Lugusid kuulsustest: kuidas Enrico Carusot peeti Robinson Crusoeks
Enrico Carusol läks Ameerika Ühendriikide turnee ajal auto rikki ja ta jäi ühe farmi lähedal seisma. Juht asus masinat sõidukorda seadma, kuid Caruso läks farmiga tutvuma. Teeline võeti farmis kogu pere poolt hästi vastu ja aeg veedeti lustlikult, kuni autojuht tuli teatama, et auto on taas korras ja teekonda võib jätkata.
Lahkumisel küsis farmer: “Kellega mul oli au nii huvitavalt vestelda?”
“Ma olen Caruso,” vastas maailmakuulus tenor.
“Sa suur jumal! On alles kohtumine!” hüüdis jahmunud farmer. “Ma poleks kunagi uskunud, et mul avaneb võimalus teiega kohtuda!”
“Sa kujuta ette,” hüüdis farmer oma naisele. “Siin on inimene, kellest me nii palju oleme lugenud: Robinson Karuso!!!”
Iga kord, kui Hollywoodi kinotäht Kirk Douglasel tuli maksta trahvi parkimiseeskirjade rikkumise eest, saatis ta politseinikule, kes oli tema auto numbri üles kirjutanud, kimbu orhideesid.
Näitleja sõbrad panid tema käitumist imeks ja palusid Douglaselt selgitust, mida selline asi peaks tähendama.
“Nagu te isegi võite arvata, ei jäta politseinik neid lilli endale, vaid kingib need mingile daamile,” selgitas Kirk. “Kui daam saab sellise kimbu, siis on ta kahtlemata nõus politseinikuga õhtut veetma ja muidugi läheb see politseinikule tunduvalt rohkem maksma, kui minule määratud trahv.”
Provintsiteatri näitleja Miloslavski oli suur naljahammas ja läks oma ülemeelikuses laval vahel üle igasuguste piiride. Kord tuli tal laval ühes naljamängus kehastada õukondlast, kes kohtub oma kunagise tuttavaga.
Too pidi ütlema teksti: “Kas te mind siis tõesti ära ei tunne? Ma olen teie vana tuttav Kukeste.”
Näitleja, kes mängis Kukestet, alustas südikalt oma teksti, kuid unustas ära selle lõpus oleva perekonnanime. Paraku oli ta laval suflöörist sedavõrd kaugel, et ei kuulnud, mida too talle ette ütles. Nii kordas ta veel kord:
“Ma olen teie vana tuttav…”
Kui partner taas vait jäi, ütles Miloslavski mürgiselt:
“Te olete ilmselt oma perekonnanime siia tulles ära kaotanud?”
“Ei, ei, mis te nüüd,” sattus näitleja veel suuremasse segadusse ja pahvatas hea õnne peale: “Mina – ma olen… Kalkun!”
Miloslavski tegi näoilme, mis näitas kujukalt, et ta teist ei usu ja teatas:
“Lubage! Mul pole kunagi olnud ühtegi nii õudse nimega tuttavat. Te ajate jama.”
Vastasmängija sattus täielikku segadusse:
“Te lubage…”
“Mitte midagi ma teile ei luba,” jätkas Miloslavski samal mürgisel toonil, “aga kui te mind ei usu, siis vaadake tänase etenduse kuulutust, kus teie olete üksikasjaliselt koos perekonnanimega ära tähendatud.”
Ungari kirjanik Ferenc Molnár püüdis vältida neid, kes püüdsid tema elulugu kirja panna.
“Maestro!” kõnetas teda ühel päeval taas üks elulugude kirjutaja. “Kui ma lisaksin juba olemasolevale materjalile teie kohta veel mõned faktid, siis saaks sellest suurepärase eluloo.”
Molnar muutus süngeks ja ütles otsustavalt:
“Teate, tuvike, et mind üleüldse ei huvita see, mis minuga elus on juhtunud. Sa kirjuta parem sellest, mis minuga edaspidi juhtub.”
