Leelo lugu: kaunitar pole kerge olla, aga kunagi ei ole silmapiir meestest tühi
Põhikooli sain lõpetatud veel erilise vaevata, aga keskkool läks raskelt. Õppimine mind ei huvitanud, sest minu meelest oli see äärmiselt tuim ja mõttetu tegevus. Mäletan, et kuskil 13aastasena ennast põhjalikult peeglist uurides sain aru, et olen ilus. Vähehaaval hakkasin ka aru saama, et ilu on vahend, millega saab teenida. Sedasama tavatses mu tubli töölisest isagi ikka mainida.
Kui 1990ndate algul hädaga pooleks keskkooli lõpetatud sain ja piirid lahti läksid, olin valmis tegema suuri tegusid. Tahtsin midagi näidata kõigile klassiõdedele, kes mind õppimise pärast vahel tögasid, aga välimuse pärast kadestasid, milleks ma võimeline olen. Mul oli üks hea sõbranna ja jäägitu mõttekaaslane ning temaga koos otsustasime minna laia ilma õnne otsima.
Selle tüdruku kaaslane oli üks täismees, 27aastane, kellega ta juba kooliajal käis. Selline teadja, kel välismaal ammu käsi sees. Koos oma sõbraga aitas ta meile vajalikud dokumendid teha ja nõnda sõitsime neljakesi Itaaliasse. Tööle hakkasime ühes küllalt tasemel baaris. Sõbranna hakkas baaridaamiks, aga mind sokutati kohe tantsutruppi, mis oli loogiline, sest vähemalt show-tantsudes olin koolis teistest üle.
Mul polnud aimugi, mis asi see go-go on. Alguses oli kõhe, aga see tuli mul hästi välja ja me jäime paigale. Üürikorteris elasime koos rumeenlastega. See polnud suurem asi, aga elada andis. Igatahes läksin ma täielikult pöördesse, kui palju raha me teenisime ilma erilist vaeva nägemata. Aga kui te nüüd arvate, et see oli prostitutsioon oli, siis üldsegi mitte. Tegelikult elasime itaallastest turvameeste valve all ja iseseisvalt saime vähe liikuda. Ostsime kokku elektroonikat ja hilpe ja saatsime koju. Isa ei osanud ära rõõmustada. Aga siis sattusid need meie poisid politsei huviorbiiti ja saatsid meid sõbrannaga kähku Hispaaniasse.
Seal jätkus kõik samas vaimus, aga tasapisi läks ohtlikumaks. Tekkis igasugu austajaid ja käskijaid, teenete pakkujaid ja vastutasu nõudjaid, nii et kohati oli elu päris rõõmutu ja pidevalt oli hirm. Õnneks saime protežeeks varsti ühe sakslasest vanamehe, kes meid Saksamaale viis. See äri oli küll viisakas ja mingi poolkuritegeliku seltskonnaga me enam kokku ei puutunud, aga hakkasin üha rohkem kartma, et jäängi sellesse võrku kinni. Ei meeldinud ka see, et meid peeti vene tüdrukuteks lagunenud N. Liidust. Kuna olin juba küllalt raha kogunud, tahtsin koju. Igatahes oli uhke tunne, kui sõbrannaga Tallinnas linnas uitasime, vaevalt põlvini ulatuvates hõberebasekasukates ja pikkades saabastes.
Hakkasin jälle sagedamini isaga suhtlema. Läbisaamine muutus järjest halvemaks. Muidugi olin mina nüüd enesekindlam ja iseteadvam, tema aga põduram ja norivam. Kuni ladus mulle ootamatult ette, kui paha tal on olnud kuulata jutte, et kaunitarist tütar läks väljamaale litsiks. Soovitas mul endale prestiižikas mees otsida.
Mitte isa soovituse järgi, aga üks mees jäi mulle ühes baaris silma, me saime kohe tuttavaks ja jäime kokku. Ta oli ettevõtja, esinduslik, vaikse loomuga ja heatahtlik. Poole aasta pärast läksime paari ja mina kolisin tema uhkesse korterisse elama.
Olin rahul ja õnnelik. Mees külvas mu raha ja kullaga üle, aga siis hakkas ta mind aina rohkem juhendama. Kirjutas ette, kuidas pean riides käima ja kus ma üldse võin käia. Noris, et minuga pole millestki rääkida ja ma ei viitsi ma kodus midagi teha.
Need käsud ja etteheited oleksin välja kannatanud, aga siis ilmnes, et tema lahutatud naine Soomes suri ja tema võtab nende kuueaastase tütre meie kasvatada. Sellega polnud ma nõus, sest lastest ei teadnud ma tõesti midagi. Aga mis minul öelda.
See võõras laps oli jube ninatark, üldse sõna ei kuulanud. Algasid kodusõjad, mis lõppesid muidugi meie lahutusega. Õnneks ei lahkunud ma tühjade kätega.
Läksin isa juurde tagasi, sest nagunii viibisin kodus vähe. Poole aasta pärast isa suri. Müüsin meie korteri maha ja ostsin enesele uue kena korteri. Mõtlesin, et otsin endale natuke vanema kindlustatud mehe, kes armastaks mind. Kandidaatidest polnud puudust, aga ma ei kiirustanud. Õppisin müüjaks ja sain tööle esinduslikke rõivaid müüma.
Elasin tormilist seltsielu, käisin pidudel. Mul oli lühemaajalisi suhteid, aga ma ise ei tahtnud end kellegagi neist siduda.
Möödus umbes aastat viis, kui sain laevas tuttavaks lustliku, huumorimeelse 56aaastase härrasmehega. Oli haritlaste perest ja ise ka teadusega tegelnud, aga viimased aastad rakendas oma teadmisi ühes suures ettevõttes. Nüüd oli lesk ja elas üksi oma hästi korras majas. Algul ma temale küll panust ei teinud, aga kui lävima jäime, siis veendusin selles, et ta tõesti armastab mind. Mulle oma maja tutvustades kinnitas ta, et tahaks tuua minu siia heaks haldjaks ja anda mulle kõik, mida ma soovin. Harjusin temaga ja isegi tema ümara kõhuga sedavõrd ära, et vähem kui aasta pärast sain tema seaduslikuks naiseks. Oma korteri üürisin välja ja kolisin tema juurde, seekord veendunud, et tema elupäevade lõpuni.
Tööl käisin edasi, kuigi tema arvas, et pole vaja, aga olgu, kui töö mulle lusti pakub. Pakkus muidugi, sest kui iga päev koos olime, sai selgeks, et kahekesi ei oska me teineteisega suurt midagi peale hakata. Ausalt öeldes mulle lausa meeldis, et ta tihti ära oli, näiteks Rootsis ja Norras. Ainult et sellest hakkas sugenema ka omavahelise ebaklapi ilminguid.
Mees hakkas ka tõredamaks muutuma. Imestas, kuidas mul nii palju raha kulub ja tegi märkusi, et võiksin kodus midagigi oma kätega teha. Kuni ükskord tegi vihase etteheite, et mis otstarve mul üldse meie elus on ja mille eest tema maksab. Vastasin oma arvates ausalt, et maksab nooruse ja ilu eest, mida ta minu näol imetleda ja puudutada saab ja millega ta ju uhkeldab. Arvestades tema vanust ja välimust olid trumbid ju minu käes. See jutt kainestas meest.
Seks oli meil algusest peale harv, kuni ta päriselt „välja suri”. Kord tuli ta oma reisilt peaaegu päev varem tagasi, ilmselt meelega ette helistamata, ja tabas mu kodust koos ühe vana sõbraga. Ma ei jõudnud ega tahtnudki mingit valet leiutada. Mu sõber kadus kiiresti minema ja mees käskis ka minult kiiresti kaduda oma majast.
Järgmisel päeval helistati mulle tööle, et mu mees on infarktiga reanimatsioonis. Kui teda vaatama lubati, leidsin voodiveerel istumas omavanuse naise, tema Saksamaal elava tütre, kelle olin juba peaaegu unustanud.
Prognoos oli selline, et kui mees ka jalule tõuseb, vajab ta ilmselt hooldajat. Muidugi ehmatas see mu kohutavalt ära, sest teadsin kindlasti, et põetajat minust päris kindlasti ei saa. Katsusin end rahulikuks sundida ja mõelda, mis edasi teha. Kuidas käituda nii, et enese mainet tema ja ta tütre silmis säilitada?
Kuna majas oli kõhe, seadsin end sisse oma parajasti tühjas korteris. Abikaasa tütar helistas kahe päeva pärast ja teatas, et isa lahkus. Muidugi oli see korralik vapustus, aga ka kergendus. Vaevalt mees isegi oleks rõõmus olnud, et ta pidevat hoolt vajab. Saime tütrega kohvikus kokku.
Tütar osutus mõistvaks inimeseks. Natuke kentsakas tundus tema arutlus, et loomulikult võin nende majas mingi aja edasi elada. Mees oli ju ikka rääkinud, et kui tema lahkub, jääb kodus kõik mulle. Selgus, et ta pärandas oma vara tütrele! Olin keeletu ehmatusest, nördimusest ja vihast, nii et vaevalt see tütrelegi märkamata jäi.
Mehe surmast on nüüd möödas viis aastat. Algul mõtlesin küll vihaga, et võtan päranduse asjus ette kohtutee, ent loobusin, sest see rong oli läinud. Oleksin pidanud kohe paari minnes õhutama teda testamenti enda kasuks tegema – suure armastuse tuhinas oleks ta seda siis kindlasti teinud.
Aga näljas ja paljas ma pole ja 40aastaselt elu alles algab, kuigi olen juba kaks korda lahutatud ja ühe korra lesk. Ütleme nii, et kaunitar pole kerge olla, aga sellel on oma võlud. Kunagi ei ole silmapiir meestest tühi... Ja kuigi ma rahaliselt rikkaks pole saanud, siis kogemuste poolest kindlasti. Ehk edaspidi oskan oma ilu suurema kasumiga investeerida. Mul on aega veel, mul on aega veel...
