Kuidas me Rootsimaal Volvot ostmas käisime ehk kõik pole kuld mis hiilgab

Valisime Rootsi autommüügilehelt www.bytbil.se ühe 1978. aasta kahesajanda Volvo välja, mis piltide pealt üsna sile välja nägi ja mis müüja jutu järgi aegade algusest saati ühe vähemalt 100aastase äsja surnud Uppsala professori ainus auto oli. Müüja jutu järgi oli auto üliheas konditsioonis ja läbisõiduks oli märgitud 127 000 km. See oli seikluse algus.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mõni aasta tagasi sattusin raskesse sõltuvusse – liikuva vanaraua tõppe. Paar korda aastas lööb see tõbi nii umbes poolel tuhandel vanatehnikahuvilisel eriti raske vormina välja, siis unustatakse kõik muu, vuntsitakse oma plekist sõber üles ja kihutatakse sellega mööda Eestimaa kõrval- ja kruusateid ca 600 km jutti. Kogu see lugu käib vimkasid ja ajugümnastikat täis etteantud legendi järgi. Pole vist vaja lisada, et talvel toimub sõit kõige külmemal ajal ja suvel suures osas öösiti. Et ikka ekstreemi rohkem oleks...

Aga kõik see, mis seal juhtunud, on juba teine lugu...
Nüüd jätan suure osa vahele ja jätkan sealtmaalt, kus meie tiim oli juba vanast nostalgilisest Vene tehnikast – Mossest ja Volgast – ning igatalvisest külmetamisest (sest need sarad ju teadagi sooja ei pea) tüdinenud. Otsustasime ükskord ka soojas sõita. Ja teadagi, kust talveautosid leida võib. Pöörasime pilgud kolmekroonimaa poole. Ühelt poolt selleks, et Volvo või Saab tundusid kõige mõistlikumad margid, teisalt olen Rootsist ka varem autosid toonud ning sealne automüügikultuur tundus igati OK. Seekord läks teisiti.

Valisime Rootsi autommüügilehelt www. bytbil.se välja ühe 1978. aasta kahesajanda Volvo, mis piltide pealt üsna sile välja nägi ja mis müüja jutu järgi aegade algusest saati ühe vähemalt 100aastase äsja surnud Uppsala professori ainus auto oli. Müüja jutu järgi oli auto üliheas konditsioonis ja läbisõiduks oli märgitud 127 000 km. Kõik Svenssoniga telefoni teel kokku lepitud, ostsime piletid ja rühkisime kohale. Jõudsime kokkulepitud kohta (Bromma, Stockholmi äärelinn), kus avanes meile trööstitu vaatepilt – ühe töökojataolise hoone ümber seisis paarkümmend tõelist sara. Tundus, et tegu võiks olla pigem romula kui autopoega. Kõhklusi sisendas ka tõik, et neid autosid vaadates tabas meid „äratundmisrõõm“ – nii mõndagi neist olime näinud netilehel heas sõidukorras kirjeldet autona. Aga siit kadalipp alles algas.

Svenssonit, keda otsisime, polnud kusagil, putkal oli suur lukk ees. Helistasime – ja oh rõõmu! – Svensson võttis vastu. Muide, meie meie projekti varasemas ehk kokkuleppimisfaasis oli küllalt juhuseid, kus mees päeva või paar levist väljas oli. Mees vabandas ja lubas tunni jooksul kohal olla. Püüdsime talle selgeks teha, et meie tulime kokkulepitud ajal, väljas on miinuskraadid ja meie ilma autota. Selle peale tuli mokaotsast vabandus ja lubadus poole tunni jooksul jõuda. Loomulikult ei juhtunud ka tunni jooksul midagi. Meie järgmisele, järjest vihasemates toonides tehtud kõnele tuli vabandus, et tal sai bensiin otsa, aga nüüd on kõik OK ja ta kohe tuleb. See „kohe“ oli veel umbes tunnike. Meie omalt poolt sisustasime aega selllega, et tegime panuseid, kas lahkume täna Rootsist autoga või mitte. Pilk ümbritsevatele hoonetele ja me panustasime hoopis sellele, kas me siit üldse kunagi lahkume, ja kui, siis kas mitte äkki jalad ees. Nüüd oli meil selge, kust Stieg Larsson oma Millenniumi-triloogiale inspiratsiooni sai, ja minu senine austus tema fantaasiavõime kohta vähenes kordades, sest üsna tõenäoliselt sai ta oma koloriitsed kujud just siit. Näiteks üks sell oli oma elupaigaks valinud mingi praami või pargase moodi veesõiduki, mille ainsaks uhkeks ehitiseks oli postkast. Aga elu seal sees käis, sest selle ajaga, mil me seal passisime, käis tal mitu pässi külas. Mida nad seal asjatasid, jäi meile teadmatuks.

Aga lõpuks ometi meie Svensson saabus. Tõsi, selleks ajaks oli teda ootavat kaadrit kogunenud juba üsna mitu isikut, kes kõik kibelesid temaga suhtlema. Kes takseeris ümber maja olevaid romusid, kes ajasid kurat teab mis asju ...Vana ise tuiskas ringi nagu elektrijänes ja jagas oma jüngritele mingeid ilmselt üsna vastuolulisi käsklusi, sest need ei teinud suurt midagi. Üllatav oli see, et tema töölaual oli rohkem mobiiltelefone kui keskmises Tallinna mobiilipoes. Milleks neid nii palju oli, jäigi meile mõistatuseks. Aeg-ajalt haaras ta laualt mõne neist, proovis kuhugi helistada, enamasti sai vastuseks tillfälligt jne – ehk ajutiselt välja lülitatud – ja jätkas siis oma ringituiskamist. Ühel helgemal hetkel sai ta aru, et me ei tahagi ühtki sara tema maja ümbert, vaid seda, mis tal oma isiklikus garaažis kusagil Rootsi avarustes konutab. Ja veel üks selgushetk tema peas tekkis siis, kui ta sai aru, et me peame veel ka Tallinna laevale jõudma. Meie õnneks tekkis tema ajus mingi eetriaure või narkouima pidurdav efekt ja nii sai ta ilmselt ka aru, et me ilma autota nii lihtsalt areenilt ei lahku.

Vana tutvustas meile oma plaani: võtame mõne tema auto, kihutame Uppsalasse ja sealt sõidame tema järel otse Stockholmi sadamasse. Täiesti vastuvõetav ja loogiline, aga ... Ainus auto, mis tal liikumisvõimeline oli, osutus kahekohaliseks „pirukaks“. Et meid oli juhtumisi kokku kolm, osutus see Svenssonile peadmurdvaks ülesandeks. Siiski leiti lahendus ja saime ühe üsna hästi liikuva Golfi. Nüüd selgus, et Uppsala on ca 100 kilomeetri kaugusel ja meie laeva väljumiseni veel vaid umbes kolm tundi. Järgnes kihutamine ülikoolilinna poole ainukese vahepeatusega ühes bensiinijaamas. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka tagasiteel tegime tanklapeatuse, sest loomulikult oli ka meie Volvo kuiv mis kuiv ning tagasijõudmiseks läbi sadama vajas ka Golf veel paari liitrit lisaks. Olen mina kokkuhoidlikke inimesi näinud, aga niisugust liitrikaupa niristamist mäletan ainult 1990. algusest, kui meil Eestis bensiini lihtsalt polnud saada.

Uppsalas selgus tõsiasi, et auto oligi seesama mis piltidel ja enam-vähem selline, nagu ette kujutasime. Aga selleks ajaks oli Svensson muidugi unustanud, et oli lubanud meile „Julrabatti“ (jõuluallahindlus) teha ning nõudis täishinda. Neelasime selle sigaduse alla ja needsime vana igavesest ajast igavesti ära. Millest ta ilmselt aru sai, sest sellega tema sigadused ei lõppenud. Kihutasime siis, tema vana Volvoga ees ja mina tema Golfiga järel. Kiirusepiirangutest me ülearu lugu ei pidanud, sest kell surus halastamatult peale. Taga sõites polnud muud häda midagi kui see, et ma pidin aimama, millal ümber reastuda, sest suunatuled Volvol reeglina ei töötanud. Kuna Golf oli tema oma, siis ma eriti ei närveerinud ja keerasin julmalt korralikult ruleerivatele kuningriigi alamatele ette. Sadamasse jõudsime umbes paarkümmend minutit enne laeva väljumist ja siis selgus järgmine üllatus. Svenssoni suures ja pungil portfellis, mida ta ülima püüdlikkusega kogu aeg kaasa oli tarinud, puudusid just meie auto paberid. Nüüd olin küll kogu selle aja jooksul esimest korda tõelises paanikas. Ilma passita Rootsi numbritega autoga saab Eestis tõeliselt kottida! Ja kas sel Svenssonil ongi üldse õigust meile autot müüa, äkki virutas selle oma 100aastase professori tagant lihtsalt ära. Tegime siiski diili ära, saatjaks Svenssoni lubadus kohe järgmisel tööpäeval auto passi koopia postiga ära saata.

Hommikul Tallinna sadamas ootas meid järjekordne üllatus – seekord Eesti politsei näol, kes loomulikult oli osanud sel päeval seal tõsise reidi korraldada. Küllap oli meie katsumuste karikas seekord siiski täis saanud, sest nii enne kui pärast meid korjati autod rajalt maha, meie jaoks aga enam vormimehi ei jätkunud. Huuuh!

Järgmisel ja ülejärgmisel nädalal käisime postkasti juures igal hommikul nagu sõduri lesed ja tulemus oli ennustatav – ei mingit auto passi. Svenssonile Svenssoni moodi – võtsime ette kõik katuse-Karlssoni Majasoku iiriteerimis- ja tirriteerimisvõtted – meilid kõikvõimalikele netis pakutavatele aadressidele, kõned kõigile väljapakutud telefoninumbritele (vastuseks jällegi „tillfälligt“ jne), igaks juhuks ka umbes miljon sõnumit neile numbritele ... aga tulemust endiselt ei miskit. Ja siis ühel järjekordsel helistamiskatsel vastati: „ Hej, Antonio ...“ Sealkohal minu arusaam rootsi keelest lõppes. Püüdsin pakkuda inglise keelt, aga aimasin juba eos halba, sest nimi Antonio kõlas kõike muud kui inglispäraselt. Olin juba meeleheitel, sest üle pika aja oli ju kontakt saavutatud, kui sell päris äkki puhtas soome keeles: „ Puhutko suomea?“

Itaalia nimega soomlane oli kogu selle loo ainus positiivne tegelane. Paari päeva pärast oli mu postkastis auto passi koopia, sain auto ARKis vormistatud ja „kauatoodud-kaunikene“ sai oma sõite jätkata. Tõsi – kerge karmavõlg oli sel autol veel autoregistriski küljes, sest registriametnikud märkisid esimese hooga auto andmed valesti ja registritöötajad pidid välja trükkima kaks passi. Ja mina ei märganud registris öelda, et autol on juba kehtiv Rootsi ülevaatus, mistõttu pidin ta siin uuesti ülevaatamisele viima. Sestpeale saime Volvoga sõpradeks, aga need juhtumised on juba sootuks uus lugu.
Ja päris lõpuks – aastavahetusel potsatas minu meilikasti kiri, mis saadetud kellegi Antonio poolt, aga mõeldud mitte mulle, vaid kellelegi soomlasele. Viisakusest jätsin kirja lugemata, aga kahtlustan, et vähemasti üks automüügikontor seal Bromma kandis susserdab endiselt täiega.