Lähenemiskatseid tehakse ka metsajooksu ajal

20aastane Brit, kes kooliajal oli kõva sportlane, aga paar aastat ei liigutanud end peaaegu üldse, võttis ähvardava kaalutõusu tõttu end käsile ja hakkas jooksmas käima. Ühel õhtupoolikul sõitis temast mööda jalgrattur, patsutas teda tagumikule ja ütles „Tubli, tubli!“.

Sõbranna, kes Tallinnas Kadrioru pargis kiirkõndi käib tegemas, ütles, et need sportijad on nii tore seltskond. Need, kes sageli üksteist kohtavad, hakkavad lausa tervitama ning vahel ka repliike vahetama.

Kadriorg jääb Britile kaugeks, aga terviseraja leidis ta päris kodu lähedal parkmetsas. Paraku tervitati tema jooksuajal teda hoopis teistmoodi kui tema sõbrannat kiirkõnni ajal.

Ühel õhtupoolikul sõitis temast mööda üks jalgrattur, patsutas teda tagumikule ja ütles „Tubli, tubli!“. Kuni Brit ehmatusest seisma jäi ja mõtles, mis see siis nüüd oli, kadus tumesinise dressiga mees kiiresti vändates puude vahele. Selline sügavalt omapärane tervitus paneb teda nüüd pidevalt selja taha vaatama.

Järgmine üllatus ootas teda aga mitte selja taga, vaid otse ees. Mees lihtsalt seisis tee peal ja küsis tema telefoninumbrit. Tavaline dressides Eesti mees, trennitegemisest natuke higine. Brit ei öelnud ühtegi sõna, vaid kiirendas, kuidas jõudis. Mis järgmisena?

Ta pigem ei ütle avalikult, mis rajal ta käib, et mitte uudishimulikke pepule patsutajaid ja telefoninumbri küsijaid rohkem ligi meelitada.