Ühel lõunavaheajal puhvetijärjekorras seistes viskas meeshääl mu selja taga mingeid vaimukaid kilde. Ma ei pidanud vajalikuks reageerida, kui ta mu nime mainides osutas, et meid on tutvustatud. Kui siis end pöörasin ja teda vaatasin, siis mäletasin seda nägu küll, aga nime mitte.

Tuli välja, et lähiajal tuleb meil töiselt palju suhelda, kuna ta mulle teatud mõttes ülemuseks sai. Vaimukused, komplimendid näitasid, et meie vastastikune sümpaatia aina kasvab. Kuni ükskord, kui kõik asjad juba arutatud said ja ma tema kabinetist väljumas olin, tõusis ta püsti, tuli mu juurde ja suudles. Mõistsin, et just seda olin ammu oodanud. Ja siis algas see meeletu kevad, mille maikellukeste lõhn ei kao mul kunagi sõõrmeist.

Kohtusime põhiliselt looduses, nii et meie suhtest polnud kellelgi aimu. Ta oli minust tublisti vanem, tal oli võimukas naine ja 12aastane poeg. Kord ühel kohtamisel, kui olime armukesed olnud juba ligi kaks aastat, ütles ta mulle: „Kui ma lahku läheksin ja sinuga abielluksin, jätaksid sa minu kui vanamehe varsti maha..."

Ma ei osanud midagi kosta, sest mul oli niigi hea. Aga see tema repliik jäi ikkagi kõrvu ja pani mõtlema, et pere loomiseks peaksin tõepoolest mõne noorema leidma.

Hakkasin rohkem klubides käima ja sain varsti tulise austaja, sedapuhku enesest noorema, kes kohe ka abieluettepaneku tegi. Nõustusin, sest pidasin seda mõtet arukaks, ja andsin sellest ka oma armastatule teada.

Nutsin kogu öö, kui päev enne mu pulmi tema suvilas hüvasti jätsime. Laual helendas suur karikakrakimp, mille ta mulle hüvastijätuks tegi. Pulmatseremoonial tundsin, nagu teeksin kaasa mingis totras filmis ja mõtlesin päris hirmuga pulmaööst.

Jäin otsekohe rasedaks, kannatasin toksikoosi käes ja lisaks sain veel raske gripi. Aga mees nõudis samal ajal ümmardamist ja ähvardas lõpuks, et kui ma perenaisena hakkama ei saa, läheb ta üldse ema juurde tagasi. Soovitasin, et lasku käia, ja tagasi ärgu enam tulgu. Ei tulnudki.
Siis otsustasin, et ma ei taha seda last, sest lapse pean ma saama armastatult. Abordiaeg oli juba otsa saamas, aga sain sellest rasedusest lahti. Lahutus läks lihtsalt, kui välja arvata mu mehe ähvardused, et küll ma ükskord veel kahetsen. Aga korter oli minu oma ja lapsi meil ju polnud.
Suhted mu ainsa ja õigega taastusid. Ainult kokkusaamised jäid harvemaks, kuna ta naine asutas taastunud Eesti riigis oma firma ja ta läks sinna tööle. Aga läks nii, nagu kangesti tahtsin, ja rasedaks jäin juba esimestest kohtumistest. Ja tõin ilmale tubli poisslapse, kes oli juba sündides täpselt oma isa nägu.

Kõik oli oma neli aastat hästi, kui tuli meie asutuse laialisaatmine ja mu tõelised näguripäevad, millele ma enam vist lõppu ei näegi. Muidugi aitas mu kallis nii palju kui sai. Tema naine kauples mingite juurikatega, mida mees pidevalt ka meile tõi. Ta andis aeg-ajalt ka raha. Kui ma mingit tööd ei leidnud, sokutas ta mind turule müüjaks. Abiellumisest ta enam juttu ei teinud ja üldse sai mulle ajapikku rohkem nagu isaks kui meheks või armukeseks.

Poeg jõudis just kooliminekuikka, kui ilmus välja mu endine seaduslik mees ja pani ette, et alustaksime uuesti. Tema abielu järgmise naisega ei õnnestunud, pealegi olla ta välja arvestanud, et minu poeg on tema oma.

Abiellumisest ma muidugi keeldusin, aga ta hakkas meil aina sagedamini käima ja jääma. Kuna olin lapsele alati rääkinud, et meie isa elab kaugel, rõõmustas ta väga, et issi on nüüd koju tulnud. Materiaalselt läks elu kergemaks, aga seda tajusin ma nüüd selgemini kui kunagi varem, et ma ei armasta seda meest. Mehena oli ta mulle isegi vastumeelne. Seda enam, et mu armastatu jättis siis minuga suhted täiesti katki, sest ei mõistnud, kuidas ma võisin taas juba tuntud rehale komistada.

Mina päris nii ei arvanud ja olin ajuti küllalt lootusrikas. Aga loomulikult sai ka mees aru, et ma teda viisakalt lihtsalt talun, nii et mingist kodusoojusest ja ühtekuuluvustundest polnud juttu.
Armastatuga polnud ma üle aasta mingis kontaktis olnud, kui ta korraga helistas ja mu kohtama kutsus. Läksin üsna segaste tunnetega mingil tundmatul aadressil, mis osutus tema sõbra korteriks. See, kuidas ta mu vastuvõtuks valmistunud oli, andis kohe aimu sellest, et ta soovib meie suhted taastada. Mina ütlesin aga otse välja, et pean armukese rolli alandavaks. Et kui ta millelegi loodab, siis tuleb tal mind vähemalt uuesti võita. Kujutleda vaid - juba parajas keskeas naine, aga nina püsti nagu mingil preilil! Paar päeva hiljem kuulsin, et ta oli infarkti saanud.

Oleksin teda heameelega haiglasse vaatama läinud, aga kartsin ta tervist ohustada - oleksin ju võinud seal tema naisega kokku puutuda. Paar kuud hiljem helistas ta õnneks mulle taas ise ja palus meid koos pojaga kohtama, osutades, et räägime oma suhted kord ometi lõplikult selgeks.
Olin kindel, et nüüd teeb ta selge abieluettepaneku, millega ma ka otsekohe nõustun. Aga kui me pojaga mulle juba tuttavasse kohta jõudsime, ilmnes, et teda seal pole. Jalutasime ja ootasime, aga ei midagi. Siis helistasin talle ise korduvalt, aga ta telefon ei vastanud. Esmalt olin solvunud, siis hakkasin kartma kõige halvemat. Samal õhtul kuulsin ühe meie endise ühise kolleegi käest, et teine infarkt oli ta mult lõplikult võtnud...

Paar järgmist nädalat elasin kui udus. Siis palusin oma meest, et ta ära läheks. Tema leidis, et peaksime pingutama poja pärast. Lõpuks sain tõelise hüsteeriahoo, mis sellele suhtele ka punkti pani.

Nüüd koosneb meie pere juba kaks aastat mu põdurast ja pretensioonikast emast, teismelisest pojast ja minust kui kõrgharidusega töölisest. Enam pole kellelegi kurta, kui raske mul on, ja abi pole kelleltki oodata.

Poeg vaatab mulle otsa tema silmadega, naeratab tema naeratust ja kannatab ilmselgelt sellepärast, et isa jälle ära läks. Ta ei aimagi, et õige isa ei saa enam kunagi tagasi tulla.
Niipalju siis minu kui realisti eluplaanidest ja nende teokstegemisest. Olen oma elust teinud kannatuste raja ja elan süütundega, et lühendasin oma kallima inimese elupäevi.