Ka heasüdamlik ahistaja on ahistaja
Kõik oli uues suhtes ilus – oli kirge, romantikat, aga ka armukadedust. Ükskord, kui nad istusid koos Ahti tuttava abielupaariga pubis, pani Ahti tähele, et ruumi nurgas üksi istuv mees kogu aeg jälgib neid. Jälgijaks oli niisugune välimuselt väga tavaline mees, millised Ahti meelest sobivadki teiste järele luurajateks, sest nende välimust on üliraske meelde jätta.
Luuramine oli see kindlasti, sest see ei olnud muuseas igavusest teise seltskonna vaatamine, vaid ikka konkreetsete inimeste jälgimine. Ahti jälgis silmanurgast meest mitu tundi ja siis küsis sosinal, kas keegi tunneb seda meest, kes neid jälgib. Liilia justkui ehmatas ja sosistas siis talle, et tema tunneb, aga praegu ei saa seda arutada ja ta pärast räägib. Sõbrad said Liidia kehakeelest ja vastusest aru, et ei taha selle teema arutamisega õhtut rikkuda.
Kui nad sõpradega lahku olid läinud ja mööda inimtühja tänavat koju jalutasid, rääkis Liilia, et see on tema austaja, on juba mitu aastat olnud, aga ta on ohutu. Ahti lausa ehmatas ja vaatas arusaamatuses Liiliale otsa, naine jäi aga rahulikuks. Selline austaja, kes teab, et tema lemmik läheb teise mehega õhtust sööma ja jälgib siis neid terve õhtu! See oli Ahti jaoks küll täiesti uus elutahk.
Ahti uuris, kas Liilia siis sellele austajale ei selgitanud, et tema elus on uus mees ja selline avalikult oma austamise näitamine pole sobiv. Liilia ütles, et muidugi selgitas, aga too mees ei saa sellistest asjadest aru. Uus mees tema lemmiku elus ei häirinud meest sugugi, ütles Liilia.
Äkki vaatas Ahti selja taha ja nägi, et sadakond meetrit neist tagapool teisel pool teed kõnnib seesama austaja. Ahti peatus ja ütles, et läheb räägib mehega, aga Liilia tõmbas jõuliselt teda varrukast. Nüüd Liilia lausa palus, et nad edasi läheksid, sest see mees pole ju mitte midagi teinud.
Kui Ahti järele mõtles, siis tõepoolest kellelgi pole keelatud nendega samas pubis istuda või sada meetrit tagapool mööda tänavat käia. Aga see kõik oli vastikult häiriv, nagu keegi võõras soriks su kodus sinu asjades.
Ahti hakkas seda meest regulaarselt nägema, kui ta koos Liiliaga oli. Liilia rääkis, et mees on talle korduvalt armastust avaldanud ja tema on lähenemiskatsed tagasi lükanud. Ahti arvas, et ju ta lükkas need ettepanekud tagasi liiga leebelt, kui neid tehti mitu ja mees muudkui tema läheduses julgeb olla. Liilia rääkis, et mees on teda korduvalt maja välisukse juures oodanud. Kui temaga rääkida, et nii ei sobi teha, siis ta justkui saab aru, noogutab ja läheb ära. Aga ta ei vihasta mitte kunagi ja kuu aja pärast võib jälle ukse juures oodata. Ahti nentis kummastusega, et niisugune haigus või ebanormaalsus oli Liilia jaoks normaalsus.
Esialgu oli see enda jälgimise tajumine vastik, aga Ahti mõtles, et tema ju Liiliaga koos ei ela ja lõpuks on nad koos vaid kord või kaks nädalas. Ahti otsustas, et ta ei tegele selle probleemiga, kuni mees liiga lähedale ei tule. Seda ohtu ei paistnud aga üldse, sest mees oli häbelik. Ahti hakkas ka justkui selle uue normaalusega harjuma. Mõtles vahel, et näe, jalutan naisega tänaval ja taban end küsimas, kas tüüp jalutab kuskil sabas või täna teda ei ole.
Ahti mõtles, et kui nad koos Liilia juurde lähevad ja mees ukse juures ootab, siis tuleb tõsine jutuajamine. Ei tea, kas see oli juhuslikult nii või oli mees ettevaatlik ja kaval, aga ta ei sattunud kordagi Liiliale päris lähedale, kui Ahti koos naisega oli.
Ükskord, kui Ahti Tallinna vanalinnast tuli ja Viru keskuse poole jalutas, märkas ta Liiliat ja meest Tammsaare pargis kõrvuti kõndimas. Nad astusid aeglaselt Estonia teatri poole ja vestlesid. Ahti tahtis kohe paari juurde tormata, aga siis jõudis mõelda, et Liilia on lõpuks vaba naine ja võib jalutada, kellega tahab.
Õhtul Ahti loomulikult helistas naisele ja ütles, mida ta päeval pargis nägi.
Liilia vastas, et mees nii ilusasti palus jalutama ja kuna tal aega oli, siis ta ei hakanud ära ütlema, sest mees saab ju niikuinii kogu aeg haiget. Selline suhtumine ikka jahmatas Ahtit. Haiget? Aga tema? Kas Liilia tegi nii sellepärast, et Ahti ei soovinud temaga kooselu?
Ahti suhtles Liiliaga veel mõne kuu, aga ta ei harjunudki ära selle omapärase varjuga, kes neid mitte just kogu aeg, aga regulaarselt saatis. Pealegi oli selgunud, et mehel õnnestub Liiliat aeg-ajalt ka kõnetada ja Liilia ei tõrju teda otsustavalt eemale. Kogu see mehe tegevus oli viisakuse piirides, aga kohutavalt tüütu ja vastik.
Mõne aja pärast lõppes Ahti ja Liilia suhtlemine täielikult. Ahti ei teadnudki, mis Liiliast edasi sai. Aasta pärast kutsus aga naine Ahti Facebookis sõbraks. Ta oli Soome tööle läinud. Liilia ei teinud sellest küll ise juttu, aga Ahti sai tema üles pandud fotodelt aru, et Liilial on Soomes Eesti mees. Ehk pakkus tema Liiliale rohkem turvatunnet ja käitus ka jälitajaga naise keelitustest hoolimata karmilt?
Ahti küsis endalt ka, kas Liilia lahkus Soome oma austaja eest. Ahti küsimuse peale, mis tollest mehest on saanud, vastas Liilia, et ta ei ole seda meest enam ammu näinud ja kirjavahetuses nad ei ole. Liilial oli Soomes Eesti mees.
Ühel õhtul Ahti siiski küsis Liilia käest, kas tema praegune elukaaslane kohtus selle mehega. Liilia vastas, et jaa. Ahti küsis, kas ta rääkis ka temaga. Liilia tegi naerumärgi. Selge, mõtles Ahti, sellistega ei saa ikka heaga.