Kuna kohtu kaudu lapsi endale nõuda Valdol väljavaadet polnud, püüdis ta ekskaasaga ikka võimalikult hästi läbi saada.
Vaevaliselt käis see suhtlemine neil. Lemmi justkui jonnis või tahtis näidata, et tema kontrollib olukorda, aga suhtlemine oli siiski rahulikum elu kui koos elades. Valdo hakkas ka harjume laste harvemini nägemisega. Ilmselt oli see ka mingil määral enesesäästmine – kui vähem sellele probleemile mõtled, on vähem valus.

Kui üks sõbranna umbes pool aastat pärast paari lahkuminekut rääkis Lemmile, et Valdo on ühe naise juurde kolinud, siis Lemmi ehmatas päris tõsiselt. "Miks mina midagi ei tea? Miks ta minule midagi pole rääkinud?" küsis ta.
Sõbranna ei saanud aru, miks Valdo oleks pidanud Lemmile oma uuest naisest rääkima, kui ekskaasade suhtlemine niigi raskustega kulges. Aga see uus teadmine paistis Lemmit väga häirivat. Ta oli juba välja uurinud, kus Valdo naisega elab, ja lubas "nüüd lõpuks ometi" Valdole ja sellele naisele koha kätte näidata. Ta teatas oma sõbrannadele, et läheb peatselt tulevale Valdo sünnipäevale ja lööb seal korra majja.

Sõbrannad anusid Lemmit kuidas oskasid, et ta ei läheks sinna sünnipäevale. Igasugune keelitamine ja veenmine, et nad on ju Valdoga lahku läinud ja mõlemal on oma elu ja et sellest külaskäigust saab ainult halba juhtuda, ei mõjunud Lemmile.
Sõbrannadel oli niisugune tunne, et see on nagu torm, mis hakkab peagi tõusma. Sa näed, et see kogub hoogu, aga ära hoida seda ei saa. Lemmi ei suutnud ka kuidagi selgitada, miks see naine teda nii häirib, kui ta ise Valdoga koos elada ju ei tahtnud.

Valdo sünnipäevaõhtul läksid kaks sõbrannat Lemmi juurde, et püüda ära hoida tema sünnipäevale minekut, aga Lemmi viskas nad välja.
Ja siis ta läks. See oli tõesti nagu loodusõnnetus. Torm, mida ei saa peatada. Ta sõimas Valdot ja tema uut naist kõige ropumate sõnadega. Kogu seltskond jäi ehmatusest tummaks. Lemmi oleks nagu oodanud vastusõimu ja jäi ka vait. Siis aga läks ta kapi juurde ja hakkas taldrikuid põrandale pilduma.
Valdo tõusis ja üritas Lemmi kätest kinni saada, et naine järgmist taldrikut ei saaks haarata, aga Lemmi karjus, nagu tahaks eksmees teda vägistada: "Käed eemale! Ei käperda mind!"
Valdo ehmatas ära ja astus sammu eemale, kuigi kõik nägid ju, et ta ei käperdanud Lemmit.
Lemmi võttis järgmise taldriku ja lõi põrandale puruks.
Kogu seltskond oli nõutu. No mida sellisega ometi teha? Kui lähenema hakkad, äkki viskab taldrikuga otsaette?

Siis tõusis lauast üks Valdo suurt kasvu sõber, "Kevade" ja "Suve" Tõnissoni taoline rahulik ja karu moodi mees ning astus Lemmi suunas ilmega, nagu tahaks teda tantsule paluda. Nad teadsid teineteist. Mees võttis oma parema käega Lemmi vasakust käsivarrest nii kõvasti kinni, et naine ei pääsenud enam liikuma. "Lase lahti!" hüüdis Lemmi peene häälega.
"Kuule Sipsik, ole nüüd täitsa vagusi. Lõhkusid, mis sa lõhkusid, mine nüüd ilusti koju, et suuremat pahandust ei tuleks," ütles Tõnissoni moodi mees ja hakkas Lemmit oma tugeva kämbla haardes korteri ukse poole talutama.

Ega Lemmil valikuid olnudki, sest kuidas ta ka ei üritanud, lahti ta rabelda ta ei jõudnud. Aga küllap ta hakkas ka taipama, et Tõnissoni moodi mehe ettepanek lihtsalt koju minna on vägagi hea ettepanek pärast sellist hävitustööd.
Suur mees saatis Lemmi rahulikult ukse taha ja ütles, kui naine oli juba koridoris: "Ära sa sellist asja rohkem plaani võta, muidu juhtub veel, et mõni äkki virutab taldrikuga vastu, pärast sul pea lõhki ja siis pole mingit ilu."
Lemmi põrnitses teda sõnatult ja astus siis lihtsalt vaikides trepist alla.

"Lendas sisse nagu tuulispask, karjus ja lõhkus nõusid," võtsid asjaosalised järgmisel päeval Valdo juures nähtu kokku. Igatahes isegi Valdo naise sugulased ja tuttavad vaatasid Valdot pärast seda suure kaastundega, et ta niisuguse naisega on elanud.
Pärast seda saabus pikaks ajaks suhetesse vaikus. Lemmi rahunes maha. Kui Valdo paari nädala pärast helistas, et lapsi vaatama minna ja need nädalavahetuseks enda juurde tuua, tundis ta selgelt, et see üldse ei meeldi Lemmile, aga naine ütles täiesti tuimalt: "Eks tule, kui tahad."
Kumbki seda tormilist õhtut enam jutuks ei võtnud. Valdo sõbrad aga hakkasid Lemmit tollest õhtust alates Sipsikuks kutsuma.