Mariina lugu: alles kolmandal kuul sain teada ja mitte temalt endalt, et ta on abielus
Pärast mu 25. sünnipäeva hakkas mu ema miskipärast mind mehele ajama oma juttudega, et oleks juba aeg. Ise teadis, et mul pole meest, kellega koos elada.
Mul oli armumisi, aga suuremat lugu ei tulnud kunagi sellepärast, et need, kellesse armusin mina, armusid ikka teistesse, ja nendele, kes mind oma kõige-kõigemaks pidasid, polnud minul millegagi vastata. Nii lihtne see oligi, aga minu saatus pani mind juba imestama, kuidas ikkagi nii palju inimesed nii sügavalt vastastikku armuvad.
Kuna ema mind mu kümnendast eluaastast alates üksinda kasvatas, siis loomulikult lootis ta mind õnnelikus kooselus näha.
Selle kontori vastas, milles töötasin, oli ilmatuma pirakas büroohoone. Esimesel korrusel oli avar kohvik, kus kõik nii selle maja kui meie kontori inimesed söömas käisid. Mõistagi oli seal hulganisti püsikliente, kes omavahel lihtsalt nägupidi või tere tasemel tuttavad olid. Mingist ajast jäi mulle seal silma uus töötaja - selline pikka kasvu ja esinduslik, minust ehk kübeke vanem.
Mulle sai ta nagu meelisobjektiks ja päevade sisustajaks - oli ikka hea teda näha ja päev oli justkui tühja läinud, kui teda söömas polnud. Mõtteainet andis mulle ka see, et põhiliselt tuli ja läks ta ikka üksinda. Ja siis... Ma ei näinudki ta sisenemist, kui ta korraga oma kandikuga mu vastas seisis ja küsis, kas võib minu vastu istuda.
Ah sa poiss, kus mul oli alles hea meel! Saime siis tuttavaks ja hakkasime varsti juba ühiseid lõunaaegu kokku leppima. Väga lahe kuju oli. See oli tema esimene töökoht. Huvitav vestluskaaslane ja igapidi selline, kellesse armumine oli nagu vältimatu. Vahel sõidutas ta mind koju, vahel käisime koos kontserdil, pubis jne. Ja siis juhtus üks imelik intsident...
Mina istusin lauas, tema läks einet tooma. Korraga märkasin, et ta järjekorras ühe noore daamiga mõne sõna vahetas ja seejärel otsejoones saalist välja marssis. Jube naljakas, mõtlesin, aga tagasi ta ei tulnudki ja ei ilmunud mitu päeva välja. Helistama ma talle ei hakanud, sest meil polnud ju vastastikku mingeid kohustusi. Temalt ei tulnud mingeid teateid, kuni ta lihtsalt tavalisel kombel jälle lõunatama ilmus. Tegin talle asja kergemaks, küsides, mis juhtus. Tema kutsus mu õhtuks välja ja rääkis siis, et juhtus kogemata kokku oma endise tütarlapsega ja stseeni korraldamise hirmus pidas paremaks lihtsalt kaduda. Ei osanud ma muud kui öelda paar lohutussõna.
Järgmine äkkkadumine toimus paar nädalat paar hiljem. Istusin juba tema autos, tema tuli majast välja ja juhtus ukse juures kokku sellesama noore daamiga. Siis sammus ta kiiresti auto juurde vabandas, et kahjuks ei saa veel minna ja jooksis tagasi. Mispeale ma muidugi jalgsi oma teed läksin.
Järgmisel kohtumisel ütlesin otse, et astun kõrvale, kui ta ei selgita, mis pagana luuremängu ta mängib. Ja siis ta pihtis. Et tõepoolest olin talle hindamatu kaaslane, kes aitas lahkumineku üle elada, aga ta ei saa sinna midagi parata, et armastab seda naist ikka veel ja nad on otsustanud minna järgmisele katsele.
Päris maatasa see kogemus mind ei vajutanud, aga armastusest oli mõneks ajaks isu täis. Vahetasin töökohta.
Uues töökohas, labors, armusin vähem kui kuuga ära enesest neli aastat vanemasse aspiranti.
See oli eelmisest hoopis erinev tundmus - olin armunud sügavamalt kui iial enne ja tema minusse ka. Eelmises suhtes ei jõudnud asi seksini, aga nüüd oli see enesestmõistetav ja toimus ilma igasuguste armuavaldusteta. Alles kolmandal kuul sain teada ja mitte temalt endalt, et ta on abielus ja neil on aastane poeg.
Kui selle kõneks võtsin, ei salanud ta midagi ja väitis, et niikuinii oleks ta mulle sellest lähiajal rääkinud. Et see ei loe midagi, kuna nad naisega elavad juba ammu nagu vend ja õde. Lahutamise võtab ta ette siis, kui nad korteri jagamise asjus kokku lepivad ja ta meile elamise ostab. Et kannatust, ainult veidi kannatust!
Ega seda olnud vajagi nii väga paluda - mina olin nõus ootama, palju vaja, sest vaatamata oma kunagisele põhimõttele mitte kunagi kellegi perekonda lõhkuda ei kujutanud oma elu selle meheta enam ette. Mida rohkem ta mulle oma naise kõikidest patutegudest ja puudustest rääkis, seda enam teda mõistsin. Ainult et mu kannatus hakkas aegamööda otsa saama.
Ükskord nõudsin siis otse, et tehku otsus, lahutagu ja koligu minu kahetoalisse - milles küsimus? Siis tulid jutud sellest, et pojast on kahju, et kui ta nüüd läheb, siis poeg teda enam ei mäletagi. Minu küsimusele, kui kaua peaksin siis veel ootama, vastas ta jumala rahulikult, et maksimaalselt aastat paar.
Seda, kui hull ma selle mehe järele olin, kinnitab fakt, et ootasin tagantjärele uskumatuna tunduvad kolm aastat, aga koorem paigast ei liikunud. Sealjuures pidin tal aina pead silitama ja mõistvalt noogutama lõputute juttude peale tema alatust naisest ja vaesest lapsest. Turgutasin oma hingekest küll, kuidas sain, kuni tänades hüvasti jätsin. Muide, tema on tänini koos oma alatu naise ja vaese lapsega...
Siis tutvusin ühe mehega teatri fuajees. Ta oli ühe hallipäise daami saatja ja igaüks tundnuks naises ära ta ema. Nii ka oli. Sattusime riietehoius juttu ajama.
See tutvus arenes vana hea kooli vaimus. Armumine võttis üksjagu aega, aga ometi kord olin kindel, et ei ole mul mingeid rivaale ei minevikust ega olevikust, et tegemist on mehega, kes austab peretraditsioone ning kellele suhte vaimne sisu pole sugugi vähem tähtis kui füüsiline.
Neli kuud möödus kui lennates - kohtusime pidevalt ja käisin neil ka külas. Tõsi küll, mu tulevane ämm oli üsna reserveeritud või püüdis mulle kombelist kasvatust anda. Tõe huvides tuleb tunnistada, et väga delikaatselt.
Lõpuks sain konkreetse abieluettepaneku koos sõrmusega. Mitte et ma seda ainiti oodan ud oleksin, aga kui oled juba üle 30, on hea tunda, et edasine elukäik on otsustatud ja kindel.
Aga kindluse asemel hakkas tulema imelikke muutusi. Mu tulevane toimetas minu kodus nagu oleks tema selle peremees. Paigutas ümber mööblit, asus kardinate vahetamise kallale, tegi märkusi, mis kuskile ei sobi ja mida ma valesti teen. Püüdsin oma emotsioone mitte välja näidata või tema näpunäited naljaks pöörata.
Ühel tavalisel päeval saabus ta säravas kotis pakiga, osutades, et see on mulle väga vajalik asi. Kuna üldiselt olen ma vastu sedasorti kingitustele, tegin pakendi huviga lahti. Sellest ilmus välja peaaegu maani pikk seelik, selline mustlase-kirju - suurte roheliste ja punaste lilledega. Vahtisin seda, arvates, et järgneb kutse puhkusereisile. Aga võta näpust...
Ta selgitas, et see on mulle viisakas suvine tualett tööl käimiseks, kuna minu seelikud olla liiga kitsad ja liiga lühikesed, millele olevat tähelepanu juhtinud ta emagi. Pealegi sobivat tema kingitud seelik mu kastanpunaste juustega.
Täiesti automaatse reaktsioonina ütlesin, et enese riietamisega saan ise hakkama nii nüüd kui tulevikus.
Otse riidu sellest ei tulnud, aga kliima meie vahel muutus. Paar nädalat hiljem läksid nad emaga Rootsi sugulase matusele, ja palusid mul korteris lilli kastmas käia. Selle tegevuse käigus leidsin ma mehe kirjutuslaua laekast kausta, kus oli tubli tosin pilti kaunitest noortest daamidest - tundmatud, mitte üldtuntud kuulsused, aga kõik punapead. Just seal ja sel hetkel sai mulle ilmselt selgeks, et olen ämbrisse astunud.
Kui hiljem küsisin, mis kataloog see niisugune on, selgus, et need on tuttavad tütarlapsed läbi senise poissmehe-elu. Kataloogipidaja seisis vaikides, vahtides mind kivisel pilgul, ja ütles, et nad palusid mul meelega korteris käia, kontrollimaks, kas olen nuuskija või mitte.
Koos võtmetega panin lauale ka sõrmuse...
Ema ja mu parim sõbranna arvavad, et olen meeste suhes liiga valiv. Aga mis valikuid mul on olnud?
Lugu ilmus Nelli Teatajas
