Liisu lugu: kuidas ma kaotasin mehe ja seejärel ämma päranduse

 (17)

Liisu lugu: kuidas ma kaotasin mehe ja seejärel ämma päranduse
Pexels.com.

Ma saan loodan järgmise aasta samal ajal 50aastaseks. Elan üksi oma kahetoalises korteris, töötan ja saan hakkama ning eelistan mõelda, et olen "üle 40 aasta vana".

Loomulikult on selles eas juba palju mälestusi ja need käivad tihti külas: pildid lapsepõlvest, koolist, abielust...
Mehest on mul ilusad mälestused. Oli muinasjutuline õnn, et ma tema perre 18aastasena tulin. Ta on alati jõudu andnud ja usun, et annab ka edaspidi. Oma lapsepõlvest niipalju, et mu ema leidis n-ö printsi ja mind kasvatasid neljandast eluaastast alates isa ja tema vanemad. Kui sain 16aastaseks, olid mõlemad vanavanemad surnud teineteise järel. Alates 16. eluaastast kasvatasin end tegelikult ise. Lõpetasin kokakooli ja lootsin hakata elama oma isast paremi­ni, samas õiglaselt ja vastutustundlikumalt, looma perekonna ja saama lapsed, kellele annan kõik, mis minus iganes head on.

Oma tulevase mehega sain tuttavaks koolis - ta polnud meie õpetaja, vaid mu praktika juhendaja, minust kuus aastat vanem.
Seda ei eita keegi, et oma tubliduse, võib-olla isegi mingi andekusega valitud erialal paistsin ma silma. Kuigi elasin siis ühiselamus, polnud mul selliseid sõpru, kellega hingest hinge rääkida, kellele midagi isklikku kurta. Kõik tüdrukud katsusid mu meelest olla nagu pealinnadaamid. Ju olin nende mõistmiseks liiga primitiivne, pealegi välimuselt silmapaistmatu. Hoidusin rohkem omaette.
Seevastu suhtus mu juhendaja minusse nagu erilise soojusega ning hakkas ajapikku paralleelselt n-ö tööasjadega aina rohkem huvi tundma mu isikliku elu ja tulevikuplaanide vastu.

Seotud lood:

Enne kooli lõppu ei juhtunud midagi intiimset, aga pärast seda tema vapustav roosikimp ja kutse õhtusöögile olid midagi unelmalist, mida ma polnud iialgi kogenud. Tema pihtimused sellest, et elab seni koos emaga, otsib õiget tüdrukut ja on selle leidnud nüüd minus. Oli minu elu kõige ilusam õhtu.

Mind koju saatnud, kutsus ta mind külla oma koju, et esitleda mind emale, kui nõustun. Totter küll, aga ehk mõistetav - tundsin, et lapsepõlve-muinasjutud lähevad tõeks, et on prints määratud mullegi.

N-ö tulevane ämm, väga hoolitsetud, nooruslik ja kaunis, ei olnud kuigi sõbralik. Ta rõhutas kogu aeg mingit "meie ringkonda" ja tema küsimused mu vanemate kohta olid valusad. Mina tundsin, et see oli varjamatu sõnum – mina olen päritoluta metslane, purupaljas, kes tahab tema poja abil "ringkonda" pääseda.

Loe veel

Poja auks pean tunnistama, et tema hoidis minu poole, aga õhtusöök ja järelvestlus lõppesid suhteliselt kiiresti. Mina ei osanud varsti enam üldse orienteeruda, mida minult oodatakse. Aina palusin vabandust, ja tänasin ja kiitsin ämma ja tema poega, olles enesele vastik enese alandamise pärast. Natuke tõstis mu meeleolu peig, kes mind saatma tulles lubas, et abiellume kellelegi teatamata ja ta ostab korteri. Et ta ei loobu minust ka siis, kui ema on minu vastu. Ja et küll ema ükskord ikka lepib.

Oli vast minu andestamatu süü, et just nii me tegime ja läksime mingi peota paari. Minu süü oli ka see, et nõustusin minema ämma korterisse värske abielumehe ultimaatumiga, et mingi aja elame kõik koos selles korteris ja loodetavasti üksmeeles. Mina olin vait, teadmises, mõistmises ja veendumuses, et tõestan oma lugupidamist, väärikust ja omakasupüüdmatust.
Mu mees oli siis juba riigiametnik, mina küllalt esindusliku restorani kokk ja mõlemad olime õhtutundideni hõivatud. Aga häda mulle, kui ma enne meest saabusin ja ämma kõrkust pidin taluma. Et küll tema poeg peab pingutama, et perel hea elu oleks, ja kas ma ikka oskan seda hinnata.

Oma mehele mul etteheiteid pole, sest tema ei kannatanud selle kahe tule vahel olemise pärast minust vähem. Selles olen kindel, et me armastasime teineteist. Ta mõistis mu arglikke kurtmisi ja lohutas alati, et kannatame veel natuke, kuni meile omaette korteri ostame.

Mis mind eriti piinas ja millest ma mehele rääkida ei julgenud, oli majanaabrite hoiak, et tuli majja kahtlast päritolu provintsiaferist ja puges korraliku linnamehel voodisse. Eks ämm oli palju n-ö lobitööd teinud. Sellepärast olin rahul, et ka mees otsustas - enne me lapsi ei saa, kui päris oma pinnal elame. Ta muidugi arvas, et küll ta ema siis vanaemana üles sulab. Aga saatusel oli teine plaan. Pärast kuueaastast oma elu lootust mu mees kord enam töölt ei tulnud – tema süda oli seisma jäänud. .

Mis kõik sellega seondus, on mul raske praegugi kirjeldada. Ja võib-olla polegi minul õigus rääkida oma kannatustest. Olin üksjagu reaalsusest väljas. Nagu ka ämm, kes kõiges mind süüdistas. Sain aru, et napilt oli mulle antud õnneaega. Korraga polnud enam mitte kedagi ega midagi.
Kolisin ämmakodust välja paar nädalat pärast seda nagu naine, kes korraliku ja eduka mehe hukatusse viis. Ja mitte üksi tema, vaid ka ta ema. Sest olin käperdis, lohakas ja kasuahne. Ainult mõned vanainimesed nende maja naabrusest tundsid mulle kaasa, kui ära läksin. Lihtsalt oma seljakotiga, kaasas vaid riided. Tundmatusse, sest mingeid sugulasi peale põhjakäinud isa mul polnud. Õnneks võttis kooliaja sõbranna mind enda juurde.

Kuna olin ju ammu harjunud ainult enesele lootma, siis hätta ma ei jäänud. Järgnevatel kuudel võtsid minuga peale endise ämma ühendust veel mõned kadunud mehe sugulased ja nende juriidilised esindajad. Kirjutasin alla igasugustele paberitele, tõendamaks, et mul pole vähimaidki varanduslikke pretensioone.

Mul polnud aimugi sellest, kui rikas või vaene mu mees tegelikult on. Tagantjärele arvan, et polnud tal ehk eneselgi aimu. Viimasel jutuajam

sel eksämmaga lubasin, et mina "ei hakka punuma mingeid intriige", nagu ta sõnastas.
Läks mööda natuke üle seitsme aasta. Loomulikult polnud mul endise elu ega sellesse kuuluvate inimestega mingeid kontakte. Ja ütlen ausalt - kadunud mehe haual käisin tähtpäevadel alati küünlaid süütamas, meenutades tänu ja kahetsustundega, et meil jäi tunnetamata, kui vajalikud me teineteisele olime. Uuesti abielluda ega perekonda asutada mul kiusatust ei tekkinud. Ega vist olnud ka head võimalust.

Siis ühel päeval palusid kaks mulle tundmatut naist minuga kokkusaamist. Ilmnes, et tegemist oli mu kunagise ämma täditütre ja temaga kaasas oleva advokaadiga. Nad palusid mind tulla kaasa mu eksämma juurde, kes haiglas lamab ja arvatavalt sealt enam elusana ei lahku. Loomulikult läksin - ebalevalt, aga ilma hirmuta. Loomulikult oli kurb näha seda minu mälestustes nii esinduslikku ja õitsvat naist nii vana ja abituna.

Pistsin käe ta pihku, mida ta hämmastava jõuga pigistas, Mõne aja vaikisime mõlemad, kuni ta vaikselt lausus: "Palun andeks..."

See ajas mu täielikku segadusse, sest häbi tunnistada, et olen oma sentimentaalsusega äärmiselt sobimatu tänapäeva ühiskonda. Siis palus ta veel, et võidelgu ma tema tehtud testamendi kehtivuse eest. Kuna ma mingist testamendist midagi ei teadnud, aga juures viibis ju ka advokaat, siis lubasin, et tingimata...

Rahustasin haiget, et pole mul midagi andeks anda, või kui, siis olen ammu andnud, ja küll veel kõigest räägime, kui ta taas kodus on. Paraku läks nii, nagu oli karta.

Testamendis oli kunagine ämm oma neljatoalise korteri mulle pärandanud. Mu kadunud mehe sugulased tegid mulle väga häälekalt selgeks, et see on ju ennekuulmatu ja ebaõiglane. Et pärandaja polnud seda tehes enam otsustamisvõimeline, seisku paberil kirjas, mis tahes. Et kõik ju teadsid, kuidas me kunagi teineteisesse suhtusime. Et mina kui südametunnistuseta võõras pean pärandusest loobuma.

Ma loobusin ega kahetse tänini. Ma poleks seal korteris või isegi seda müües iial rahu saanud. Kui on olemas teine ilm, siis arvan, et nii mu elu ainus mees kui ka tema ema nõustuvad - oma egoismis lasksime me kõik kolm mööda midagi üliolulist.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare