Maivi lugu: lõpuks ometi julgesin öelda kindla "Ei!"

 (15)

Maivi lugu: lõpuks ometi julgesin öelda kindla "Ei!"
Tamara Bellis/Unsplash

„Läksin mehele 22aastasena ja mitte niivõrd suurest armastusest, vaid ema ülemvalitsuse alt pääsemise pärast,“ alustab Maivi oma lugu.

Mu vanemate abielu polnud õnnelik. Isa lahkus perekonnast, kui olin nelja-aastane, ja alles täiskasvanuna hakkasin aru saama, et põhjuseks võis olla isa liiga järeleandlik loomus – ta ei jaksanud tuhvlialuse rolliga lõpmatuseni leppida. Isa võttis uue naise ja enam meiega ei suhelnud. Selle kohta pole mul tänini kuigi palju teada, miks ta minuga ei suhelnud, miks ta mind ei toetanud ja mis elu ta üldse elab. Aga see selleks.

Ema läks aasta hiljem uuesti mehele ja veel aasta pärast sündis mu poolõde. Niigi valitsemishimuline ema muutus veelgi rangemaks just minu suhtes, sest õde ta hoidis.
Vähe sellest, et majapidamises pidin tegema kõike seda, mida seitsme-aastased tavaliselt ei tee. Ma pidin ka õde kantseldama alates sellest ajast, mil ta sündis. Algul see mulle isegi meeldis, sest ta oli ju nagu elava nuku eest. Aga kui ta jalad alla võttis ja sõnad suhu sai, seda tujukamaks ja kiusakamaks ta läks, sest ema ei keelanud talle midagi. Isegi kui ta mu koolivihikud täis sodis, leidis ema, et lapse asi, ta ju väike. Juhtusin talle aga laksu andma, olin ma lausa sadist. „Ise suur tüdruk, kas sul häbi pole!" Seda lauset olen mina oma lapsepõlves kuulnud kindlasti rohkem kui ükski teine laps maailmas.

Seotud lood:

Kõigele vaatamata armastasin ma õde, kuigi tema mulle samaga eriti ei vastanud. Mida suuremaks saime, seda halvemini läbi saime, sest viieaastane vanusevahe andis ikka tunda. Pealegi teadis õde, et konflikti puhul mõistab ema tema õigeks. Laps pidi alati saama, mis laps tahab, ka siis, kui ta juba teismeline oli. Sellepärast läksingi pärast gümnaaasiumi tehnikumi, et kodust minema saada. Sealt leidsin ka mehe.

Loe veel

Ema ja õega suhtlesime edasi küll, aga harva. Nemad elasid lõunas, meie mehega pealinnas. Ja ausalt öeldes mina nende visiitide järele eriti vajadust ei tundnud. Mina ega mu mees ei teinud ema arvates midagi nii nagu peaks.

See oli üle-eelmisel sügisel, kui ema ja õde meile üle hulga aja külla tulid. Sedapuhku polnud meil selle vastu midagi, sest meil oli puhkus ja ees seisis nädalane reis Egiptusse. Tervitasin õde rõõmuga ja nägin, kui ilusaks ta oli kasvanud. Aga juba esimesel õhtul tuli kokkupõrge.

Õde valis mu kapist välja õhtukleidi, mille mees mulle äsja kinkis, ja pani selga. Enne kui õde midagi jõudis öelda, teatas ema, et no selle sa annad küll talle - istub ju nagu valatult! Mu kategooriline keeldumine oli emale midagi ennekuulmatut. Päris sõjaks ei läinud, sest mu mees pani ette, et lähme homme poodi ja ostame õele samasuguse.

Ema läks ühe sõbranna juurde ja minul oli kodus tegemist, nii et õde läks poodi mu mehega kahekesi.

Nad olid kaua ära ja sellist kleiti enam ei leidnud, aga õde oli rahul ka sellega, mille nad ostsid. Mees oli nähtavalt segaduses, aga ma ei pärinud midagi. Ma ei uskunud, et ta oleks mu õele kuidagi tähelepanu osutanud - selleks on ta liiga häbelik.

Õhtul enne magamaminekut istusime kolmekesi köögis – mees, mina ja ema, püüdes kuidagimoodi vestelda. Õde tuli duši alt, ainult vannilinasse mähitud, kargas mu mehele sülle, kallistas ja andis põsele kõva musi, kilgates, et küll meil oli tore päev! Mees oli nõutu, mina aga tegin õekesele märkuse, et nii ei sobi. Kohe torkas ema vahele, et mis jura ma ajan - laps andis ju õeliku musi.

Kui mehega magamistuppa taandusime, ütles mees, et ma peaks tüdrukuga rääkima, sest mööda poode käies tegi õde kõik, et neid paarina võetaks, ahvatles ja tükkis ligi. Palunud teda isegi proovikabiini kaasa, et mehe silm ikka mehe silm. Lubasin õega hommikul rääkida.

Ma ei osanud midagi välja mõelda, mida ma räägin. Jäin sobivat hetke ootama. Aga kohvilauda istudes olid ema ja õde juba uue otsuse teinud. Nimelt teatas abituriendist õde, et ta tuleks ka meiega koos lõunasse! Ema sädistas, et hea mõte ja ehk väimees uurib järele - kindlasti saab meie lähedusse mõne viimase hetke pakkumise.

Mu üsna sõnaaher ja leebe loomuga mees pani kohvikruusi lauale ja ütles: „Ei!" Ema ütles, et otsustan ikka mina, ja jäi mulle otsa vahtima. Ju ta kindel oli, et minu otsus on nagu tema oma. Olin lausa raevus, aga rääkisin nii kivise häälega kui iganes suutsin, et et ma pole enam lihtsalt suur tüdruk, vaid nii suur, et ei kavatse enam tema käsualune olla ja sellele on lõpp, et nad millal tahes ja oma reeglitega meie juurde sisse marsivad.

Selle peale kuulsime, kes me mehega õigupoolest oleme: matsid, tõusikud, kitsipungad, kalgi südamega ja koledad. Õde karjus, et olen tema peale armukade.

Meie olime täiesti vait, mees tõi elutoast nende reisikoti ja pani rahulikult esikusse maha. Nad panid end riidesse ja ema teatas, et enam nad siia oma jalga ei tõsta ja meie unustagu nende kodu ära.
Varsti saatsid nad mulle meili, kus seisis kirjas põhiliselt seesama. Ma ei vastanud midagi ja algaski n-ö eetrivaikus. Jõuluks saatsime neile tervituse, aga vastust ei tulnud.

Ma ei kahetse, sest ma ei tea enese hingel nende ees ühtegi pattu olevat ja ei saa solvumusest tänini üle. Katsun selle kõige meenutamisega end mitte ärritada, sest ootan last. Vahel arutlen endamisi, et ehk ema leebub, kui vanaemaks saab, kuigi selleks on vähe lootust.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

VAATA VEEL VIIMASE AJA POPULAARSEMAID SUHTELUGUSID:
Helene lugu: magan ühe mehe kõrval, aga mõtlen teisest

Taavi lugu: sain isegi oma lapse mõistusega aru, et isa on abielus ega saa minu emaga abielluda

Kristjani lugu: elu ilma teiste naisteta muutuks minu jaoks talumatult üksluiseks

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised