Kurbnaljakas lugu: kuidas Moskvas autot osta, kui kõik tahavad petta

„Ega sa segi joonud pole, et müüd 2009. aasta autot läbisõiduga ligi 160 000, nagu oleks see 2010. aasta auto läbisõiduga 46 000?“ küsis Peterburist Moskvasse autot ostma sõitnud mees müüjalt.

Üks Peterburis elav mees, kes 23 aastat on tegelnud autoäriga, rääkis Eesti sõbrale täiesti anekdootliku loo, kuidas ta Peterburist Moskvasse autot ostma sõitis ja kuidas absoluutselt kõik teda petta tahtsid.

Mehe jutustatud lugu on siis järgnev.

Helistas tuttav neiu.
„Ma tahan autot osta. Kas aitad?“
Kuidas mitte aidata. Pealegi mark oli tal juba teada. KIA Ceed või Hyundai i30, automaat, soovitavalt alates 2010. aastast.

Vaatasin internetist, et Piiteris on selle raha eest kaks tükki. Sain kohe aru, et mõlemad on vanad romud, pole mõtet vaadatagi. Ma ei tea, kes pagan mind sundis vaatama Moskvas müüdavaid autosid. Suurem linn ikkagi. Ja oligi seal selle hinnaga 11 tükki.

Mõtlen, et mis see 750 kilomeetrit ära ole, ehk jõuan ka sugulastele külla. Edasi ilma ropendamata hästi ei saa, aga püüan jääda hea maitse piiridesse.
Kaks autot tõmbasin kohe maha ja valisin välja kolm eraisikutelt ja kuus salongidest. Nende kohta oli ka negatiivaseid kommentaare, aga võtsin neid kui konkurentide ja rahulolematute klientide laimu.

Esimene salong. Suletakse 20.00, mina helistan 20.05. Võtavad toru.
„Kas KIA Ceed on?“
Armsa häälega neiu vastab: „Jaa, muidugi, kaks autot, nii nagu kuulutuses kirjas. Me sulgesime, tulge homme, avame kell 9.“

Ostan lennupileti ja olen järgmisel hommikul kell 9.07 salongis. Kas te arvate, et seal oli mõni traktorist erinev auto? Ei, valetan, üks on, 2008. aastast. Küsin, kus KIA Ceed on, kaks tükki peab olema.
„Oi, me müüsime need ära.“
„Millal?“
„Täna.“
„Täna! Mis kuradi täna? Te avasite kaheksa minutit tagasi. Selle ajaga ei jõua klient teie auto ümber luikede tantsugi teha, rääkimata lepingu tegemisest ja raha maksmisest.“
Seisab, mängib lolli.
„Oi, nähtavasti neiu ajas midagi segamini.“
„Kus see kana on? Kui maksab mu lennupileti kinni, lõpetab kohe segamini ajamise.“
„Oi, täna ei ole tema vahetus. Aga võtke parem Nissan.“
„Mis sa veel ei mõtle, äkki peaks sind nädalaks Nissani pagasiruumi kinni panema..."

Pööran ringi, lahkun ja helistan järgmisele müüjale. Eraisik. Müüdud. Juhtub
Järgmine. Salong. Hääl on aktsendiga. Auto on ja kaks peatust metrooga pole probleem.
Kurat. Autot on õudne vaadata. See on üle värvitud. PINTSLIGA! Bizdets.
„Mis see on?“
„Vaha. See on hea auto, sa vaata, kuidas läigib!“
Täielik bizdets, ta isegi saa aru, millest ma räägin.

Helistan järgmisele.
„Jaa. On, 2010. aasta auto.“
Autoni on jälle paar peatust metrooga.
Tulen välja – kedagi ole.
Mida kuradit!
„Kus te olete?“
„Mul läks äkki hirmus kiireks, sõitke siia, auto on kontori juures, kolm kvartalit edasi marsaga.“
Kurat, aga varem helistada ei võinud. No hea küll, sõidan kohale. Peatus. Auto juures on kaks tumedat kuradit, kas Dagestanist või Inguššiast. Noored ja ilmselgelt häirivad. Ah, kurat nendega, paljugi, kuidas inimesed välja näevad. Auto on, aasta on õige, kõik töötab, hooldusraamat on, läbisõit klapib, aga mu kaasavõetud aparaat näitab ülevärvitud tiiba. Vaatan klaase. Ah siis sellised te olete, põhjakotkad! Kõik autoklaasid on 2007. aasta omad. Mulle pole vaja enam midagi selgitada, nüüd on selge, miks nad selle hea autoga ise sõita ei taha. Kuradile.

Järgmine on salong.
„Kas auto on?“
„On, kõik täpselt nii nagu kuulutuses, tulge kohale.“
Sõidan kohale. Seal on korruselamu, aga salongi ei ole.
„Hei, neiu, kuhu teie salong kadus?“
„Kuhugi ei kadunud, see on maa-aluses garaažis.“

Eks arvake ära ilma poolt liitrit joomata. Auto on olemas, seisab päris pimedas nurgas. Mänedžer räägib, et välja tuua on raske, aga ta võib selle kangelasteo sooritada, kui ma auto kindlasti ära ostan. Ahhaa, juba torman kassasse, muigan mina.

Alustan tööd taskulambi ja oma seadmega. Ups, klaasid on 2009. aasta omad.
Küsin võtit. Kui mänedžer eemale läheb, sorin bardatšokis. Kus hooldusraamat on? Olemas.
Sellist asja pole te tsirkuses ka näinud. Auto on ostetud 2009. aasta mais. Hooldusraamatus seisab: viimane hooldus juunis 2013, läbisõit 133 000. Auto odomeetri näit on 75 000, kuulutuses seisis 46 000.

Mänedžer tuleb tagasi.
„Mis see on?“ küsin.
„Kah asi, poisid kruttisid natuke. Auto on ju hea.“
„Kullake, ega sa segi joonud pole, et müüd 2009. aasta autot läbisõiduga ligi 160 000, nagu oleks see 2010. aasta auto läbisõiduga 46 000?“
Kuldkalake ei vasta.

Järgmine on eraisik. Ütleb ausalt, et auto on 2009. aasta detsember. Sõidan kohale. Kõik jstkui klapib, kõik töötab, aga kaks ülevärvitud kohta. Miski ei meeldi. Pedaalid ja rool on nii kulnud, et ei vasta 60 000-le. Kindlustusega koos on huvitav paber, diagnostikakaart nimeks. Sinna kirjutatakse ju ka läbisõit. Augustis oli 226 000! Vandusin oma viis minutit.

Järgmine salong.
„Kõik on olemas, sõitke kohale.“
Sõidan kohale. Auto on normaalne. Hooldusraamat on, läbisõit sobib, uks on üle värvitud, aga tühja temaga.
Neiu toob lepingu. Eellepingu.
„Neiu, milleks mulle see eelleping, ma maksan sulas, võtan auto ja sõidan minema.“
„Meil on selline kord. Eeelleping, avanss, siis alles leping.“
Rehnut arusaadav. Algul avanss, pärast ilmuvad lepingusse veel mingid summad kompensatsiooni nime all. Kuulutan, et mina kirjutan alla ainult normaalsele lepingule ja mitte enne, kui nemad on alla kirjutanud.
„Meie niimoodi ei tööa.“
Mis teha, lihtsam on mitte osta kui petta saada.

Helistan viimasele numbrile.
„On, sõitke kohale.“
Sõidan. Ümbrus on imelik, hunnik keresid, aga pärast salongi maa-aluses garaažis ei üllata miski.
„Nad sõitsid kuskil kuu aega tagasi ära,“ ütleb valvur.

Toetan end nõutuna vastu seina.

Kõigepealt läksin õllebaari. Kui ettekandja õlut läks tooma, üritasin internetti pääseda, aga siis tuli õlu. Polnud minu päev, mõtlesin ja ostsin tagasilennuks pileti.
Sulisid on kogu aeg olnud, aga et nii palju korraga!

Tundub, et rohkem ma Moskvasse autot ostma ei lähe ja mul on moskvalastele vaid üks küsimus: „Kuidas teil seal läheb ka?“

Neiule ostsime auto Piiterist, 2009. aasta oma. Ekskursioon Moskvasse läks maksma 6500 koos õlle ja jalutuskäiguga Punasel väljakul