Maire lugu: olgu saatus armuline naabripoisile, kes mu seksihuvi üles äratas

 (26)

Maire lugu: olgu saatus armuline naabripoisile, kes mu seksihuvi üles äratas
Daryn Bartlett/Unsplash

„Nüüd, kui mu 50. sünnipäevani on veel paar aastat, tunnen, et olen elus juba mõndagi kogenud, et olen elult õppinud ja et mul on, millest rääkida,“ alustab Maire oma lugu.

Kasvasin mitte küll jõukas, aga korralikus perekonnas. Kooli läksin stagna-aja agoonia alguses. Alati pestud ja triigitud, patsid lindistatud, õhinaga olla kõiges parim. Mu päevikus ja tunnistustel pidid enesestmõistetavalt ilutsema ainult viied. Juhtus juba paar nurgelist nelja hulka, polnud vanemate manitsustel lõppu.

Õnneks õppida mulle meeldis, nii et polnud probleemi. Kui mu teismeliseeas toimus suure kodumaa südames mitu uhket matust ühtejärge ja võimule tuli märgiga mees, hakkas maailm muutuma. Vanemad lõdvendasid oma jälgimist, sest neil oli enda eluga palju tegemist.

Minust seitse aastat vanem vend võttis naise ja hakkas omaette elama. Vanemad justkui ei märganudki, et minagi olen täiearuliseks saanud. Keskkooli lõpuklassis kaotasin süütuse, millest vanemad muidugi midagi ei teadnud. Minu kasvamise ajal ju seksi ei eksisteerinud ja mu vanemad polnud minuga vesteldes seda sõna suhugi võtnud.

Kui nüüd meelde tuletada, siis tegelikult polnud see vahekord minu jaoks mingi tähtsündmus. Imestasin veel, et mis see siis nii väga ära on, et sellest nii palju räägitakse. Igatahes ei tekkinud mul mingit tahtmist seda korrata. Ega me ju kumbki ei osanud midagi ja ei osanud ka midagi oodata.

Seotud lood:

Kui tehnikumi lõpetasin, olin kakskümmend üks. Mu esimesel töökohal oli üks minust paar aastat vanem mees, kes mind naiseks palus, kui ma tema lähenemiskatseid mitu korda tõrjunud olin. Ja ma läksingi mehele, sest ei tahtnud sõbrannadest maha jääda. Pealegi oli ka mu vanematel selle üle hea meel. Ema leidis, et nüüd pole enam karta, et hukka lähen, sest olen ikkagi korralik abielunaine ja sellega on mu saatus otsustatud.

Loe veel

Iseenesest oli see kooselu üsna kentsakas. Mees oli tavaline harju keskmine, nagu oma nüüdse mätta otsast väita võin. Või oli ta pigem alla keskmise. Ju meil armastus ikka ka oli, aga seksiasjanduses olime mõlemad ikka päris primitiivsed.
Mina katsusin seksi üldse vältida, aga mu mees jõudis esimese kooselu-aasta lõpuks järeldusele, et olen voodis nagu palk. Teda võrdleksin ma nüüd ühe oma titepõlve mänguasjaga. Ei mäleta enam, kas tuli mingit nuppu vajutada või nöörist tõmmata, mille peale klounininaga mehike tuimas rütmis tillukese kirvega ümmargust puunotti toksima hakkas! Ühesõnaga, mind hakkas seksi ajal lakke vahtimine ära tüütama.
Kui pärast kahe-aastast kooselu lahku läksime, oli mul natuke kahju. Uusi tahtjaid esile ei kerkinud ja pikapeale hakkasin uskuma, et ju ma ikka viltu ja valesti olen. Et kuna mu mees mind ei tahtnud, ju ei taha mind sellepärast ka ükski teine. Paar üürikest kogemust veel sain enesest tunduvalt vanemate meestega, aga need ei pakkunud midagi. Ajapikku ma enam uuele õnnele ei lootnudki.
Eelneva pärast oli mul ka suisa ükskõik, milline ma välja näen. Kosmeetikat ma ei kasutanud, ilusalonge pelgasin. Minu butiik oli second-hand, sest sealt sai mugavaid riideid.

Aga ma ise olin rahul, sest üldiselt olen sedasorti inimene, kel harva on enese seltsis igav. Ka katsetasin erinevate töödega, lugesin palju, tegin tutvust joogaga, avastasin uusi hobisid.
Vanemad jäid järjest kaugemaks ja vennaga polnud meil kuigi tihedat kontakti. Seetõttu hakkasin end oma askeetlikus elus tasapisi üksinuna tundma. Tujutus, närvilisus ja unetus ajasid lõpuks mu arstiabi otsima.

Nooruke preili doktor koppis ja kuulas ja esitas sada küsimust. Selgus, et mul on üleväsimusest tingitud neuroos. Ravimitest polnud aga mingit abi.

Otse meie allkorteris elas mu lapsepõlvest saati naine pojaga, kes oli minust vist üheksa aastat noorem - käisin juba koolis, kui ta sündis. Vahel kantseldasin teda, aga hiljem me ei suhelnud. Tema ema hakkas jooma ja poiss istus mingi aja kinni – vist varastamise ja raha väljapetmise eest.
Teda haletseti, aga tasiiski meeldis inimestele. Välimuselt oli ta kena ja loomult rõõmsameelne. Ta oli kogu ümbruskonnas tuntud naistekütt.

Mina polnud temaga enam ammu kokku puutunud. Ühel õhtul koputas ta mu uksele ja kurtis, et üks maasugulane tõi talle vaarikaid ja tema otsustas moosi keeta, aga vist ei saa hakkama. Palus, kas ma tuleks ja vaataks.

Mina muidugi läksin. Polnud seal viga suuremat midagi - ta oli liiga ägeda tulega moosi lihtsalt põhja kõrvetanud. Ülejäänud moos sai päästetud ja tema pakkus klaasikese veini.
Asi lõppes sellega, et jäin tema juurde hommikuni. Katsusin küll vastu puigelda, kui ta mind voodisse tiris - ma olen sinu jaoks liiga vana ja me alles äsja saime kokku. Siis ütles ta kuldsed sõnad: „Mis jama sa ajad, ise elad ju nagu nunn. Tervise huvides võib ka ilma armastuseta!"
Kuidas seda nüüd seletada... Ma nägin laes värvilisi vaipu voogamas, käisin ära nii taevas kui põrgus, ma lendasin. Tundsin viimse kui keharakuga, et elan.

Andis mul seda ööd alles seedida! Häbenesin ennast, kirusin ja naersin vaheldumisi, ometi tundsin end nagu uuesti sündinuna. Lõpuks ometi sain teada, misasi see seks õigupoolest on!
Rändasin tundide kaupa mööda poode, avastades imelisi riideid, mida ma aastaid polnud osanud märgata.

Käisin ilusalongis, vahetasin juuksevärvi ja hakkasin kaalust alla võtma. Tõusin taas kontsadele. Hakkasin rohkem väljas käima ja nautisin hetke, kui mõni noorhärra end saatjaks pakkus.
Vana sõpruskond ei suutnud mu metamorfoose ära imestada. Majanaabrid saatsid mind sosistades ja pikal pilguga. Ei maksa arvata, et ma nüüd liiderdama kukkusin. Hakkasin lihtsalt oma hinda tunnetama ja valisin hoolega.

Mu armukesed on olnud minust nooremad, kuigi see pole minu eesmärk. Suurim vanusevahe on olnud kaksteist aastat. Miks pidanuksin ära ütlema? Lastesaamise ajad on mul ammu möödas. Armastus on tänapäeval üldse abstraktne mõiste ja piisab lühikesest sümpaatiastki. Ja enam ei mingeid neuroose - tunnen end lausa kolmekümnesena.

Mu kadunud vanemad ei jõuaks mind ega üldse sellist eluviisi ära põlastada. Aga mis parata - oleks postitõldade ajal mõni aadlipreili korraga miniseelikus ballisaali ilmunud, oleks seltskond minestusse langenud. Ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Kahju on mul ainult elamata jäänud aastatest.

Olgu saatus armuline naabripoisile, kes mu seksihuvi üles äratas, aga keda pole jälle ammu näha olnud. Mu praegune armuke, minust üheksa aastat noorem, tahab lausa abielluda. Äkki teen sellegi tüki veel ära. Kui vanker peaks ka kraavi minema, on vähemasti, mida mäletada.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised