Kuidas sarmikast elu peremehest sai kibestunud ja haiglaselt armukade vanamees

 (24)

Kuidas sarmikast elu peremehest sai kibestunud ja haiglaselt armukade vanamees
MorgueFile

Kui 25aastane Riine abiellus endast 12 aastat vanema inseneri Reinuga, pidasid naise mõned sõbrannad meest liiga vanaks. Tegelikult oli Rein aga liigagi noor. Kui nad kahekesi tänaval kõndisid, ei osanud ükski võõras märgata nende vanusevahet. Riine võis ükskõik millist abielu ette kujutada, aga mitte sellist, millist tema elama hakkas.

Loe veel

Rein nägi oma eluaastatest oluliselt noorem välja, aga samas oli temas 25aastastest meestest rohkem elutarkust ja hoolivust. Riine oli väga õnnelik, sest oli lõpuks leidnud mehe, kelle üle ta tundis uhkust ja kes tõesti hoolis temast.
Paari aasta pärast sai Riine teada, et ta polnud ainus naine, kellest Rein hoolis. Esimeste kooseluaastate õnneuimas ei osanud Riina midagi kahtlustada. Rein käis küll palju töölähetustes või koolitustel, aga paljud käivad ju. Mis veel rääkida meremeestest ja rekkajuhtidest.
Kui Riine õnnejoovastusest maa peale oli laskunud, avastas ta äkki, et mehe sõidud tulid ette kahtlaselt ootamatult ja mitte hommikul, vaid enamasti pärast tööpäeva. Vahel tuli ta ööseks tagasi, vahel jäi aga ööbima. Kui muidu Rein ikka rääkis enda tööst, siis oma tegevuse kohta väljaspool Tallinna ütles ta alati midagi umbmäärast ja vabandas, et see on Riine jaoks igav jutt.
Riine poleks kunagi arvanud, et ta midagi niisugust teeb, aga kui Rein jälle ära hakkas sõitma, palus ta oma sõbrannal Reinu jälitada. Rein tuli kontorist välja, istus autosse ja sõitis kõigest paari kilomeetri kaugusele ühe büroohoone ette, kust väljus kena naine ja istus autosse. Nende pikk suudlus ei jätnud Riine sõbrannale mingisugust kahtlust, milline suhe nende kahe vahel on.
Riine oli šokis ja õnnetu. Tema ilus maailm lagunes koost nii lihtsal ja labasel viisil, aga ta suutis end niipalju kokku võtta, et mehele mitte näidata, mida ta teada sai. Ta palus sõbrannal veel korra Reinu jälitada. Ikka sama: ei sõitnud ta mees kuhugi ära, vaid võttis jälle sellesama naise autosse. Kui Riine järgmisel Reinu "ärasõidupäeval" tööpäeva lõpus tema kontorisse helistas, ütles sekretär, et Rein läks juba koju. Riine ütles, et tema mobiil on väljas ja küsis, ega tal mingeid erakorralisi tööasju pole. Sekretär ütles, et tema teada küll ei ole, ju sai telefon ootamatult tühjaks.
Järgmisel õhtul alustas Riine oma senise elu kõige raskemat jutuajamist. Ta ütles, et tuttavad on Reinu korduvalt näinud teiste naistega kallistamas ja suudlemas. Rein sai algul Riine peale kurjaks, et mis kuulujutte naine usub. Mees nõudis, et toodagu kuulujuttude levitajad tema ette. Kui Rein tasapisi aru sai, et Riine ei anna edasi kuulujutte, vaid fakte, jäi ta ikkagi üllatavalt rahulikuks ja tunnistas, et on jah juhtunud kõrvalhüppeid. Seejärel võttis Rein vestluses initsiatiivi enda kätte. Pani endale diagnoosi: ta lihtsalt ei suuda naiste meelitustele vastu panna ja pole monogaamiaks füüsiliselt võimeline. Edasi tulid Reinu elutõed, et peamine pole füüsiline truudus, vaid hoolimine, tore õhkkond, pere ühised tegevused ja laste kasvatamine, ühesõnaga kvaliteetaeg. Kui Riine julges arvata, et siis võib ju tema ka endale teatavaid vabadusi lubada, sai Rein väga kurjaks, nagu oleks Riine teda petnud, mitte tema Riinet. Mees ütles midagi niisugust, et vaevalt nende kaks last endile litsist ema tahavad. Ja et tema ei suudaks ka koos elada naisega, kes teiste meestega ringi aeleb.
Riine oli pärast seda jutuajamist nagu ära tehtud. Tema tahtis rääkida mehe kõrvalehüpetest, aga kõlama jäid ähvardused, et kui ta peaks oma meest petma, rikub ta oma elu jäädavalt.
Sellega olid nende kooselu jõujooned määratud. Rein elas endiselt nagu tema tahtis ja pidas vahel ilmselt mitut armukest paralleelselt. Tõsi, Riine vastu oli ta viisakas ja saabus nüüd alati ööseks koju. Riine arvas, et see tulenes aastatega kasvanud ihalusest mugavuse järele ja ühtlasi soovist oma naist siiski kontrolli all hoida.
Nii elasid nad viisteist aastat. Rein oli elu peremees ja Riine kannatas pere kestmise nimel kõik ära, sest kodus oli mees ju kena ja hoolis ka tütardest.
Vanem tütar oli gümnaasiumi juba lõpetanud ja käis ülikoolis, kui Rein sai insuldi. Kui ta haiglast koju lasti, põetas Riine abikaasat kodus vaheldumisi noorema tütrega. Rein ei saanud ühtegi tõsist tüsistust ja tõusis jalule, aga tuttavate sõnul jäi ta haigusega oma viisteist aastat vanemaks. Ta teadis nüüd, et füüsilises mõttes ei suuda ta enam mees olla ei oma naisele ega armukestele. Endisest sarmikast elu peremehest sai mõne kuuga tige, kibestunud ja haiglaselt armukade vanamees. Reinu armukadedushood ei piirdunud ainult süüdistustega. Kui talle tundus, et just äsja on Riine teda petnud, läks ta naisele kätega kallale. Mitmel korral õnnestus tütrel ema päästa isa rusikahoopide eest. Kodus olemine muutus Riinele tõeliselt piinarikkaks, aga mida hiljem ta õhtul koju tuli, seda tõenäolisem oli "truudusemurdmise eest" peksa saada.
Riine mõtles päris sageli kõige mustemaid mõtteid. Kui noorem tütar samuti kooli lõpetas ja kodust elukaaslase juurde kolis, muutus Reinu käitumine veelgi vägivaldsemaks. Iga abikaasaga koos veedetud hetk oli Riinele vastik, aga Rein ähvardas, et kui Riine peaks ta maha jätma, leiab ta naise maa alt ka üles ja hävitab tema elu.
Ühel õhtul ei ilmunud Riine koju. Et mitte isal kaua piinelda lasta, helistas noorem tütar ja teatas, et ema sõitis välismaale tööle ega tule enam koju. Ükskõik kuidas Rein ka ei ähvardanud või palunud tütreid või Riine sõbrannasid, keegi ei öelnud isegi seda, millisesse riiki tema abikaasa sõitis. Rein oli alguses veendunud, et kaasa tahab teda kiusata ja tuleb peagi tagasi, aga kuude möödudes hakkas see usk kahanema. Tütred kinnitasid, et ema täiesti kindlasti ei tule enam, aga et nad suhtlevad emaga ja temaga on kõik hästi.
Kuna Riine valmistus kodust lahkumiseks kaua, oli tal ärasõidu ajal juba korralik erialane töö leitud ja korter välja vaadatud. Ta ei tulnudki enam koju. Võttis kaasa niipalju asju kui reisikohvrisse mahtus ja lõi endale justkui uue identiteedi.
Riine lahkumisest on nüüdseks möödas viis aastat. Puhkused veedab ta Eestis, aga Rein ei tea, kus ja millal. Tütred ei ütle kunagi, millal nad emaga kohtuvad.
Riine on ennast kenasti sisse seadnud, suhtleb pidevalt tütarde ja sõbrannadega, aga Rein ei tea siiamaani tema telefoninumbrit, meiliaadressi ega isegi mitte riiki, kus endine abikaasa elab.
Rein on kiiresti vanemaks jäänud. Teda vaadates on väga raske ette kujutada kunagist elu peremeest, kes pidas naise kõrval mitut armukest.
Kui Reinu mõtlemine ja tegutsemine jäid nii aeglaseks, et ta ei saanud enam tööga hakkama, koondati ta ära. Tuttav võttis ta oma firmasse abitööliseks. Kuna palgast piisab nüüd ainult söögiks, siis tasub Riine oma mehe korterikulud. Ta lubab toetada Reinu ka rahaliselt, kui mees peaks täielikult töövõime kaotama, aga temaga kohtumisest ei taha mitte Riine midagi kuulda.

Einar Ellermaa „Eesti armukesed“, kirjastus Kentaur

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare