Lahutatud naisele hakkasid külge lööma tuttavad pereisad
Ave otsustas, et kui abielu ainsaks tunnuseks on jäänud veel ühises korteris elamine, siis tema enam nii ei taha. Ta otsustas iseseisvat elu alustada õieti esimest korda elus, sest oli ju abiellunud 19aastasena.
Mees ei tahtnud lahutusest kuuldagi, sest Ave otsus ähvardas kogu tema elu uppi lüüa. Mees käitus esialgu nii, nagu Ave oleks reisile läinud ning tuleb peagi tagasi. Avele tundus, et mehele käis väga au pihta see, et naine tema juurest ära kolis. Või oli ta häiritud, et naine lõhkus tema harjumuspärase elu ära? Ilmselt mõlemat. Mees rääkis oma tuttavatele „aja maha võtmisest“ ja „järelemõtlemise ajast“, mille järel võis tema meelest oodata kooselu uuel tasemel. Ave ei saanud esialgu arugi, kui raske oli mehel temast lahti lasta. Võttis ikka vähemalt pool aastat, enne kui mees lõplikult aru sai, et abielu on läbi. Ja siis ta vihastas ikka tõsiselt, aga mõne aja pärast hakkas jälle helistama ja kirjutama. Ave pidi lõpuks järsult ütlema, et kui teemaks on kooselu, siis tema kirjadele ei vasta, küll aga vastab lastega või tööga seotud kirjadele. Tasapisi mees leppis.
Juba umbes kuu või natuke rohkem pärast mehe juurest ärakolimist sai Ave mehe sõbralt sõnumi: „Kas sind välja võib kutsuda?“
Ave oli ju vaba ja mõtles, et miks mitte, kuigi sai kohe aru, et mehe eesmärk pole lihtsalt vestlemine või õhtusöök. Samas polnud Ave abielu ajal kordagi mõelnud, et tal võiks selle mehega vahekord või suhe olla. Kuigi ta oma meest juba aastaid ei armastanud ja viimastel aastatel ka ei austanud, ei tahtnud ta oma ellu probleeme ja valetamist, mida kõrvalsuhe ikka toob. Ta polnud kunagi vaevanud end mõttega, kas mees oli talle truu, aga tema oli, sest tal oli endal nii kergem.
Aga nüüd oli ta aastatepikkusest painest vabanenud, lapsed olid iseseisvad ja ta oli üle veerand sajandi päris vaba. See mees oli abielus ja Ave teadis ta naist ka. Oleks see naine olnud väga meeldiv inimene, siis ilmselt oleks Avel tõrge tekkinud, aga naine oli tüütavalt tõusiklik ja uhkeldas kogu aeg, mida nad endile ostnud on. Mees tegeles ettevõtlusega ja sõitis palju mööda Eestit ringi. Ave oletas, et tema polnud sugugi esimene naine, kellega mees väljaspool abielu tahtis kokku saada. See lihtsalt oli niisugune enesekindel mees, kes ei pidanud ennast mingiks tavaliseks meheks. Aga mis sellest, mõtles Ave, ta on vaba inimene ega pea teiste suhete pärast muretsema.
Nad käisid koos restoranis ja läksid pärast seda Ave juure. Ööseks läks mees siiski koju. Ütles, et ei viitsi naise jaoks midagi välja mõtlema hakata. Mees käis vees kolm korda Ave juures, aga Ave hakkas tundma, et need kohtumised ei paku talle midagi. Natuke sama tunne oli nagu viimastel abieluaastatel. See uus suhe oli aga algusest peale rutiinne. Ave mõtles, et nii seksinäljas ta ka ei ole, et niimoodi täiesti ilma põlemise ja romantikata suhet jätkata.
Samal ajal hakkas Avega Facebookis kirjutama üks mehe kursusekaaslane. Tema oli ka abielus ja nad kohtusid ikka sünnipäevadel perekonniti. Selle mehe naine Avele meeldis, oli selline iseseisev ja otsusekindel. Algul kirjutas mees niisama, aga aina sagedamini ja kirjad läksid kogu aeg isiklikumaks. Mees ilmselt ei julgenud kaua aega teha ettepanekut kohtumiseks, aga ühel õhtul see tuli. Huvitav, kas see teine mees on rääkinud, et ta minu juures käis, mõtles Ave. Mehed ju kiitlevad oma vallutustega. Ave teadis, et ta ei küsi seda kunagi. Aga ta mõtles, et miks mitte välja minna, ta on ju vaba.
Nad käisid lõunat söömas, pärast seda mees suudles teda ja siis läks kumbki oma teed. Mehe kirjad muutusid aga järjest intiimsemaks ja ühel õhtul oli ta lilledega Ave ukse taga. Minuti pärast oli Ave ta käte vahel. See oli küll üks ilus õhtu, mõtles Ave, kui mees oli läinud. Nii meeldiv oli tunda end jälle nii ihaldatuna. Nad ei saanud kohtuda sagedamini kui umbes iga kahe nädala tagant, sest mees oli kogu aeg väga kodune olnud ja ta kartis, et naine hakkab kahtlustama, kui ta nüüd sageli õhtuti ära käib.
Ave oli sellise olukorraga rahul, kuni talle hakkas Facebookis kirjutama töökaaslase lahutatud mees. Need kirjad olid teistmodi kui mehe sõprade omad. Need olid armunud mehe kirjad. Neid oli hea lugeda, aga Ave ei saanud kahjuks samaga vastata. Ta tundis end natuke ebamugavalt. Ta ei olnud armunud ja ta ei tahtnud kellegagi koos elada. Ta otsustas, et selle mehega ta voodisse ei lähe, sest see võib anda vale signaali ja ta võib mehele haiget teha.
Nad käisid pargis jalutamas ja Ave tundis iga sekund, kuidas mees teda imetleb. Ave võttis julguse kokku ja rääkis mehele, et austab teda, aga ta ei taha ühtegi meest oma ellu. Mees oleks peaaegu nutma hakanud, aga küsis, kas nad võivad edasi suhelda. Ave vastas, et loomulikult võivad nad sõbrustada. Pettunud mees kirjutas siiski väga harva ja tema kirjad olid ootamatult ametlikud.
Küll aga jätkas Ave suhet selle teise mehega, kes ihaldas tema keha, mitte hinge. Avel ei olnud ka kiiret tõsise kooseluga, ta tahtis mingi aja vabadust nautida.
Ave hakkas pärast neid sündmusi ja kohtumisi elu uue pilguga vaatama. Kas teiste naistega on ka samamoodi? Kui nad mehest lahku läheks, kas peretuttavad tahaks nendega suhet või salasuhet luua? Need olid huvitavad mõttemängud, kui ta kusagil seltskonnas jälgis, kuidas tuttavad naised ja mehed omavahel suhtlevad ja kes näib kellele meeldivat.