Margoti lugu: see algas romantiliselt ja paljutõotavalt nagu enamasti kõigil

 (41)

Margoti lugu: see algas romantiliselt ja paljutõotavalt nagu enamasti kõigil
Ryan Franco/Unsplash

„Ma olin just pärast kooli esimese töökoha leidnud, kui oma tulevase mehega tuttavaks sain, sellises iseäralikus paigas nagu staadion ja nimelt jalgpallivõistlustel,“ alustab Margot oma lugu.

Ta oli minust neli aastat vanem, maalt pärit, juba korteri ostnud ja üsna kindlustatud. Poole aasta pärast hakkasime koos elama. Meil oli suur armastus ja olime ka loomult väga sarnased - mõlemad suured realistid kindlate eluplaanidega. Esmärgiks seadsime oma maja, siis kaks last, ja jooksvalt vajaliku pudipadi muretsemise.

Majja kolisime just paar kuud enne tütre sündi. Kui rasedaks jäin, oli mu mees tõepoolest hoolitsus ise. Perspektiiv saada tütre isaks tegi ta õnnest justkui ogaraks ja sõna otseses mõttes hoidis ta mind nagu klaaskera. Iga jumala päev me millestki muust ei rääkinudki kui lapsukesest.
Uurisime vastavat kirjandust koos ja eraldi ja mina käisin loengutel. See, et me koos sünnitama läheme, oli minu jaoks enesestmõistetav. Aga kui olin seitsmenda kuuni jõudnud ja mehele teatasin, et lähme koos loengule, kus õpetatakse, kuidas peresünnitus käib, naeris tulevane õnnelik isa mu lihtsalt välja. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, aga tema teatas kaljukindlalt, et olgu muuga, kuidas on, aga seda ta küll kaasa ei tee! Ja imestas veel, kuidas mina midagi sellist tahta võin. Et sünnitus on ikkagi selline salapärane, puhtalt naiste värk.

Seotud lood:

Esialgu jätsin selle teema rahule, arvates, et küll ma ta pehmeks räägin. Oma emale muidugi rääkisin. Tuli välja, et tema oli omakorda väimeest keelitada püüdnud. Samas oli ämm pojaga ühte meelt - palus mind ilusti, et kui ta ei taha, miks ma siis sunnin. Ja et kui mehed veel sünnitamas ei käinud, püsisid pered paremini koos kui nüüd.

Loe veel

Võttis aega, mis võttis, aga minu ja mu ema partei võitis. Mees jäi lõpuks nõusse ja arvas, et just see sünnituse juures oleks on midagi sellist, mis tema armastust kinnitab ja pere tõeliselt kokku liidab. Aga mida lähemale aeg jõudis, seda selgemini oli märgata, et ta pelgab. Püüdsin vahel teda rohkem julgustada, kui tema mind julgustas.
Kui lõpuks sel suurel päeval end meedikute meelevalda andsime, olime piisavalt heas vormis mõlemad.

Protsess iseenesest ei kulgenud sugugi nii kiiresti ja kergelt, kui arvati. Üksikasju oma mehe igast reageeringust polnud ma ju võimeline ei nägema ega nende peale mõtlemagi. Aga murdepunkti mäletan hästi.

Kui talle just ilmavalgust näinud tütrekest kätele pakuti, põrkus ta tagasi ja sõna otseses mõttes karjus, et lastagu ta välja, et kellelgi pole õigust teda sundida. Keegi talutas ta minema, mind rahustati, ja ma ei tea, kas nutsin õnnest või ahastusest, kui laps mulle lõpuks rinnale pandi.
Vist umbes tunni pärast juhiti taas sisse ka värske isa, kahvatu kui vahapaber. Ta nagu ei suutnud mulle otsa vaadata, beebit sülle ei võtnud, ainult vahtis teda üksisilmi ja oli nagu kusagil ära. Me ei vahetanud pea sõnagi, kui ta mul kõvasti kätt surus ja läks.

Pärast seda, kui ta meid koju viis, hakkas õnneks kõik normaalsetesse rööbastesse minema. Me ei tuletanud juhtunut meelde tütrest sai isa jaoks maailma keskpunkt.
Et meil paar esimest kuud pärast tütre sündi intiimsuhteid polnud, tundus mulle igati normaalne. See oli ka arsti soovitus, sest mul oli tervisega probleeme. Pealegi ei tundnud ma seksi järele ka mingit vajadust, mis oli arsti meelest samuti normaalne. Aga kui ma pärast nelja kuud last enam rinnaga ei toitnud ja me mehega ikka elasime nagu vend ja õde, taipasin, et midagi on korrast ära.
Kui lõpuks sellest juttu tegin, siis mees esialgu põikles, aga tunnistas siis, et tema potents vajab veel toibumiseks aega. Kui see toona võis ehk tõsi olla, siis veel paar kuud hiljem enam mitte, sest tabasin ta kaelakuti oma vanatüdrukust sõbrannaga ja need hellitused ei jätnud ruumi tõlgenduseks.

Hea küll, selle suutsin poole aastaga kuidagi alla neelata, aga seda enam mitte, kui ta enesele töö juures armukese soetas ja üsna avalikult temaga liikus.

Korraldasin mõistagi skandaali, mille käigus sain kuulda jahmatavaid asju. Kõik olevat alguse saanud veast, mille tegin tema sünnitusmajja sundimisega. Midagi nii ehmatavat polevat ta ette osanud kujutada. Illusioon ülevast müsteeriumist, millena ta enne kujutles inimese sündi, suri tema jaoks igaveseks. Ta suudab nüüd mind küll austada kui madonnat, aga naisena mind enam ei ihalda. Kuni selleni välja, et tegelikult olen mina üldse ebanaiselik ja ta oleks pidanud seda juba siis mõistma, kui mind seal staadionil meestega võidu karjumas nägi.

Selgitasin mehele, et tema praegusel armukesel on ju ka laps, ütles mees, et vähemalt ei olnud tema selle ilmaletuleku juures. Küsisin, kas need naised, kes tänapäeval koos meestega sünnitavad, on kõik ebanaiselikud. Tema lõikas, et see temasse ei puutu. Palusin, etläheme koos psühhoterapeudi juurde, aga ta saatis mind pehmelt öeldes kuradile.
Tema auks peab ütlema, et ma saan endiselt kõik, mida igatsen. Ka tema armastuse, nagu ta kinnitab, ainult seksi mitte.

Kui tütar kaheseks sai, tuletasin mehele meelde, et meil oli ju kaks last plaanis, ja et võib-olla on probleemi võti just selles, et peaksime selle uuesti koos läbi tegema. Selle peale arvas tema, et ilmselt olen ma hull või soovin, et ta infarkti saaks.

Tema peab nüüd oma armukesi hästi konspiratiivselt, ei taha meist iialgi lahku minna või salalapsi saada. Minule annab ta võimaluse igal aastal korda paar võtta ette reise koos maksimaalse lõbustusprogrammiga. On öelnud, et tal pole midagi, kui mul mõni sisukam armulugu tekib. Minu jaoks on probleem aga see, et avantüüre olen võtnud ette küll, aga armastan siiamaani ainult oma meest ega kujuta ette elu temast lahus.

Isegi lähematel sõpradel pole meie elu saladusest aimu. See, et mõne mehe romaani kohta vahel jutt tekib, ei ehmata kedagi - kena ja jõukas mees ju, aga näe, üle kõige hoolib ikka oma naisest ja perest! Oleme isegi nii puhkusele sõitnud, et koos sõidame üle lahe või tõuseme lennuväljalt õhku, aga järgmises peatuses läheb kumbki ise suunas...

Tütar mangub, et me talle venna tooksime, ja see on üks asi, mis minus kõhedust tekitab. Vaatan teda ja hakkan kahtlema, kas ma ikka armastan oma last. Vahel tuleb mõttesse, et see kõik on tema süü. Laps on isasse väga kiindunud.
Minu ema arvab, et olgu ma kannatlik, küll ta aru pähe võtab... Ämm näib kursis olevat, mis toimub, aga vaikib.
Kui saaksin aja tagasi keerata, siis... Aga ei saa ju.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised