Lea lugu: mulle ei meeldi ilusad lood pärisvanemate leidmisest
Olin nelja-aastane, kui isa selle loo mulle jutustas. Tookord tegi see nalja ja mul polnud mingit tahtmist sellest naisest rohkem teada saada. Kujutlesin teda väljapeetud olekuga ja kaunina, kõrgekontsalistes kingades, otsimas vastutustundlikku meest, kes suudaks hoolitseda tema erilise beebi eest. Minu isa näol tegi ta suurepärase valiku.
Kaks aastat tagasi, veidi enne oma surma, küsis isa, kas ma pole huvitatud oma pärisvanemate otsimisest. "Ei," vastasin napilt, hirmu ja süütundega, vihates paljast fakti, et ta selle küsimuse esitas. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, mida ta küsis. Soovisin vaid, et isa teaks - tema oli mulle kõik, nemad - mitte midagi! Olin vihane, et mu lihased vanemad, nagu neid on moeks nimetada, olid tema teadvuses pinnale kerkinud pärast kõiki neid aastaid. Ja nad olid talle mõju avaldanud! Mehele, kes armastas mind ja oli mu eest hoolitsenud kogu elu. Kuidas nad söandasid?
Kõigile oli tõeliseks üllatuseks, et ma oma pärisvanemaid otsida ei taha. Kas ma ei taha teada, kes nad on ja kust nad pärit on? Kas arvatakse, et pärast isa surma peaksin tema asendama nn. originaaliga? Tänan, ei! Mul oli ainult üks isa ja pärast tema surma ei korva teda miski!
Kõige tähtsamad inimesed mu elus on nüüd ema ja õde: nemad on mu allesjäänud perekond. Mu ema kaotas abikaasa ja õde isa. Pole õiglane, et nad kaotaks ka minu, iseäranis võõrastele inimestele!
Hiljem kohtusin oma nõustajaga. Tema ütles: "Ma pole kogu elu peale sinu kohanud ühtegi sellist adopteeritut, kes ei ilmuta huvi oma lihaste vanemate leidmise vastu!"
Ma ei tea... Igast ajakirjast leiab mõrumagusaid saagasid lastest, kes on prügikasti visatud ja kes meeleheitlikult nende viskajate jälgi ajavad! Nagu ütleb mu abikaasa - see on nagu püüd leida röövlit, kes sulle noa selga lõi, et tal kätt suruda.
Mu nõustaja kahtlustas, et võib-olla pean mitteotsimise põhjenduseks oletust, et olen üheööseikluse vili või et ema oli alkoholisõltlane. Mina pole sellele küll mõelnud, aga tema ilmselt mõtleb, mõistmata, et sedasorti info võiks mu praegust seisundit kahjustada.
Lugesin ühest ajakirjast juttu naisest, kelle lihane ema helistas talle 24 aastat pärast tema ära andmist. Ema jätkas pärast seda abielu tema isaga. Alles nüüd sai naine teada, et tal on veel kolm õde-venda ning et ema on lühikest kasvu nagu temagi. Naine kirjutas: "Tänan saatust nii väga - esmakordselt naersime emaga koos!"
Mind vapustas, et ta suutis naerda koos selle persooniga! Põlgan tema vanemate äkilist soovi teda näha! Naine kirjutas edasi, et kõik pigem julgustavad kui taunivad teda lähedaste suhete taasloomise pärast lihaste vanematega... Minul on hirm niisuguse jultumuse ees - tegelikult minetasid tema vanemad oma õigused juba pea veerand sajandit tagasi!
Tunnen õudu, kui mind tänaval kõnetab mõni vanem naine. Kardan, et ta võib olla mu bioloogiline ema ja otsib nüüd minuga kontakti. Püüan siis ennast rahustada mõttega, et ta kindlasti ei ela minuga samas linnas ja äkki teda polegi enam elavate kirjas. See natuke aitab...
Aga võib-olla ei meeldi mulle eemaletõukamine, väljaheitmine, võib-olla ei suuda ma unustada mineviku varje? Võib-olla ei meeldi mulle inimesed, kes sekkuvad teiste ellu? Tahan olla aus - ma pole nii jäik, et ma neid ei mõistaks. Löön oma mehe embuses aeg-ajalt päris nurru, kui ta mu juukseid sasib ja nendib: "Su pärisema pidi olema tõeline iludus..." Aga mõttetust uudishimust tugevam on terasest ja jääst sein, mis mind mu vanematest lahutab, olgu nad kes tahes. Mina tean, kes ma olen – olen nende inimeste laps, kes mu üles kasvatasid, ja ma ei vaja minevikutonte, kes püüavad mult seda veendumust võtta!
