebustega
Lugu algas mitu aastat tagasi. Invaliiduspensionist elav Ele kolis pärast lõhki läinud kooselu koos oma asjade ja kassiga eaka ema juurde tagasi. Suur maja vajas kõpitsemist ja kuna ka Ele lapsed olid läinud suurde ilma oma elu elama, leidis Ele end järjest rohkem üksinda koduaias kõpitsemas, sõstarde ja muude aiasaadustega tegelemas. Vana haigete jalgadega ema toast enam välja ei saanud.
Aias istudes kiikas Ele aeg-ajalt naaberkrundil asuva pesuköögi poole, kus elas varem üks vaikne joodik, kel käisid iga päev külalised. Suviti olid aknad-uksed valla ja purjus inimeste lällamine kostis kartulivagude vahele. “Ega see polekski nii väga seganud, aga häirisid just täiskustud püksitagumikega joodikud, kes sattusid aeg-ajalt minu hoovi kakerdama, sest ei saanud aru, kus nad on. Ju nad teadsid, et hoovimajast saab viina, aga kuna peremees ei tahtnud neid vastu võtta, siis sattusidki nad meie ukse taha või kusid lillepeenrasse,” jutustab Ele.
Kui Ele vanemad kunagi viiekümnendatel maja ostsid, jätsid nad ostmata hoovis paikneva pesuköögi, kuigi raha selleks oli. Ele vanemad pelgasid, et peavad pesuköögis elavale perekonnale uue eluaseme hankima ning sellega nad tegelda ei tahtnud.
Nii vormistatigi ostu-müügilepingu järgi ühisomand koos ühetoalises muldpõrandaga pesuköögis elava perekonnaga. Kõik jaotati võrdselt väga veidral moel. Kahe kinnistu peale vormistati ka ühine majaraamat ning keset hoovi jooksis mõtteline sümboolne piir. Ele meelest sai see kõik juhtuda põhjusel, et tema vanematel puudus ettekujutus oma kodust kui eraomandist.
“Ühel päeval hakkas emal siiski ühise majaraamatu pärast süda valutama, sest ühe suure kinnistu jagamine kaheks võrdseks osaks toimus isegi nii kommunistlikult, et pesuköögis elavale perele jäeti meie majast üks tuba. Ema lasi kiiresti kaks eraldi majaraamatut vormistada. Krundi mõtteline piir aga poolitas kinnistud ära niimoodi, et kui oleks lasknud aia vahele teha, poleks Ele pool ruumigi, kuhu autot parkida.”
Ühest hetkest seisis see ühisomandis olev pesuköök pea aasta elaniketa, sest seal elanud joodik oli hütikese purjus peaga ühele kinkelepinguga ühele kahtlasele inimesele ära vormistanud ning too pani võlgade katteks maja müüki. Ele mõtles, et mis oleks, kui ostaks pesuköögi ise ära, aga vaba raha ei olnud ja laenu võtmine ei olnud vastuvõetav. Pealegi – kes invaliiduspensionärile laenu annakski.
Aeg-ajalt käisid huvilised väikest maja vaatamas, aga üldjuhul sellega kõik piirdus kuni ühe saatusliku päevani.
Ühel augustikuu viimasel päeval, kui Ele oli paaripäevaselt reisilt koju saabunud, teatas tema eakas ema uudist: hoovimajal on nüüd omanikud, kes ise elavad pealinnas, aga lubasid maja korda teha ja katust kõrgemaks tõsta. Uued naabrid olid end vanainimesele kohe tutvustanud ning andsid teada, et tahavad oma krundile maad juurde saada.
Ele, kes aimas, et uute naabritega lihtne elu ei tule, võttis kohe suuna ehituspoodi, ostis kaks aiaposti ja suure rulli aiavõrku. Lisaks toidupoest kaks viinapudelit ning tuttavate joodikute abiga sai kipakas piirdeaed ülesse tõmmatud. “Oleks pidanud seda palju varem tegema. Mis sest, et eeshoovis oleks olnud vähe ruumi, aga oma krunt on oma krunt. Sellest ühisest asjast ei tule kunagi head nahka.”
Internetis uute naabrite tausta uurides selgus, et naaber Allale kuulus veel üks lagunenud pesuköök, kust vanad kaltsud klaasimata akendest välja turritasid. Tuttavate kaudu kuulis Ele, et Alla oli vanainimeselt välja petnud ühe maja Hiiumaal.
“Sain aru, et nad tulidki plaaniga naiivselt vanainimeselt maja kätte saada. Teada värk, alguses ostavad hoovimaja, siis pakuvad mesise suuga abi, lubavad aidata remonti teha, kiibitsevad niikaua, kuni vanainimene lõpuks kinnistu kinkelepinguga ära vormistab,” sõnab Ele.
Kui naabrid aru said, et sõbraliku vanainimesega koos elab ka tema tütar ehk siis Ele, kes ei taha oma maad ära kinkida, siis nende suhtumine muutus. “Nad käisid mõõtmas, kas aiapostid on minu kinnistul või olen ka nende maa pealt kaevanud. Tuli välja, et aiapostid olid täpselt kahe krundi piiril, mille peale naabrid teatasid, et kahe krundi piiril võib aed olla siis, kui on vastastikune nõusolek. Nemad teatasid, et minu koleda aiaga nad nõus ei ole,” jutustab Ele, kes pidid taas samad mehed appi kutsuma.
“Iga kord, kui naabritega hoovis kokku sattusin, alustasid nad sõnasõda. Algul neid häiris see tara ja nad lubasid esitada linnavalitsusse kaebuse, et tara on liiga kole. Järgmine valuline etapp oli kanalisatsioonitorustiku trassi kaevamine. Nad tahtsid torud minu krundilt läbi viia, sest nii olevat lihtsam. Selline närvidele käimine toimus pidevalt, nagu kiusu pärast.”
Iga asja peale, mis neile Ele kinnistul ei meeldinud, käisid naabrid linnavalitsuses kaebamas. Tulemuseks olid ametnike kirjad postkastis. “Näiteks sain linnavalitsusest noomituse prügikasti asukoha pärast. Linna heakorraeeskirja järgi ei tohi prügikast naaberkrundile liiga lähedal olla.”
Viimaks tüdinesid ka linnaametlikud sellest kemplemisest ja soovitasid asjad rahulikult omavahel ära klaarida. “Aga see tegevus oli kõik sihilikult minu kiusamiseks, kuna neil tuli suu majast puhtaks pühkida. Mööda kõndides viskasid nad alati meie maja suunas tigedaid pilke ja sosistasid omavahel midagi. Tõsi ta on, maja on juba aastaid värvimata, luitunud olemisega, aga see on kallis töö ja kahel naisterahval, kellest üks on pensionär ja teine invaliidsuspensionil, on raske remondiraha kokku saada.”
Praeguseks on olukord enam-vähem maha rahunenud, aga Elel ei lähe see kiusamine meelest. “Eks nad on leppinud tõsiasjaga, et alati ei lähe maja väljapetmine õnneks. Aga seda ma ütlen küll, et vanemate mõtlematute vigade pärast peavad teinekord lapsed kannatama. Mis häda oleks neil olnud see pesuköök ära osta? Jätnud pere sinna lihtsalt elama. Siis ma ei oleks täna olukorras, kus eeshoovi ei saa puidki tuua, sest auto lihtsalt ei mahu hoovi tagurdama. Ja palju närvirakke oleks kah alles jäänud.“
